[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

maru ‹adv›
kõnek väga, hirmus, tohutult. Maru põnev film, raamat. No oli maru vahva pidu! Ta on maru äkiline mees. Seal oli maru igav. *See [= kalalkäik] karastab närvi, tead, maru hästi .. H.-K. Hellat.

maru ‹11›

1. ‹s› äge torm, raju. Kohutav, hirmus maru. Maru möllab. Väljas mühises, ulgus maru. Tulevad sügisesed tormid ja marud. Tuul paisub maruks. Maru murrab puid, lõhub katuseid. Sellise maruga ei saa merele minna. Ootame maru vaibumist. | piltl. Mitmed sõjad ja marud on meie maast üle käinud. Hinges möllab maru. *Nüüd läks „Bristolis” maru lahti. Lauad paisati ümber, pudeleid lendas, toolid ragisesid .. M. Rebane. *Seisin üksinda võitluse marus / juba noorusest peale .. A. Sang (tlk).
2. ‹s› ‹illatiivis ja inessiivis adverbilaadselt›. a. pöörane viha, meeletu raev, märatsus. Nöökimine ajas mehe marru. Läheb, satub joobnuna kergesti lausa marru. Oli nii marus, et pidi mulle käsitsi kallale tulema. b. marutaud. Koer oli marru, marusse läinud, jäänud. Marus rebane oli õue tulnud.
3. ‹adj› ‹hrl. liitsõna esiosana› meeletu, pöörane; äge; näit. marujoodik, marukarsklane, marurahvuslane, maruvihane

maru ‹maru 11 või -da 2› ‹adj›
kõnek tore, vahva. Ta on täitsa maru mees, poiss, plika. Eile nägin üht marudat filmi. Onu rääkis marudaid lugusid. Seal oli hulk marusid poisse. See on sul maru mõte! Mere ääres oli marudam kui siin. Küll oleks maru reisida! No see on tore, täitsa maru! Oi kui maru, et sa tulid!