[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

barett ‹-reti 21› ‹s›
lame, hrl. ümar nokata (riidest) müts (mõnel maal ka ametipeakattena). Must, beež barett peas. Kannab baretti, käib baretiga. Naine, mees pani bareti pähe.

džoki|müts [-i]
pehme ümarapõhjaline randita nokkmüts

edevalt ‹adv›
(< edev). Naeratab, kiljatab edevalt. Müts edevalt ühe kõrva peal.

ees
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kauguses, eespool; ant. taga. Tema sammus ees, mina järel. Kes seal ees läheb? Üks jooksja oli teistest tublisti ees. Vange viidi, püssimehed ees ja taga. Kari tuli koju, Punik kõige ees. Paatidest oli kord üks ees, kord teine. Ta lükkas käru ees. Poiss ajab lehma ees. Ees on tee hange tuisanud. Mis seal ees sinetab? Ees paistis jõgi. || (kehaosa asendi kohta). Poiss hüppas pea ees vette. Surnu kanti välja, jalad ees. Astub uhkelt, rind ees. Harjutuse algasendis on käed ees. Tal on juba kena kõhuke ees. *Aleksandri lõug oli sõjakalt ees ja kulm kortsus. E. Maasik.
2. esiküljele kinnitatud v. asetatud, esiküljel v. selle läheduses (oma otstarvet täitmas v. selleks valmis). Perenaisel on põll ees. Poisil oli lips ees. Kuuel on kõik nööbid ees. Tal on prillid ees. Meestel olid maskid, valehabemed ees. Uksel on riiv, kang, taba ees. Akendel on luugid ees. Majal on aknad ees. Kardinad, eesriie on ees. Ta istus laua taga, raamat ees. Autot, bussi ei ole veel ees. Loomadel on heinad ees. Tal oli muhe, lahke nägu ees 'tal oli muhe, lahke nägu'. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas.
3. segamas, takistamas, tüliks. Puu oli tee peal risti ees. Vana koli, ämber on asjata tüliks ees. Ära seisa ukse peal, vahekäigus ees! Oled mul igal pool ees. Koerad olid jalus ees. *.. kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. A. H. Tammsaare.
4. varem kohal, varem olemas. Mul seal mitu tuttavat ees. Mind ei ole seal keegi ees ootamas. Pööningul on juba ennegi igasugust koli ees. *Kiilu on ikka kõige kergem sinna lüüa, kus pragu ees .. R. Sirge. || kõnek enne vastuvõtul, jutul, aru andmas, kontrollitavana vms. Kas direktori juures on keegi ees? *Doktor Trapets on ennegi end oodata lasknud. „Tal on keegi ees,” sosistas paks vanatädi mulle ust avades .. L. Promet.
5. kohtus arutlemisel; kohtuprotsessil. See asi on juba mitu korda kohtus ees olnud. *Mehed käisid mitu raksu [kohtus] ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse .. A. H. Tammsaare.
6. (ajaliselt) tulemas; kavatsusel, teoksil. Ees on heinaaeg. Küll ma puhkan, suvi ees. Ehk jõuab, pikk päev ees. Sul elu, paremad päevad alles ees. Neid ootab ees õnnelik tulevik. Ees on veel palju raskusi. Ees seisid lahingud. Poisil on ajateenistus alles ees. Ees on tähtis nõupidamine. Selle artikliga on veel rohkesti tööd ees. Tal on suur tehing, tähtis käik ees. Mis sul täna õhtul ees on?
7. (seoses mingi tegevusega:) eelnevalt, enne teisi. Ta teeb kõik järele, mis teised ees teevad. Ta ütles sõnad ees ja teised kordasid kooris järel. Kuidas isa ees, nõnda poeg järel. Hakka ees minema, küll mina tulen varsti järele. Kes ees, see mees.
8. arengult, edasijõudmiselt kaugemal eespool. Suure kirjanikuna käis ta oma ajast ees. Võimete, teadmiste poolest on ta minust ees. Naabrid on töödega meist tublisti ees. Nemad on igas asjas meist ees. Aastate poolest pole ta minust kuigi palju ees, kuid näeb vana välja. *Pikkuselt oli ta ligemasti pea jagu Tiinast ees .. A. H. Tammsaare. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ette jõudnud. Küll sa jõuad, meie kell on ees. Kell on viis minutit, tervelt pool tundi ees.
9. hrv käsutada, käealusena, käsu peale tegijana. *Aga nüüd on juba taluperemehi, kes vanemate käest varandust on pärinud, kes perenaisele tüdruku ees jõuavad pidada ... A. Kitzberg.
10. kõnek (males:) löödavana, tule all. Vigur, ratsu on puhtalt ees.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki eespool, esikülje v. liikumise suunas; ant. taga. Ta sammus minu ees. Maja ees on aed. Auto peatus ukse, kaupluse ees. Jaama ees on väike väljak. Istus peegli, kamina ees. Nad seisid maali, Euroopa kaardi ees. Noorpaar seisis altari ees. Nende ees laiusid viljaväljad. Hoiab kätt silmade ees. Esikoha võitis Tal Kerese ja Spasski ees. Tal oli minu ees kenake edumaa. Meie ees seisavad suured ülesanded 'meil on täita suured ülesanded'. || hrv (ajaliselt). Orjalapse ees seisid mure- ja nutupäevad.
2. millegi küljes, millegi esiküljel (oma otstarvet täitmas). Kardinad, luugid on akna ees. Võti on ukse ees. Prunt, tropp augu ees. Hobune on vankri, saani ees. Härjad astusid laisalt adra ees.
3. kellegi juuresolekul, nähes v. kuuldes. Tunnistasin seda kõigi ees. Rääkis sellest koosoleku ees. Esines selle teadaandega ajakirjanike ees. Laps häbenes võõraste ees. Poissi kiideti kooli, klassi ees. Ei julge ülemuse ees suudki lahti teha. Ta armastas teiste ees kiidelda oma vägitegudega. Ta tegi seda minu silme ees 'minu nähes'. || kellegi küsitletavana, kellelegi seletusi andmas vms. Mehed käisid mitu korda kohtu ees. Kaitses erialanõukogu ees väitekirja. Õpilane vastas komisjoni ees.
4. kasut. osutamiseks isikule, olendile v. nähtusele, kelle v. mille suhtes midagi tehakse v. toimub. Õpilane vabandas õpetaja ees. Ta püüab end minu ees heana näidata. See oleks enese alandamine vastase ees. Mul ei ole sinu ees saladusi. Müts maha niisuguse mehe ees! Mul on kohustusi kollektiivi ees. Pean täitma oma kohust isamaa ja rahva ees. Toimkond on vastutav seltsi juhatuse ees. Tal on suuri teeneid ühiskonna ees. Olen süüdi, võlglane nende ees. Mul on piinlik, häbi teiste ees. Ma ei taha sinu ees narri seisukorda jääda. Ei saanud jagu kartusest võõraste ees. Hirm teadmatuse, ohtude, surma ees. || millegagi, kellegagi võrreldes. Tal on sinu ees mõningaid eeliseid.
5. vaatekohast, vaatevinklist, seisukohalt, arvates. Ära tee end maailma ees naeruks! Seaduse ees on kõik võrdsed. *Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna nii vana kui noore paruni ees maksab. E. Vilde. *Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. A. H. Tammsaare.
6. kasut. osutamiseks mingile nähtusele, olukorrale, milleni on jõutud v. ollakse jõudmas. Seisime, olime tõsise probleemi ees. Ta ei kohku raskuste ees tagasi. Seisti tõsiasja ees, et minek on paratamatu. Riik seisab uue majanduskriisi ees.
7. (kasut. fraseologismides:). (Kellegi) jalg(ad)e ees. Lõhkise küna ees. (Kellegi) nina ees. Silm(ad)e ees läheb, muutub, võtab mustaks, kirjuks. Suu ees. (Miski on, seisab) ukse ees.

elastne ‹-se 2› ‹adj›
ka füüs elastsust omav v. ilmutav; vetruv. Elastne pikenemine, venivus, deformatsioon. Elastsed plastmassid. Maavärinakindlad majad püstitatakse elastsele vundamendile. Põlvele pandi elastne side. Silmkoeesemed on mõnusalt elastsed. Elastse koega müts. Kreem hoiab käenaha elastse(na). Kõndis elastsel sportlikul sammul. || piltl paindlik. Üleminek ühest koolitüübist teise on muudetud elastsemaks. Elastne sulejoonistus.

erksa|värviline
eredavärviline. Erksavärviline sall, müts. Erksavärvilised pildid lasteraamatus.

eskimo indekl
eskimote. Eskimo keeled, hõimud. Eskimo müts, paat.

fliis ‹-i 21› ‹s›
tekst pehme kohev sünteetiline kangas; tekst sellest kangast tehtud jakk v. pluus. Fliisist müts, hommikumantel. Jopel on fliisist vooder. Pane fliis selga, õues on päris jahe.

früügia indekl
(< Früügia). Früügia helilaad, keel. Früügia müts 'algul Früügia elanike koonusjas küljele v. ette pööratud sopiga müts, hiljem jakobiinide peakate'.

higine ‹-se 4› ‹adj›
higiga kaetud; higist läbiimbunud. a. Higine nahk, nägu, selg. Higine kuub, müts. Higised sokid. Peopesad läksid, tõmbusid higiseks. Ta oli tööst, pingutusest, päikesest üleni higine. Hobusel on sapsud higised. b. Higised juustulõigud. Aken on higine. Prilliklaasid tõmbuvad higiseks.

hundi|nahkne
Hundinahkne kasukas, müts.

husaari|müts [-i]
Kõrge karusnahast husaarimüts.

hõberebase|nahk
Hõberebasenahast krae, müts.

hõbe|tress
hõbedakarva tress. Hõbetressidega munder, kuub, müts.

hülge|nahk
Hülgenahast krae, müts.

hülge|nahkne
hülgenahast valmistatud. Hülgenahkne müts, kasukas.

ilvese|nahk
Ilvesenahast müts.

ilvese|nahkne
ilvesenahast valmistatud. Ilvesenahkne müts, kasukas.

kabi|müts [-i]
etn Loode-Eesti ja Saaremaa kabjakujuline kõval pappalusel naistemüts

kant ‹kandi 21› ‹s›

1. kahe nurgi asetseva pinna v. tahu ühinemisserv, vahel ka vastav pind v. tahk. Laua, kapi, kasti teravad kandid. Telliste kandid on transportimisel rikutud. Viili kandid. Arheoloogid leidsid kulunud kantidega jahvekivi. Mutril on kuus kanti. *Poisi sile nägu läks nukiliseks, lõualuude kant tungis äkki esile .. M. Rebane. | piltl. Küll elu talt kõik teravad kandid maha nühib.
2. riietusesemele äärisena õmmeldud riide- v. nahariba. Kitsas, lai kant. Kantidega kostüüm. Särgi, põlle, kleidi kandid. Kandiga õmblus, palistus. Kandiga kaunistatud põll, kaelaava. Karusnahkse kandiga kapuuts. Peas oli tal ümmargune punase kandiga müts. || (üldisemalt:) külge püstloodselt ümbritsev ääris. *..lillepeenar, millele murumätaste halja kandiga oli antud südame kuju. M. Raud.
▷ Liitsõnad: kaunistus|kant, palistus|kant, äärekant; käise|kant, püksikant.
3. (ebamääraselt:) teat. ümbruskond, ümbrus, piirkond, maanurk. Tartu, Viljandi, Abja, Avinurme kandi mees. Ta on Kunda kandist pärit. Ta elas kusagil Pelgulinna, Sõle tänava kandis. Ühe kandi inimesed. Ma pole teda varem siin(pool) kandis näinud. Seal kandis oli kõvasti sadanud. Siia kanti on mujalt rahvast tulnud. Siinset kanti ma tunnen hästi. See oli talle täiesti võõras kant. Meie kandis seda kommet ei ole. Kust kandi mehi olete? See kant siin on metsavaene. Me elame samas kandis. Uudis levis igasse kanti. Hulkus sadama kandis ringi. Raudtee kandist kostis püssipauke. || teat. suund, külg, ilmakaar. Kust kandist on täna tuul? Mehed lähenesid majale mitmest kandist. Nad olid eksinud ega teadnud, kus kandis on kodu. Maantee on hoopis teises kandis. Te lähete ju valesse, teise kanti. Ehmunud lapsed põgenesid igaüks ise kanti. Keeras end peegli ees mitut kanti. Kõmpisin linnakese kümmet kanti 'väga mitmes suunas' läbi. Uuris autot igast kandist. *Meri otse tuppa ei paista, aga kolme kanti on ta ometi siinsamas kaldakinkude taga .. A. Hint. | piltl. Tema huvid kaldusid teise kanti. Teada ju, kuhu kanti tema mõte hoiab. Puudus üksmeel: igamees vedas, kiskus ise kanti. Jutt pööras, keeras ohtlikku kanti, ohtliku kandi peale. Tal pea lõikab, jagab iga kandi pealt. Poiss hoiab juba kolmekümne kanti. *Palju seda uut esimeest siiski usaldada võib või mis kanti mees ta üldse on? R. Vellend.
▷ Liitsõnad: kodu|kant, sünnikant.
4. kõnek vaatlus- v. käsitlusaspekt, millest millelegi v. kellelegi lähenetakse. Asja kaaluti mitmest kandist, mitut kanti, mitme kandi pealt. Andmed on mitut-setut kanti kontrollitud. Seda võis kümmet kanti 'väga mitut moodi' tõlgendada. Asju tuleb õige kandi pealt vaadata. Tore mees igast kandist. Ta on igat kanti tubli mees. Mis kandi pealt ka ei vaataks, ikka miski ei klapi. Mõne kandi pealt, mõnest kandist on ta imelik mees. Las õpib elu ka sellest kandist, selle kandi pealt tundma.
5. kõnek kantmeeter. Viissada kanti kände, kive. Tee sillutamiseks kulus mitukümmend kanti kruusa.

kantima ‹kandin 42›

1. üle kandi (1. täh.) lükates teisaldama v. üle kandi paiskuma. Kiviplaati kanditi küljelt küljele. Klaasesemeid sisaldavaid kaste ei tohi kantida. *Kast oli alt laiem, et see laeva õõtsumisel kantima ei hakkaks. R. Kurgo.
2. puitmaterjali kanti (1. täh.) töötlema. *.. Kirka, laiaõlgne mehejurakas, kantis aga kirvega palki. P. Mõtsküla (tlk). *.. lõikas saekaater laudu ja kantis palke. P. Vallak.
3. kandiga varustama, ääristama. Raamimisel kanditi piltide ääred tumeda paberiga. Nahaga kanditud mantel. Paelaga kanditud müts. Kanditud taskud, õmblused, nööpaugud. *Vaskplekiga kanditud trepituhvid valmistasid lõbu oma nagisemisega .. V. Gross.
4. kanti moodustama, kandina ääristama. Hommikumantli hõlmaservi ja varrukasuid kandib ühevärviline riie. *Peeglit kantis lai nikerdatud puuraam .. R. Vaidlo.
5. kõnek teise suunda keerama (hrl. tuule kohta). Tuul kipub kantima. Tuul kantis (end) loodesse, üle ida kirdesse. *Tuule oli öösel vähe lääne poole kantinud, puhus paraja nohinaga. H. Sergo.
6. piltl raha vm. vara ühelt asutuselt, isikult v. kontolt (ebaseaduslikult) teisele üle kandma. Kantisid riigi raha oma taskusse, erakapitaliks. Polikliiniku vara kanditi erafirma arvele.

kapteni|müts [-i]

1. laevakapteni vormimüts
2. tekst nokkmüts, millel on põhja ja rummu vahel kumer rant

karakull ‹-i 21› ‹s›
karakullnahk. Must, hall, pruun karakull. Karakullist müts, kasukas.

karakull|müts [-i]
Tal oli peas must karakullmüts.

karakull|nahk
karakullilamba mõnepäevase talle (ka loote) tiheda läikiva lokkis villaga karusnahk, karakull. Karakullnahast krae, müts. Karakullnahkadest kasukas.

kard ‹karra 23› ‹s›

1. plekk, eriti inglistinaga kaetud raudplekk. Karrast nõu. *See oli nelinurkne karrast kast, igast servast kinni joodetud. F. Tuglas. *Sajab juba mitmendat päeva, puudes sahiseb, kard katusel krabiseb .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: katusekard.
2. metallist ehteniidike v. nendest niitidest pael. Küünalde ja karraga ehitud jõulukuusk. Karraga tikitud tanu, müts. Naistel olid seljas triibulised karraga körtsikud.
▷ Liitsõnad: hõbe|kard, kuldkard.
3. murd plekist (piima)nõu. Piim viidi kardadega meiereisse. *.. võttis karra ning lüpsis õhtuse lüpsi .. V. Uibopuu. *.. maja ligidal selge allikas raketega, kus jahutati kardades piima .. J. Semper.
▷ Liitsõnad: kilu|kard, piimakard.

karus|müts [-i]
karusnahkne müts

karus|nahk
karuslooma tiheda karvkattega (eriliselt töödeldud) nahk rõivaste valmistamiseks v. kaunistamiseks. Hinnalised, kallid karusnahad. Pika, lühikese, sileda karvaga karusnahk. Karusnahku parkima. Karusnahast boa, krae, vaip. Karusnahkne müts, jopp, kasukas. Karusnahaga ääristatud mantel. Daamid kandsid karusnahku.
▷ Liitsõnad: tehis|karusnahk, toorkarusnahk.

karus|nahkne
karusnahast valmistatud. Karusnahkse kraega mantel. Karusnahkne kasukas, müts. Karusnahksed saapad, kindad. Karusnahkne vaip, saanitekk.

karva|müts [-i]
karusnahkne müts, karusmüts. Sooblinahast, rebasenahkne karvamüts. Meestel on karvamütsid peas. Laskis külmaga karvamütsil kõrvad alla.

karvane ‹-se 4› ‹adj›

1. (rohkete) karvadega kaetud; karvadesse kasvanud (s.o. habetunud, pikajuukseline). Karvane loom, koeranäss. Oraval on lai karvane saba. Karvane mardikas, ämblik. Karvane kämmal, käsivars, rind. Hästi karvased sääred. Mehe põsed ja lõug olid enamasti karvased 'raseerimata'. Karvane kasukas, müts, krae. Villane lõng, riide vasak pool on karvane. Karvaste lehtedega taim. Mõnedel taimedel on karvased seemned. *.. madame Lemercier' salongis võis kohata kõige karvasemaid boheemlasi .. K. Ristikivi. | ‹substantiivselt› kõnek (pikajuukselise, habetunud, karvadesse kasvanud nooruki kohta). Noorte tantsuõhtule trügis sisse kamp nokastanud karvaseid. | bot (taime-, seenenimetustes). Karvane hunditubakas, lipphernes, piiphein, naistepuna. Karvane kannike. Karvane sõstar. Karvane riisikas. || piltl ebasile, nagu karvadega kaetud. Hööveldamata laua pind on karvane. Kaar ei tohtinud niitjal karvane olla.
▷ Liitsõnad: karedakarvane.
2. kõnek ebasõbralik, lahkusetu, karune; tõre, pahur. Kaaslaste vastu oli ta üsna karvane. Mees on võrdlemisi karvases tujus. Teiste norimine teeb Tõnise karvaseks. Niisuguse jutu peale läks meel veelgi karvasemaks. || toores, jäme, vulgaarne. Karvased vandesõnad. Tulijaile lendas vastu karvaseid märkusi. Ilgub kahjurõõmsat karvast naeru. || (ilmastiku kohta:) halba ennustav, halb, paha. Ilm muutus õhtupoolikul järjest karvasemaks. *Meri polnud kuigi karvane ja seepärast jõudsime edasi päris hästi. H. Sergo.
3. kõnek hrv rikas, jõukas. *Kuus või seitse tükki neid ju kogu suure kihelkonna kohta linnas gümnaasiumis käib, aga need on hoopis teist sorti, karvasemate inimeste lapsed. A. Hint.

karvutu ‹1› ‹adj›
ilma karvadeta. Karvutud hiirepojad. Müts, krae oli laiguti peaaegu karvutuks kulunud.

kasaka|müts [-i]
kõrge karusnahkne kalevist põhjaga müts, mida kandsid kasakad, kasakapapaaha

kassi|nahk
Kassinahast, kassinahka krae, müts.

kassi|nahkne
kassinahast valmistatud. Kassinahkne müts.

kesa|müts [-i]
murd murumüts

ketas|müts [-i]
etn Saaremaa naiste väike kettakujuline varrastel kootud peakate

koera|nahk
Koeranahast müts, kasukas.

koera|nahkne
Koeranahkne müts, kasukas.

koka|müts [-i]
koka valgest riidest kõrge müts

konfederatka ‹6› ‹s›
nelinurkse põhjaga poola rahvuslik müts

kooli|müts [-i]
kooli vormimüts

kotik|müts [-i]
kotikunahast müts

kuduma ‹koon 42›

1. lõngast riiet (ka vaipu, vöösid jms.), silmkoe-esemeid v. võrku valmistama. a. telgedel kude (2. täh.) lõimelõngade vahelikkudest läbi viies kangast vm. kudumit valmistama. Kangast, põrandariiet kuduma. Vanasti kooti kodus meisterdatud kangaspuudel. Vill kedrati ja kooti kangasteks. Kootud kardinad, vaip. Kodus, vabrikus kootud riie. b. varrastel v. masinaga silmkoes esemeid valmistama. Kinnast, sukka, sokki kuduma. Ema kudus villased sõrmikud. Ketras villad lõngaks ja kudus siis sukkadeks. Varrastel kootud rätik, müts, pluus. Kootud jakk, sall, kampsun. c. etn kõlade abil vööd valmistama. Kõladega kootud vöö. d. võrguhargil piiritsa abil võrku valmistama. Koob noodalina, kalavõrke.
2. (mitmete putukate v. nende röövikute kohta:) eriliste näärmete eritatud niitidest võrku v. tuppe moodustama. Ämblik on toanurka võrgu kudunud. Siidiussi röövikud koovad endale kookoni, milles nukkuvad.
3. piltl moodustama; looma, koostama, tekitama. Kudusin mõttes mitmesuguseid plaane. Aastad on juustesse tublisti juba halli sisse kudunud. Fantaasia hakkas kuduma pettekujutelmi. *Seisin veel kaua, ootasin, kuni külm kudus jääaugule peale uue kirmetise. J. Saar.

kuke|müts [-i]
kõnek kukeharja-taolise ülaosaga suusamüts

kummi|müts [-i]
(ujujatel)

kunst|karusnahk
tehiskarusnahk. Kunstkarusnahast kasukas, krae, müts.

kõrv ‹-a pl. illat -adesse e. kõrvusse e. kõrvu 23› ‹s›

1. inimeste jt. imetajate kuulmis- ning tasakaaluelund (sageli ka üksnes selle välise osa kohta). Suured, väikesed, peast eemale hoidvad kõrvad. Parem, vasak kõrv. Kõrvu liigutama. Kõrv valutab, jookseb verd. Ta on ühest kõrvast kurt, kuuleb ainult ühe kõrvaga. Halva kuulmisega inimesele tuleb kõrva sisse karjuda. Vanamehe kõrvad ei kuule enam hästi. Sosistas talle midagi kõrva. Kedagi kõrvast näpistama, tirima. Kellelegi vastu, mööda kõrvu andma, tõmbama, lööma, äigama. Kelleltki vastu, mööda kõrvu saama. Tüdrukul on ehted kõrvas 'kõrva küljes'. Pane rohtu, vatitropid kõrva. Müts teise kõrva peal. Mehed naersid, nii et suu kõrvuni. Mai läks kõrvuni punaseks, punastas kõrvuni. Kõrvad punetasid. Lõi, tõstis tervitamisel käe kõrva äärde. Pani paberossi kõrva taha. Poiss on kõrvuni teki all. Surus kõrva vastu lukuauku ja kuulas. Hobune, põder lingutas kõrvu, tõmbas kõrvad lingu. Koer ajas kõrvad kikki, kikitas kõrvu. Koeral olid kõrvad lidus. Lontis kõrvadega siga. Mis sa minu käest pärid, sul on endal kõrvad peas 'kuula ise'. See on tõsi mis tõsi, oma kõrvaga kuulsin. Lugu oli nii veider, et ma ei uskunud oma kõrvu. Kus su kõrvad küll olid, et sa ei kuulnud? Jutt ulatus, jõudis lõpuks ka asjaosaliste endi kõrvu. Kõrvu kostis vaikne jutukõmin, kauge huige. Pauk võttis kõrvad kurdiks, pani kõrvad lukku. Kisa lõikas ebameeldivalt kõrvu. Ütle, kumb kõrv mul pilli ajab! Veri kohiseb kõrvus. Muusika helises ikka veel kõrvus. Lärm oli nii vali, et mõned hoidsid kätega kõrvu kinni. Tuul vuhises kõrvus. Lärm võttis kõrvad huugama. See jutt pole sinu kõrvade jaoks 'seda sa ei tohi v. seda sul ei sobi kuulata'. Võimumehe kõrvad jäid palvetele kurdiks 'ta ei võtnud palveid kuulda'. Ära veel kõrvu lonti, longu lase! 'ära lase tujul langeda'. Majal, seintel, metsal on kõrvad 'keegi kuulab majas, metsas salaja pealt'. *..jälle hakkas tal kõrvus kumisema isa manitsev hääl: ole ettevaatlik, Tõives.. E. Kippel. || kuulmine, kuulmisvõime, -meel; eriline tajumisvõime kuulmisel. Tal on hea(d), terav(ad) kõrv(ad). Räägiti nii tasa, et tuli kõrva, kõrvu pingutada. Miili teritas kõrvu, et jutust ükski sõna kaduma ei läheks. Väljas oli keegi – tema kõrv(ad) ei petnud. Kõrva haavav keeleviga. Sinu inglise keel on kõrvale valus kuulda. Tal ei ole muusikalist kõrva. *Astuti veskiuksest sisse. Heinol mattis müra kõrvad.. J. Parijõgi. || (inimese kohta, kes midagi kuuleb v. kuulab). Piirivalvurid on silmad ja kõrvad piiril. Taipas peagi, et räägib kurtidele kõrvadele 'et tema juttu ei võeta kuulda'. *..Laming oli ju kõik need kaheksa aastat valitsuse kõrv meie majas. J. Kross.
▷ Liitsõnad: inim|kõrv, kesk|kõrv, sise|kõrv, väliskõrv; itu|kõrv, kikk-|kõrv, lont|kõrv, pikk-kõrv; hiirekõrv.
2. kõrva (1. täh.) meenutav eseme osa, hrl. sang, käepide. Poti, nõu kõrvad. Vana kõrvata toop. Murdunud kõrvaga savikruus. Nikerdatud kõrvaga kann. Tassil on kõrv küljest ära. Kandepuu pisteti toobri kõrvadest läbi.
3. kõrva (1. täh.) kattev peakatte (väljaulatuv) osa. Laskis läkiläki kõrvad alla. Tõstis suusamütsi kõrvad üles. Peas oli üleskeeratud kõrvadega karvamüts.
▷ Liitsõnad: läki|kõrv, mütsikõrv.
vrd kõrvuni

kõrva|lapp
kõrva peale allakeeratav peakatte klapikujuline osa, kõrvaklapp. Läkiläki, talvemütsi kõrvalapid. Kõrvalappidega müts.

kõrvik|müts [-i]
kõrvik [1]. Mehel oli peas koeranahast, jänesenahkne kõrvikmüts. Reisijad olid kasukates ja kõrvikmütsides.