[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ah

1. ‹interj› väljendab ning rõhutab (kontekstist, kõnes ka intonatsioonist, miimikast, žestidest sõltuvalt), hrl. lause algul:. a. rõõmu, vaimustust, imetlust, imestust, üllatust jms. Ah, kui tore ilm on täna! Ah kus oli alles vaatepilt! Ah! Sina! Ei osanud oodatagi. Ah! Juba valmis! b. igatsust, soovi. Ah, küll tahaks praegu kodus olla! Ah kuidas jooks praegu külma allikavett! c. kurtmist, kaebamist, hädaldamist jms. Ah kui kurb! Ah, mis me küll nüüd teeme! d. ükskõiksust, minnalaskmist, tüdimust jms. Ah tühja kah, las jääb nagu oli! Ah, see on ju lõpuks ükskõik! Ah, tehku nii, nagu ise heaks arvab! Mis sa ütlesid? – Ah, ei midagi! e. viisakat tagasihoidlikkust, ka vastuvaidlemist, tõrjumist. Ah, mis nüüd mina, aga Toomas – vaat see on alles töömees! *„Ah, mine,” tõrjus Teele naeratades, „kust ma sulle's seda nüüd tean ütelda ..” O. Luts. f. pahameelt, rahulolematust, tõredust, halvakspanu, etteheidet jms. Ah, need tänapäeva noored! Ah sind küll, millegagi sa hakkama ei saa! Ah kui rumalasti sa talitasid! Ah, mis ta kelgib! Ah, pagan võtaks! g. äkilist meenumist. Ah jaa – täna on ju Leena sünnipäev! Ah, ma pidin ju talle helistama! h. teatavaks võtmist, konstateerimist (ka konstateeriva, retoorilist laadi v. eelnenud küsimust kordava küsimuse algul) jms. Ah nii, hea küll. Ah see olid siis sina. Ah Jaanil on siis ülikool läbi. Ah laupäeva õhtul on rahvamajas pidu? Ah et kuidas meil läks? – Üsna hästi. Ah Peeter? – Peeter on nüüd juhatuse esimees. *„Kuidas ta [= opman] su vastu siis on?” – „Ah opman? Siiamaale väga hea ..” E. Vilde.
2. ‹adv› küsilause lõpul kasutatav küsisõna; tarvitatakse ka mittearusaamist väljendava küsisõnana. Mis sa selle peale kostad, ah? Tore? – Ah? Miks ta vaikis, miks ta ei julgenud rääkida – ah? Keda sa lolliks pead, ah? Ah? – mis sa ütlesid?

anarho|sündikalism
pol ametiühinguid töölisklassi kõrgeimaks organisatsioonivormiks pidav ning anarhismist mõjustatud pahempoolne vool Euroopa ja Ameerika töölisliikumises (eriti 19. saj. lõpul ja 20. saj. algul)

arvestus ‹-e 5› ‹s›

1. arvesse- v. arvelepanek; registreerimine ja selle alusel kokkuvõtete tegemine. Ametiühinguliikmete, töökohta vajavate kodanike arvestus. Jõuvankrite, liiklusõnnetuste arvestus. Punktide arvestus iluuisutamises. Peab oma sissetulekute ja väljaminekute kohta arvestust. Spordiühingute arvestuses võitis „Dünamo”. Võistlesin väljaspool arvestust. || maj majandusüksuse sooritatud ostu-, müügi-, palgamaksmis-, laenuvõtmis- jm. tehingute tulemuste süstematiseeritud registreerimine. Materjalide, toorainevarude arvestus. Koguseline, rahaline arvestus. Peab arvestust tulude ja kulude üle, kohta.
▷ Liitsõnad: eri|arvestus, individuaal|arvestus, koond|arvestus, palga|arvestus, punkti|arvestus, tasa|arvestus, võistkonna|arvestus, üldarvestus.
2. kaalutlus, ettemõtlemine. Tark poliitiline arvestus. Kaine arvestus. Väejuhi täpne ja loogiline arvestus. Mu arvestus osutus õigeks: poiss tuli tõepoolest tehasesse. Su arvestus oli ekslik. Male nõuab kaugeleulatuvat arvestust. Minu arvestust mööda pidi seal voolama oja. || kalkulatsioon, (arvutustel põhinev) hindamine. Ligikaudse arvestuse järgi võttis Mahtra ülestõusust osa 700–800 meest. Esialgsed arvestused lubavad hektarisaagiks 40 tsentnerit.
3. kõrgkoolis, tehnikumis vm. loengukursuse v. praktikumi lõpul toimuv eksamit asendav v. sellele eelnev teadmiste kontroll. Arvestust sooritama, tegema. Ladina keele arvestus. Psühholoogias oli meil ainult arvestus.

dessert ‹desserdi 21› ‹s›
kok lõuna- v. õhtusöögi lõpul pakutav magusroog, maiustused, puuvili vms., järelroog. Mida pakuti desserdiks?

diplodookus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
paleont kriidiajastu lõpul elanud hiidsisalik

edasi ‹adv›

1. enda ees olevas suunas; liikumise pärisuunas; ant. tagasi. Sammub, läheb, tungib edasi. Kihutab, tormab edasi. Minge otse edasi! Astus paar sammu edasi. Ei pääse edasi ega tagasi, sammugi edasi. Siit veidi edasi on suur rändrahn. Järgmine jaam Pääskülast edasi on Laagri. Kellaosuti on ainult mõne kriipsuvahe edasi nihkunud. Päikeselaik seinal on edasi liikunud. | (käsklusena, üleskutsena). Rühm, edasi! Täiskäik edasi! || mingis vajalikus, soovitud, kavatsetud suunas. Sõidan Tartusse ja sealt edasi Võrru. Nihutas end pingil veidi edasi, et sõbrannale istumisruumi teha. Igas järgmises reas nihkub mustrikord ühe lõimelõnga võrra edasi. Käisime ristikuväljal ketitatud hobuseid edasi panemas, edasi tõstmas.
2. ajas kaugemale, eelseisvale ajale; eelseisval ajal, tulevikus. Eksam, koosolek, asja arutamine lükkus edasi. Ärasõit, võistluse algus lükati edasi. Mis edasi saab, ei tea. Kuidas edasi elada?
3. (märgib tegevuse v. olukorra jätkumist:) jätkuvalt, üha, endist viisi, (ikka) veel. See seadus on edasi jõus. Ilmad jäid edasi vihmaseks. Ta magas, luges rahulikult edasi. Pidu, töö käib edasi. Rääkige, laulge, jutustage edasi! Töötab tehases edasi. Ela siin edasi, ega mujal parem ole! Me oleme edasi vihased, tülis. Poiss jäeti kooli edasi. || (katkenud tegevuse jätkamise kohta). Pärast räägime, arutame edasi. Mõtles veidi, siis päris, küsis, uuris edasi. Kevadel saab ehitustöid edasi teha. Komistas korraks, siis tantsis hooga edasi.
4. järgnevalt; (varasemale, eelmisele) lisaks, veel. Esimesena ilmuvad lastel keskmised lõikehambad, edasi välimised lõikehambad. Edasi tõmbame punktist A sirge punktini B. Sumpasime rabas, edasi kõndisime männikus ja nõmmel. Kui palju täna matemaatikas edasi võeti? Edasi kuuluvad tehase sisseseade hulka turbiinid, tõstukid jne. Edasi tuleb pidada silmas, et .. Edasi ei mäleta ma enam midagi. Probleem ärgitab edasi mõtlema, edasi uurima. Ja nii, nõnda edasi (kasut. hrl. mittetäieliku loetelu lõpul).
5. väljendab arenemist v. arendamist, kõrgemale tasemele siirdumist v. siirmist. Jõuab õpingutes, elus, töös edasi. Haris end iseõppimise teel edasi. Õpilane viidi järgmisse klassi edasi. Kaebas edasi kõrgema astme kohtusse. Neid seisukohti on ta oma järgmistes töödes edasi arendanud. Põlevkivikeemia on meil hiiglasammudega edasi arenenud. Elu on viimaste aastatega palju edasi läinud. Püüab elus edasi saada. See avastus on inimkonna ajaloos suur, tohutu samm, hüpe edasi. *Aeg on Kusta südamest riisunud mõnedki lootused, kuid tungi edasi pole Kusta kaotanud .. R. Roht.
6. kasut. vahendamise, teistele üleandmise väljendamiseks. Edasi müüma, toimetama, saatma. Kogemusi edasi andma. Saladust ei tohi edasi rääkida. Võid talle edasi öelda, et koosolekut ei tule. Rahvaluule kandub edasi suust suhu, põlvkonnalt põlvkonnale. Kunstnikul on maalis õnnestunult edasi antud suveöö meeleolu.

eh

1. ‹interj› väljendab ning rõhutab:. a. pahameelt, rahulolematust, kahetsust, põlastust v. tüdimust. Eh, lasksid ennast petta! Eh sind saamatut küll! Eh, et ma sind kuulda võtsin! Eh, teada need meeste jutud! Eh, vastik elu! *Eh, surmani olen tüdinud sest hulkumisest! E. Vaigur. b. soovi, igatsust. Eh, nii väga tahaksin teda näha! Eh, kui kõik juba möödas oleks! *Eh! kui mulle nüüd ühe hea käraka käsiksite anda .. Ansomardi. c. vaimustust, imetlust v. hoogsust, uljust. Eh, poisid, oli alles elu! Eh kus on silmad, nagu alustassid! Eh, mis siin muretseda! Maksab elada, eh!
2. ‹adv› küsilause lõpul rõhutava küsisõnana. Mida sa otsid, eh? *Aga kus see sinu päriskoht siis asub, eh? A. Jakobson.

elu|filosoofia

1. suhtumine elusse, elunähtustesse, mõtted elu üle, elutarkus. Looduslähedane, tõsine elufilosoofia. Vanasõnades kajastub omaaegne elufilosoofia. Ta arendas välja oma elufilosoofia.
2. filos idealistlik suund Lääne filosoofias 19. saj. lõpul

empiriokrititsism ‹-i 21› ‹s›
filos subjektiiv-idealistlik filosoofiline vool 19. saj. lõpul

impressum ‹-i, -it 2› ‹s›
trük väljastamisandmed trükise lõpul v. tiitellehe pöördel

jälle|kuulmine
(hrl. väljendites hüvastijätuks raadiosaate v. telefonikõne lõpul). Tänane spordisaade on lõppenud, jällekuulmist homme! Jällekuulmiseni nädala pärast!

kirjutus|kool [-i]
aj ped keskaja lõpul tekkinud madalamat tüüpi algkool, kus peale lugemise õpetati ka kirjutamist ja arvutamise algeid

kliistri|pühad pl
kõnek endisaegne ruumide puhastamiseks ja akende kleepimiseks ettenähtud õppetöövaheaeg oktoobri lõpul

kooliuuendus|liikumine
ped koolitöö põhjalikku ümberkorraldust taotlev liikumine (Eestis 1930-ndate aastate lõpul)

kotiljon ‹-i, -i 10› ‹s›
endisaegne, sageli balli lõpul tantsitud mitmetuuriline eri tantsudest koosnev seltskonnatants

kroonu|algkool
aj tsaariaegne riiklik algkool (19. saj. lõpul ja 20. saj. algul)

kõik ‹kõige, kõike, kõigesse e. kõike pl. nom kõik pl kõikide e. kõigi, kõiki, kõikidesse e. kõigisse 22› ‹pron›
määratlev asesõna
1. ‹mitmuslikus vormis›. a. ‹substantiivselt› igaüks, viimane kui üks. Kõik olid kohal. Kõik koos asuti teele. Rääkis seda kõigi kuuldes. Annab kõigile head nõu. On kõigile eeskujuks. Kõigil on palju tööd. Koer on kõigiga sõber. Peaaegu, eranditult kõik olid sellega nõus. Nad tegid seda kõik kordamööda. Me tuleme kõik. Kõik kui üks mees. Kõik olid purjus. Kõik ei saa sellest aru. Üks kõigi eest, kõik ühe eest. Kõik ei mahu marjamaale, muist jääb ikka karjamaale. *Ta oli kõigil suus, kõik rääkisid temast.. E. Krusten. b. ‹adjektiivselt›. Kõik õpilased. Kõigi reeglite kohaselt. Kõigi mugavustega korter. Kõik uksed ei olnudki lukus. Ta sooritas kõik katsed hästi. Pikapeale saime kõikidest raskustest üle. Kõiki jutte ei maksa uskuda. Kaalub kõik võimalused läbi. Kõik palved olid asjata. Kõik kohad on prahti täis. Oli kõigis kolmes raundis oma vastasest üle. Nad kõik hukkusid. Meil kõigil on see teada. Tegi samuti nagu kõik teised ees. Kõik need on pisiasjad. Näitusel on eksponeeritud kõik 150 maali. Hirmu pärast tõusid tal kõik karvad peas püsti.
2. ‹ainsuslikus vormis›. a. ‹substantiivselt› kogu kõne all olev, küsimusse tulev tervikuna. Kõik on korras. Väljas on kõik rahulik. Vale, tühi lori kõik. Kõik oli tühi töö ja vaimunärimine. Ma taipasin kõik. Tegi kõik, mida suutis. Räägiti kõigest pikalt ja laialt. Kõiges oli märgata hoolitseva peremehe kätt. Ta on kõigega nõus, on kõigeks valmis. Olen kõiges süüdi. Kõike ei maksa südamesse võtta. Esitas kõige kohta küsimusi. Temast võib kõike oodata. Elus tuleb kõike 'igasuguseid asju' ette. Jäi kõigele vaatamata, kõigest hoolimata oma arvamuse juurde. Nüüd on kõik läbi! Rääkis ja õiendas, aga kõik asjata. See pole veel kaugeltki kõik. Nad kaotasid tulekahjus kõik. See on kõik, rohkemat ära looda. Pärast sõda tuli kõike otsast alustada. See meeldib mulle üle kõige 'kõige enam, rohkem kui miski muu'. Kõige tipuks, kõige krooniks 'lisaks kõigele muule'. Lõpp hea, kõik hea. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. *Tema ju Vändras kõik: valitseja ja kohtumees ja kirjutaja ja puha... E. Särgava. || kõnek rõhutab millegi rohkust. Mida sa kõike ei taha! Mida sa kõik ära ei näe! Sa oled mulle kõik 'tähendad mulle väga palju, oled rohkem kui keegi v. miski muu'. *Kes teab, mis temagi kõik on kannatanud! M. Metsanurk. || kõnek esineb lause lõpul kokkuvõtva v. rõhutava sõnana. Mis nad teha saavad, ma ei lähe – ja kõik! *Tema tahab teha Hundipalu Tiidu eeskujul, kel on juba rohtaed ja kõik. A. H. Tammsaare. *Kuidas – miks? Tahan ja kõik. O. Anton. b. ‹adjektiivselt› kogu, terve (nominatiivis need harilikumad kui kõik). Laps värises kõigest kehast. Ta jäi kõige ümbritseva suhtes ükskõikseks. Ma ei jõua kõike tööd ära teha. Kõik lootus pole veel kadunud. Tema on kõige kurja juur. Karjus kõigest kõrist. Soovin sulle kõike head. Kõik see aeg olin kodus. Rebib, sikutab kõigest jõust. Kõigele sellele peab lõpp tulema. Kõik muu on ülearune. *Kas sa arvad, et ma ei tea, mis kõik maailm teab.. L. Koidula. *Mul on palju pliiatseid, kõik sahtel täis, aga lillat ei ole. L. Hainsalu.

lõpp|seis
seis millegi (näit. partii, matši, mõõtmise) lõpul. Jalgpallimatši lõppseisuks jäi viik 3:3. Malendite, osutite lõppseis.

lõpu|korral ‹adv›
lõppemas, lõpul, otsa saamas. Raha on lõpukorral. Tagavara, jõuvarud on lõpukorral. Heinatööd on meil, heinatöödega oleme juba lõpukorral. Päev oli üsna lõpukorral.

meh ‹adv›
kõnek arusaamatust väljendav v. küsilause lõpul esinev küsisõna, mis, mõh. *„Ärka üles!” raputab meest õlast. „Meh?” ümiseb see läbi une. E. Männik. *Ega teil ole ometi millestki puudu, meh? A. Jakobson.

miini|ristleja
sõj
1. aj torpeedode ja suurtükkidega varustatud keskmise suurusega sõjalaev Venemaal 19. saj. lõpul
2. van hävitaja (sõjalaev), destroier

mis ‹mille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledesse ‹substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron›
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a. ‹substantiivselt› (tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b. ‹adjektiivselt› (täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2. ‹hrl. sg. nom.› kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c. ‹asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus› (umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt› (millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b. ‹adjektiivselt› (nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a. ‹adjektiivselt› (hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b. ‹substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a. ‹substantiivselt› (esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b. ‹adjektiivselt› (nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a. ‹seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid› (ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3. ‹kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.› kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b. ‹adjektiivselt› (nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

modernism ‹-i 21› ‹s›

1. uuenduslikkust taotlev suund 19. saj. lõpu ja 20. saj. kirjanduses, kunstis ja muusikas
▷ Liitsõnad: postmodernism.
2. kirikl 19. saj. lõpul katoliiklikes ringkondades tekkinud suund usu lepitamiseks teadusega

noor|eestlane

1. kirj „Noor-Eesti” kirjanduslik-kultuurilise rühmituse liige. Suits, Ridala, Tuglas jt. nooreestlased. *Sajandi alguse nooreestlaste hulgast tulevadki meie loodusluule, üldse ilukirjanduslike maastikumaalingute suured rikastajad .. J. Eilart.
2. ‹pl.› aj eesti rahvusliku liikumise tegelased 1870. aastate lõpul ja 1880. aastate algul

ots ‹-a pl. part otsi e. otsasid 29 või -a 22› ‹s›

1. tipmine osa. Ahju otsa peal kuivasid pirrupuud. Jänese pikad tumedamate otstega kõrvad. Skaala osuti ots. Okste peenikesed otsad. Õis on valge, aga tolmukate otsad kollased. Ülespidi otsaga nina. Juuste otsad on haralised, murdunud, katkenud. Sõrmedel on jämedad, tömbid, peenenevad otsad. Suure varba ots oli villi hõõrdunud. Kummist, metallist otsaga kepp. Mõõga, noole, noa terav ots. Sirge, kõvera otsaga käärid, naaskel. Pliiatsi ots on nüriks kulunud. Need kudumisvardad on paraja otsaga, ei torgi sõrme. Hakkan kinda otsa kahandama, kokku võtma. Sõrmkübaraid on otsaga ja otsata. || piltl juhtpositsioon. Tahab igal pool, igas asjas otsa enda kätte haarata.
▷ Liitsõnad: keele|ots, kepi|ots, lõua|ots, nina|ots, noa|ots, noole|ots, näpu|ots, oda|ots, piitsa|ots, põlve|ots, saba|ots, sarve|ots, sõrme|ots, tiiva|ots, täägi|ots, varbaots.
2. (ristküliku- v. risttahukakujulise) eseme lühem v. väiksema pindalaga külg. Liniku otstes olid narmad. Vanaaegne kõrgete otstega voodi. Puuriida otste tugipuud. Võtsime pingi otstest kinni ja tõstsime ta teise kohta. Söögi ajal oli pereisa koht laua otsas. Riidekirstu otstes olid kandmiseks sangad. Vaadi otsad. Sissekäik on maja otsast. Laut on otsaga tee poole. Elamu otsas 'otsaseinas' on suur aken. Maja otsas 'otsa juures' kasvab suur kask. Niitis sauna otsast 'otsa juurest' nõgesed maha.
▷ Liitsõnad: jalg|ots, pea|ots, peatsiots.
3. algus v. eesosa. Esimene, eesmine ots. Niidi ots ei mahtunud nõelasilmast läbi. See jutt on otsast lõpuni vale. Hakkas mitu korda otsast peale. Kui saaks elu uuesti otsast alustada! Võttis laulu otsa üles 'alustas laulu'. Pööras otsa ümber ja läks tuldud teed tagasi. Oleme rohimise otsaga juba tee ääres väljas. Praelõhn ulatus köögist otsaga tuppagi. Aitas poegade elu, pojad otsa peale 'järjele'.
▷ Liitsõnad: algus|ots, eesots.
4. algus ja/või lõpp(osa), eesosa ja/või tagaosa, ülemine ja alumine v. eesmine ja tagumine pool. Tee, tänava ots. Kas teil on kohad rea keskel või otsa peal? Sõlmis lõnga katkenud otsad kokku. Kandiliseks tahutud otstega palgid. Muna tömp ja terav ots. Palgi tüvepoolne ja ladvapoolne ots. Maja toapoolne ots oli palkidest, laudaosa kivist. Eesmine, tagumine, alumine, ülemine ots. Kust otsast ma peale hakkan? Nad polevat asjaajamisega õigest otsast alustanud. Kumba otsa pidi see riistapuu pihku võtta? Küla ühes otsas on apteek, teises pood. Otsast otsani täis kirjutatud paber. Jutt on otsast otsa(ni) 'läbini, täielikult' vale. Maja laguneb igast otsast 'üleni, igalt poolt'. See jutt on mõnda otsa pidi 'mõneti' kahtlane, pole kuskilt otsast 'üldse mitte' õige. Me pidavat mingit otsa pidi, kuskilt otsast sugulased olema. | piltl. Arutelul jäid mitmed otsad lahtiseks, jäi lahtisi otsi. Autor pole näidendi lõpus osanud kõiki otsi kokku viia, kokku vedada. Kõne hakkab lõppema, esineja võtab juba otsi kokku.
▷ Liitsõnad: tee|ots, trepi|ots, tänava|ots, vaoots.
5. lõpp(osa). Järjekorra ots ulatus poest tänavale. Tema järel läheksin kas või maailma otsa. Tulvaveel ei paistnud otsa olevat. Nüüd on ootamisel ots. Talvel nagu ei tulekski otsa. Naiste tööl ei ole otsa. Ülekohtule peab ots tulema. Igaühe kannatusel on ükskord ots peal. Räägiti viimsestpäevast ja maailma otsast. Aidad olid otsani 'täielikult' vilja täis. Olen selle asja otsani 'täiesti, lõplikult' unustanud. || surm, hukk, elu lõpp. Tahtis endale, oma elule otsa teha. Justkui nägi, aimas oma otsa ette. Tundis, et ta ots on lähedal. Tema ots oli hirmus, õnnetu. Viimasel otsal, viimases otsas 'elu lõpul' oli ta halvatud. || kõnek (paljust, suurt hulka rõhutavates väljendites). Kus selle söögi ots, mis pulmadeks tehti! Kus nende õunte ots tänavu! Kus selle häbi ots! Kus see kahju ots, kui minemata jätad.
▷ Liitsõnad: lõpu|ots, patsi|ots, pära|ots, taga|ots, vuntsiots; eluots.
6. ‹liitsõna järelosana›. a. väike (järelejäänud) osa millestki, jupp, näit. niidiots b. nlj väikest kasvu olend, näit. poisiots
▷ Liitsõnad: niidi|ots, paku|ots, resti|ots, sigareti|ots, suitsu|ots, tikuots; poisi|ots, seaots.
7. teekond, teelõik kahe punkti vahel. Laev jõudis pikalt otsalt kodusadamasse. Kaugemad otsad jäid noorematele bussijuhtidele. Järgmine ots tuleb Tallinnast Riiga. See praam on kogu aeg Rohuküla ja Heltermaa vahelist otsa sõitnud. Sõitsime trammiga mitu otsa lihtsalt sõidulõbust. Vedada on kaugele, rohkem kui kaks otsa päevas ei jõua. Poodi on kaugevõitu käia: 5 kilomeetrit ots. Autojuht tegi lisateenistuseks musti 'ebaseaduslikke' otsi.
▷ Liitsõnad: jooksu|ots, reisi|ots, veoots.
8. kõnek teenistus, töö(võimalus). Käib sadamas ja raudteejaamas juhuslikke otsi tegemas. Raskeks läheb, peab hakkama mõne kergema otsa peale. Juhata mulle üks tasuv ots. Mul on praegu priima ots käes. Kas sul mingit paremat otsa ei paista? Tahtis linna mõne peenema otsa peale.
▷ Liitsõnad: era|ots, laadimis|ots, töö|ots, äriots.
9. (hrl. meremeeste kõnepruugis:) laeva kinnitusköis. Laev valmistus otsi andma. Laev hakkab kohe otsi sisse võtma. Laev andis otsad (lahti) ja reis algas. Otsad päästeti kai küljest ja laev hakkas aeglaselt eemalduma. Otsad tehti klaariks ja jaht liugles merele. Varsti kinnitame otsad Tallinnas. Laevast anti otsad kaile. Paadist hüüti, et kaldal olijad otsa vastu võtaksid. | kõnek. Vanamees olevat hiljaaegu otsad andnud 'surnud'.
▷ Liitsõnad: kinnitusots.
10. otsmik, laup. Kõrge, madal, kumer, lai ots. Lükkas juuksed otsa eest, otsalt tagasi. Istus, ots käele toetatud. Rätik, müts on sügavalt otsa peale, otsale tõmmatud. Hirmuhigi tuli otsale. Töötas nii, et ots higist leemetas. Laksas endale peoga otsa ette, vastu otsa. Üle otsa käis neiul juukseid hoidev pael. Lehmal, hobusel oli lauk otsa ees. *Arno pall tabas Lauri just otsa ette.. O. Luts.

otsa|korral ‹adv›
lõppemas, lõpul. Leib, suhkur on otsakorral. Kütus on juba otsakorral, vaja muretseda uut. Lõunatund on otsakorral, ei jõua enam poes ära käia. Tunnen, et jõud, kannatus on otsakorral.

otsas
I. ‹postp› [gen] pealmisel pinnal v. ülemise osa peal; tipus, teravikus v. otsmise osa küljes. Linnupesa on puu otsas. Mees istus kännu otsas. Sõitis koorma otsas. Nööri, keti, lõa otsas. Lammas sööb köie otsas. | piltl. Elab kohvri otsas istumise 'ajutise oleku' meeleolus. Põlve otsas 'hädapäraselt' valmis meisterdatud tuhvlid. Head töökohad ei kasva puu otsas. *Üks ennast purpurtoogadega ehtis, / ent teisel oli paiga otsas paik. R. Parve. || millegi küljes (rippumas). Mantel on varna, nagi, naela otsas. Pakk käe, näpu otsas. Laps on rinna otsas (imemas). Poiss on sae otsas 'saagimas' juba mehe eest. Olin ligi pool tundi telefoni(toru) otsas 'rääkisin telefoniga'. *.. ja nüüd läheb Mari kirikusse, saapad näpu otsas, ning tuleb tagasi – ikka näpu otsas. E. Männik. || ümbritsevalt millegi peal. Kingad on jala otsas. || lükitult millegi küljes. Silgud, lihatükid küpsevad varda otsas. || kõnek midagi omades, mingil järjel. Elab rikkuse, vara, külla, hea põlve, suure õnne otsas. Istub kindla kuupalga otsas. *..sihukese paiuki otsas jääb suurema söömaga inimene nälga. L. Hainsalu.
II. ‹adv›
1. lõpul, läbi. Toit, raha on otsas (mis otsas). Jõud on otsas. Tal on õppimisest isu otsas. Sellega oli meie jutt otsas. Tööjärg on käest otsas. Ega mehed maailmast otsas ole. || tervislikult halvas seisundis, kurnatud. Vanaisa on väga otsas. *Ta oli selle raske koorma vedamisega päris otsas. E. Männik. *Nii otsas teine oma ristluudega, et kisendab kui hirmus. E. Vaigur.
2. küljes, peal. Käed valutavad otsas. Pea tudiseb otsas. Kui õnge viskad, on kala kohe otsas. *..juba oli hüljes tal otsas. Looma keha raskus surus teda vastu jääd. A. Kalmus.

pea|rahvakool
aj kõrgem rahvakool Venemaal (ka Eestis) 18. saj. lõpul ja 19. saj. algul

reform|pedagoogika
ped 19. saj. lõpul tekkinud koolitöö põhjalikku reformimist taotlev pedagoogikavool. Klassikaline ja reformpedagoogika. Eestis levis reformpedagoogika kooliuuendusliikumisena.

renessanss ‹-sansi 21› ‹s›
keskaja lõpul Lääne-Euroopa vaimuelu kujundanud ilmalik humanistlik antiikkultuuri väärtustav elukäsitus; sellel põhinevad ühiskonnaelu nähtused (eriti kunsti, teaduse jms. alal). Renessanssi on nimetatud uuestisünniajastuks. Itaalia renessanss. Leonardo da Vinci on suurimaid renessansi kunstnikke. || piltl uuestisünd. Küla kultuurielu renessanss. *Maa kõrval hakkas linn valjult häält tõstma. Tartu ja Tallinna renessanss andis ennenägematu tõuke ühiskondlikule arenemisele. J. Kärner.
▷ Liitsõnad: hilis|renessanss, kõrg|renessanss, vararenessanss.

terminaalne ‹-se 2› ‹adj›
lõpul olev v. asetsev, lõpp-. Haiguse terminaalne staadium. Terminaalne seisund med vet elu ja surma vaheline piirseisund, lõppseisund.

turnüür ‹-i 21› ‹s›
seeliku tagaosa kohevil hoidev polster v. ribistik (19. saj. lõpul). Turnüüriga seelik. Kinnitas turnüüri seeliku alla. Krinoliinide ja turnüüride ajastu.

valmis ‹adv indekl. adj›

1. (millegi kohta, mis tegemisel viiakse v. on viidud vajalikku lõplikku seisu, täielikku soovitud olukorda); ant. pooleli. Uus maja, haigla saab varsti valmis. Pooleldi valmis maja. Karjalaut pole veel täiesti valmis. Sügisel jõuti üksnes vundament valmis teha. Remondiga ei jõutud valmis. Sepp tagus adratera, vikati valmis. Rätsep lubas tänaseks ülikonna valmis teha. Oota vähe, lõunasöök saab kohe valmis. Tegi külalisele diivanile aseme valmis. Lootis augusti lõpuks näidendi valmis kirjutada. Magistrant ei jõudnud väitekirja tähtajaks valmis. Valmis käsikiri ootab trükkiminekut. Kirjutas kirja valmis ja pani ümbrikusse. Fotograaf tegi ka kohe pildid valmis. Oli mitu vemmalvärssi valmis vorpinud. Seaduseelnõu oli juba valmis. Ise suur poiss, aga ema peab sulle kõik ette ja taha valmis tegema 'kõik ära tegema'. || kõnek (lause lõpul üksnes kokkuvõtva v. rõhutava sõnana). *Kui kaebusi väga palju tuleb, siis kolib teise kohta üle – ja valmis. R. Roht. *.. mõned ööd võivat ma ka siin ära magada, mis siin ikka, õlekott põrandale ja valmis. I. Talve.
▷ Liitsõnad: poolvalmis; trükivalmis.
2. väljakujunenud; tõeline, täielik, päris. Oli ikka lapseeas, aga nüüd juba valmis neiu. Tegi ülikooli läbi ja on nüüd valmis advokaat. Käis kursustel ja on nüüd valmis traktorist. Valmis poliitik, võitleja. Ta on vana mees, varsti rauk valmis. Kui ta viina võtab, siis on püsti loll valmis. *.. ja kui ta sellest [palavikust] paranes ja naasis oma esimeselt Prantsusmaa-reisilt, oli ta valmis ateist. J. Aavik (tlk). || lõplik, lõpliku kuju omandanud. Valmis valemite ja üldiste reeglitega ei jõua elus kaugele. Teoses ei pakuta valmis lahendusi. Valmis hinnang, arvamus. Otsus sai peagi valmis – tuleb sõita. *On aeg tegutseda. Siis, kui uus kord on valmis ja kõik kätte võidetud, siis on hilja kaasa lüüa. V. Gross.
3. (sisemiselt) seesuguses olukorras, kus ollakse kohe hakkamas mingit tegevust, ülesannet sooritama. Sõdurid olid valmis lahingut vastu võtma. Korrakaitsjad peavad olema valmis tegevusse astuma. Poiss oli valmis iga hetk põgenema, pakku sööstma. Koer oli valmis läheneja kallale kargama. Mehed olid võitluseks, stardiks valmis. Oli peagi riides ja väljaminekuks valmis. Meil on veerand tundi aega, sea, pane end valmis! Valmis olla, kohe stardime! Valmis mehi mul selleks ülesandeks ei ole. Kahtlasi inimesi on liikvel, tuleb olla kõige vastu, kõigeks valmis. Hoidke end selle mehe eest, ta on iga alatuse peale valmis. See poiss on igaks vembuks valmis. Noorukid olid täis idealismi ja valmis suurteks tegudeks. Ta on valmis selle eesmärgi nimel kas või nahast välja pugema. Vaim oli küll valmis, kuid liha nõder! *Sõdur peab alati valmis olema! Sõda on täis ootamatusi! J. Peegel.
▷ Liitsõnad: haarde|valmis, hüppe|valmis, kaitse|valmis, löögi|valmis, mineku|valmis, oote|valmis, reisi|valmis, stardi|valmis, sõidu|valmis, sõja|valmis, teenistus|valmis, tegevus|valmis, töö|valmis, võitlusvalmis.
4. soostuv, nõus millegagi; midagi tegema kalduv. Olen valmis teid oma autoga linna viima. Ta oli peaaegu valmis meiega kaasa tulema. Poiss oli meelsasti valmis poodi minema. Keegi laevakapten oli valmis poisse oma teenistusse võtma. Vananev peretütar oli valmis isegi sulasega abielluma. Pärijad olid valmis omavahel kokku leppima. See mees on alati valmis abistama, hädalisi aitama. *.. see mees meeldis mulle nii väga, et tema pärast oleks ma valmis ükskõik mis tegema. A. H. Tammsaare. *Olen kahesaja krooni eest igale tööle valmis! U. Masing.
▷ Liitsõnad: abivalmis.
5. tulevaseks kasutamiseks v. võimalikuks tarviduseks ette valmistatud, vajalikku korda seatud. Transpordilennuk laadungiga seisis õhkutõusmiseks valmis. Tõld, auto, hobune oli ukse ees teeleminekuks valmis. Seab vankri, niidumasina, tööriistad homseks valmis. Asetas toidunõud, road lauale valmis. Suhkur on kilostesse kottidesse valmis kaalutud. Peeneks lõhutud pliidipuud seisavad kööginurgas valmis. Saun on köetud, vesi ja vihadki valmis. Maa on külviks valmis 'selliselt ette valmistatud, et võib külvata'. Tuletõrjevahendid peavad alati valmis olema. *Sisseoste tegi ta raha eest, mis sõtse oli ise talle rahakotti valmis pannud. M. Traat. || (millegi eelnevalt kavatsetavaga ühenduses). Kavatseb linnameheks hakata, töökoht ja kortergi valmis kuulatud. *.. teevad laenu ja ostavad külvimasina, mille noorem Toots juba varemini valmis vaadanud. O. Luts. *Enne tuleb ikka pruut valmis vaadata, siis alles muid plaane pidada. M. Talvest.
▷ Liitsõnad: mere|valmis, mineku|valmis, reisi|valmis, sõiduvalmis; laske|valmis, võttevalmis.
6. kõnek surnud. Kuul sattus pähe ja valmis ta oligi. Arvati, et ta on valmis, aga oli ainult minestuses. Lõi pea kukkudes ära ja oligi valmis. Kass käuksatanud korra hoobist ja olnudki valmis. *Nägu must [mehel], silmad pahupidi – valmis mis valmis! V. Saar.

verism ‹-i 21› ‹s›
naturalismile lähedane suund Itaalia kirjanduses, kunstis ja ooperimuusikas 19. sajandi lõpul

äh

1. ‹interj› väljendab ning rõhutab (kontekstist, kõnes ka intonatsioonist, žestidest sõltuvalt), hrl. lause algul:. a. pahameelt, rahulolematust, tõredust, halvakspanu, etteheidet jms. Pahandas: „Äh, lurjused, äh, kaabakad!” Äh, oled ikka memmepoeg! Äh, see õlu oli küll kuradi solk. Äh, ole parem vait! Äh, üks kamp kõik, üks hullem kui teine. Äh, pole mul aega teiega jännata! Äh, see teie rahajutt hakkab juba tüütama! *Mulle lubatakse suure palumise peale töölised, tema aga ... äh! V. Saar. b. kurtmist, kaebamist, hädaldamist jms. Äh, jälle on südames pisted! Äh, küll see ilmaelu on raske! Äh, ilmaaegu uskusin selle petise lubadusi! *.. pühib higist nõretavat nägu. Äh, äh, oi-jäh – need on pagana rasked kivid! O. Luts. c. ükskõiksust, minnalaskmist jms. Äh, mul ükskama kõik! Äh, tühja kah, jäägu pealegi nii! Äh, tulgu mis tuleb! Äh, mis see minusse puutub! d. konstateerimist, teatavaks võtmist v. tegemist jms. Äh, eile sai vist natuke palju napsi võetud. Äh, kannatust, need asjad ei käi nii kiiresti! e. igatsust, soovi. *Äh, kui suvevaheaeg pikem oleks, läheks kuskile maale karjapoisiks. R. Roht. f. rõõmu, heameelt, rahulolu vms. Äh, on aga alles leil! *Äh, igatahes on ta oma ihaldatud luidetele jõudnud ja seega on kõik kombes. A. Sisask (tlk).
2. ‹adv› küsilause lõpul kasutatav küsisõna; tarvitatakse ka mittearusaamist väljendava küsisõnana. Mis sul temaga asja oli, äh? Kas me ikka saame selle tööga kahekesi hakkama, äh?