[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lõhe1 ‹6› ‹s›

1. (hrl. suurem, sügavam, laiem) pragu. Maapinna lõhed. Laiad lõhed merejääs. Kaljus on lõhe. Algul tekivad krohvisse, lakke, seina mõrad, neist praod ning edasi juba lõhed. Sõrmeotste, rinnanibude lõhed. Pikselöögist tuleb puutüvesse lõhe, mis pikkamööda armistub.
▷ Liitsõnad: huule|lõhe, jää|lõhe, kabja|lõhe, kalju|lõhe, kivi|lõhe, kuiva|lõhe, külma|lõhe, piki|lõhe, pinna|lõhe, ring|lõhe, seina|lõhe, suulae|lõhe, säsi|lõhe, õhulõhe.
2. piltl lahknevus, lahutav erinevus. Lõhe teooria ja praktika vahel. Parteis tekkis ületamatu lõhe. Perekondlik lõhe süvenes. *Sellega algas avalik lõhe kogu meie rahvuslikus elus .. F. Tuglas.

lõhe2 ‹6› ‹s›
zool jõgedes kudev maitsva roosa lihaga põhjapoolsete merede siirdekala. Sügisel siirduvad lõhed kudema oma sünnijõgedesse. | (toiduna). Soolatud, suitsutatud lõhe. Pakkus veevannil küpsetatud lõhet.