[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Leitud 3110 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.

aas1 ‹-a 23› ‹s›

1. silmus, (lihtsam v. kokkutõmbamata) sõlm v. selle element. Köie otsa seoti aas. Nöör seoti aasa, aasast pisteti puupulk läbi. Sõlme tegemist alustatakse aasast. Rihm oli seotud aasana väravaposti külge. Liuglev aas 'kinnilibisev aas(sõlm)'. Surnud aas 'kinnilibisematu aas(sõlm)'. Froteepind moodustub väikestest aasadest. Aas lastakse sõrmedelt maha ning tõmmatakse varrastele kinni. *Siin harutasid nad .. hea tüki aega, enne kui said kõik [õngenööri] aasad ja keerud koera jalgade ümbert lahti. R. Sirge. || piltl silmusjas looge, käänak. Põgenedes teeb jänes haake ja aasu. *Suured käänakud ja aasad, mis viivad sõitjad mõnikord otsekui tagasi .. V. Saar.
2. hrl. U-kujuline metallist kinnitusvahend, obadus. Aasa seina lööma, kruvima. Aknahaagid tuleb korralikult aasa panna. Haak on aasas. Värava tabalukk ei tahtnud hästi aasa minna. Uks tõmmati kinni ning raudkramp loksatas aasa. Ehitusplokil on kraanakonksu jaoks aasad.
▷ Liitsõnad: akna-|aas, ukseaas; metall|aas, raud|aas, vaskaas.
3. kaarekujuline niidist, nöörist, riidest, metallist jne. moodustis, hrl. rõiva kinnisel. Jaki, kleidi, pluusi, seeliku, pükste, mantli, kasuka haagid ning aasad. Pükste värvlil on aasad püksirihma hoidmiseks. Vihmavarjul on nöörist aas.
▷ Liitsõnad: niit|aas, nööbi|aas, nöör|aas, rihma-aas.

aasta ‹1› ‹s›

1. ajavahemik, mille vältel Maa teeb tiiru ümber Päikese; kalendriaasta (365, lisapäeva-aastal 366 ööpäeva), lähtepunktiks 1. jaanuar. 1980. aasta, aasta 1980. Möödunud, eelmine, käesolev, tulev, eelolev aasta. Aasta algus, lõpp. Kongress peetakse kas vana aasta lõpus või uue aasta alguses. August on aasta 8. kuu. Mis aastal sa sündinud oled? Milline näeb Tallinn välja 2100. aastal, aastal 2100? Aastail 1941–1944. Uut aastat vastu võtma. Õnne ja edu algavaks aastaks! Tulevast aastast alates. Sideeriline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus tähtede suhtes, täheaasta (365 päeva 6 t. 9 min. 9 sek.). Troopiline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus kevadpunktist kevadpunktini (365 päeva 5 t. 48 min. 46 sek.). Aastad ei ole vennaksed. || ‹pl.› (mõnest v. paljudest aastatest koosneva perioodi kohta). Möödunud sajandi 60-ndad aastad.
2. 12 kuu pikkune ajavahemik, lähtepunktiks ükskõik missugune moment. 22. veebruaril möödus 10 aastat onu surmast. See juhtus kümmekond aastat tagasi, mõned head aastad tagasi. Aasta paari pärast. Päevast päeva, aastast aastasse ikka üks ja sama töö. Ma pole enam aasta otsa teatrisse saanud. Siit jätkub tööd terveks, kogu aastaks, aastaks otsaks. Suusatajad saavad nüüd treenida aasta ringi. Ta sai varguse eest viis aastat. Fuksia õitseb peaaegu aasta läbi. Teise aasta ristikupõld. Ta elas aastate viisi välismaal. Aastate jooksul on kogunenud ülearust koli. Aastate pikku kerkis uus linnaosa Õismäele. Akadeemiline aasta 'õppeaasta kõrgemas õppeasutuses'. Parem aasta oodata kui kaks kahetseda. || (vanuse, ea, eluaastate kohta). Poiss on juba seitse aastat vana. Ligi 1000 aastat vana toomkirik. 3. mail saab laps aasta vanaks. Ta võib olla nii aasta nelja(teistkümnene)-viieteistkümnene. Aastaid võib tal olla juba üle neljakümne. Niipalju aastaid ei oskaks talle küll anda. Ta on oma aastate kohta väga nooruslik. Aastate poolest alles noor mees, aga pea hall otsas. Tal juba 70 aastat turjal. Poiss võis olla aastat viisteist vana. Parimad aastad jäävad juba seljataha. Kes daamide aastaid oskab või julgeb arvata! Juustes on tal juba aastate hõbedat. Küürus aastate koorma all. Surm ei küsi aastatest. Armastus ei päri aastaid taga. *Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg .. A. H. Tammsaare. || aastates ~ aastais ‹täiendiga› eas; ‹täiendita› eakas, elatanud; mitte enam noor; hrv (esemete vms. kohta:) vana. Parimates, keskmistes aastates mees. Ta on mees parimates aastates. Keskealine mees ja umbes samades aastates naine. Tema aastates veel abielluda! Ta juba aastates mees. Tüse, juba aastates, kuid mitte veel vana naisterahvas. Hallipäine aastais direktor. *Päike soojendas aastates maja sammaldunud katust .. E. Maasik.
Omaette tähendusega liitsõnad: abielu|aasta, alg|aasta, algkooli|aasta, algus|aasta, ameti|aasta, aruande|aasta, asutamis|aasta, eelarve|aasta, elu|aasta, finants|aasta, heina-|aasta, ikaldus|aasta, ilmumis|aasta, juubeli|aasta, kalendri|aasta, kasvu|aasta, keskkooli|aasta, kiriku|aasta, kooli|aasta, kriisi|aasta, kuu|aasta, lapsepõlve|aasta, leina-|aasta, lese|aasta, liig|aasta, lisapäeva-|aasta, maapao|aasta, majandus|aasta, marja-|aasta, mõõna-|aasta, neiupõlve|aasta, noorus|aasta, nälja-|aasta, okupatsiooni|aasta, olümpia-|aasta, orjus|aasta, pagendus|aasta, pensioni|aasta, pool|aasta, proovi|aasta, põllumajandus|aasta, põua-|aasta, päikese|aasta, raamatu|aasta, rahandus|aasta, rahu|aasta, revolutsiooni|aasta, rännu|aasta, saagi|aasta, surma-|aasta, sõja-|aasta, sünni|aasta, teenistus|aasta, tegevus|aasta, tõusu|aasta, tähe|aasta, töö|aasta, valgus|aasta, valitsemis|aasta, vanadus|aasta, vangla-|aasta, veerand|aasta, vilja-|aasta, õnne|aasta, õpi|aasta, õpingu|aasta, õpipoisi|aasta, õppe|aasta, õuna-|aasta, ülikooliaasta; uus|aasta, vana-aasta

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

agu ‹ao 27› ‹s›
koidueelne hämarus; koit. Hahetav, kahkjas agu. Tõusti juba ao ajal. Idakaares lõi helendama agu. Aost ehani. *Läbi ergava ao / lendame päikesele .. H. Adamson.

ah

1. ‹interj› väljendab ning rõhutab (kontekstist, kõnes ka intonatsioonist, miimikast, žestidest sõltuvalt), hrl. lause algul:. a. rõõmu, vaimustust, imetlust, imestust, üllatust jms. Ah, kui tore ilm on täna! Ah kus oli alles vaatepilt! Ah! Sina! Ei osanud oodatagi. Ah! Juba valmis! b. igatsust, soovi. Ah, küll tahaks praegu kodus olla! Ah kuidas jooks praegu külma allikavett! c. kurtmist, kaebamist, hädaldamist jms. Ah kui kurb! Ah, mis me küll nüüd teeme! d. ükskõiksust, minnalaskmist, tüdimust jms. Ah tühja kah, las jääb nagu oli! Ah, see on ju lõpuks ükskõik! Ah, tehku nii, nagu ise heaks arvab! Mis sa ütlesid? – Ah, ei midagi! e. viisakat tagasihoidlikkust, ka vastuvaidlemist, tõrjumist. Ah, mis nüüd mina, aga Toomas – vaat see on alles töömees! *„Ah, mine,” tõrjus Teele naeratades, „kust ma sulle's seda nüüd tean ütelda ..” O. Luts. f. pahameelt, rahulolematust, tõredust, halvakspanu, etteheidet jms. Ah, need tänapäeva noored! Ah sind küll, millegagi sa hakkama ei saa! Ah kui rumalasti sa talitasid! Ah, mis ta kelgib! Ah, pagan võtaks! g. äkilist meenumist. Ah jaa – täna on ju Leena sünnipäev! Ah, ma pidin ju talle helistama! h. teatavaks võtmist, konstateerimist (ka konstateeriva, retoorilist laadi v. eelnenud küsimust kordava küsimuse algul) jms. Ah nii, hea küll. Ah see olid siis sina. Ah Jaanil on siis ülikool läbi. Ah laupäeva õhtul on rahvamajas pidu? Ah et kuidas meil läks? – Üsna hästi. Ah Peeter? – Peeter on nüüd juhatuse esimees. *„Kuidas ta [= opman] su vastu siis on?” – „Ah opman? Siiamaale väga hea ..” E. Vilde.
2. ‹adv› küsilause lõpul kasutatav küsisõna; tarvitatakse ka mittearusaamist väljendava küsisõnana. Mis sa selle peale kostad, ah? Tore? – Ah? Miks ta vaikis, miks ta ei julgenud rääkida – ah? Keda sa lolliks pead, ah? Ah? – mis sa ütlesid?

aher|vars
hrv ahervare. *.. läbi tulekahju, / läbi mustavate ahervarte, / läbi tuulte, mis kannavad tuha laiali .. A. Suuman.

ahju|pära
ahju tagumine osa. Ahjupära ulatub läbi seina tagatuppa.

aia|auk
mulk, läbipääs taras. Loomad olid aia maha ajanud ning aiaaugust põllule pääsenud. Pugesime läbi aiaaugu.

aia|mulk [-mulgu]
taramulk, hrl. lattidega suletav läbipääs (latt-)taras. Aiamulk on lahti. Heinakoorem ei mahtunud aiamulgust läbi.

aia|pulk
tarapulk. Lapsed vaatasid läbi aiapulkade.

aimama ‹aimata 48›

1. ebamääraselt, hämaralt ette tundma v. arvama; vaistlikult tundma, tunnetama v. tajuma. Õnnetust, hädaohtu aimama. Süda aimab halba. Ma aimasin, et sa täna tuled. Seda ei osanud küll uneski, hinges(t)ki aimata. Takistus tuli sealt, kust seda ei osanud aimatagi. Seda ei oska täpselt seletada, seda võib ainult aimata. Läksime paha aimamata edasi. Toa sisustus laskis aimata naise kätt. Juba kooliajal võis temas aimata tulevast kirjanikku. Looduses võib aimata juba kevadet. *Preili Marchand .. heitis tüdruku peale niisuguse pilgu, et see nagu koer, kes head inimest aimab, tema juurde jooksis ja ta kätt suudles. E. Vilde. || (oletamisi) mõistma, aru saama, taipama. Näib, et ta aimas mu mõtteid. Ahaa, nüüd ma hakkan aimama, kuidas see lugu oli. Tema olekust aimasin, et ta ei taha sel teemal rääkida. Matemaatikast ta ikka niipalju aimab, et päris hätta ei jää. Tema näost ei oska midagi aimata. *Teinekord on nad käega võtta, aga sa ei aima kätt sirutada, kõnnid kui unenäos .. M. Metsanurk.
2. ähmaselt, ebamääraselt, ainult üldistes kontuurides nägema. Linna torne võis läbi udu vaevu aimata. Hommikuhämaruses võis eespool aimata metsaserva. Päikeseketas oli läbi pilveloori vaevu aimatav.
3. hrv järele aimama, matkima. *Püssiga õlal aimad vahti. G. Suits.

aimlema ‹aimelda 49›
hrv
1. aimusi läbi elama. *Inimene kõhkleb, aimleb ja piinleb. R. Sirge. *.. tema rahutu hing ihales ning aimles esimese armastuse õnnes ja tusas. J. Kärner.
2. aimata püüdma; aimata laskma. *Aegsasti aimleb ja mõistatab see nooruk suuri elusaladusi .. H. Siimisker. *Molbertile kinnitatud kartongil aimlevad söega tõmmatud .. kontuurid tulevase kompositsiooni võimalikke lahendusi. E. Tennov.

aitäh ‹aitähhi 21› ‹s›
tänamissõna. Oleks ta selle eest aitähki öelnud! See töö tuli palja aitähhi eest ära teha. Aitähhist ei aita, anna raha ka! Siin ainult aitähhiga läbi ei saa.

ajalehe|number
(teat. numbrit kandva ajalehe, teat. päeva ajalehe kohta). Tuli läbi sirvida sadu vanu ajalehenumbreid.

ajama ‹impers aetakse, aetud 37›

1. teat. suunas v. kuhugi liikuma sundima; (kuhugi) midagi tegema sundima; tagant kihutama, kannustama. Poisid aeti peolt minema. Inimesed aeti kodunt sõjapõgenikena rännuteele. Mõnda poissi peab lausa ajama kooli. Ta ei lasknud end ajada, läks ise. Ma ei lähe ajades ka enam sinna. Juba lapsena aeti ta karja, poisikesena tööle. Vaenlane aeti põgenema, pakku. Ema ajas tütre poodi leiva järele. Aja kari koju, lauta. Tuul ajas jää randa, pilved laiali. Torm oli laeva madalikule, karile ajanud. Paat jäi lainete ajada. Emajõgi oli ajanud oma veed kaugele üle kallaste. Küll me selle mõtte tal peast ajame. Igavus ajas tänavale lonkima. Mis häda sind ajas niimoodi talitama? Kes sind ajas teiste peale kaebama? Mure, hirm, teadmatus ajas kalurinaised randa paate ootama. Auahnusest aetud, lõhkus ta tööd teha. Häda ajab härja kaevu. Aja tühi asjale, karga ise kannule. Ega kutsumata võõrad ajamata ei lähe. *Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi ei tohi teha. O. Luts. *Kõrged pilved nagu hirmust aetud / üle maa ja mere lendavad .. L. Koidula. || juhtides lükkama; veo- v. sõiduvahendit, masinat vms. (aeglaselt) kuhugi vajalikku kohta juhtima; ohjadest juhtima. Ajasin jalgratast käekõrval, käru ees. Aja sõiduk ukse ette, koorem lakaluugi alla. Ajasin auto garaaži, garaažist õue, tagurpidi kõnniteele. Ta laskis end ratastoolil toast tuppa ajada. Poiss sai ohjad oma kätte ning tohtis hobust ajada. | (kehaosa kohta). Ajab käies üht külge, paremat õlga ees. || füüsilise jõuga kuhugi tõstma, panema, suruma, toppima, lükkama jne. Muld, kivid aeti auku. Vana kaev aeti täis. Teri aeti kottidesse. Praht ajage hunnikusse. Heinad aeti koormast lakka. Ärge rohkem puid enam ahju, tulle ajage. Siia tuleb kiil vahele ajada. Ta oli endale pinnu küüne alla ajanud. Silgud aeti vardasse. Uss aetakse õnge otsa. Kätt püksitaskusse ajama. Niiti nõela taha ajama. Laps ajab kõik suhu, mis kätte saab. Koer lastud maha ja aetud auku. Hobusele aeti rangid kaela. Proovi võtmiseks aeti sond makku. Ajasime pika redeli puu najale, katusele. Aita antenn püsti ajada. || rõivast, jalanõud vms. selga, jalga panema v. seljast, jalast võtma. Ajab särgi, pluusi, kleidi, seeliku, jaki, kuue, mantli, riided selga, seljast. Pükse, saapaid, säärikuid jalga ajama. Ajage kähku püksid jalast! Ajas puhta linase pesu ülle. Ta oli vana kasuka veel mantli peale ajanud. Ajab end ruttu riidesse.
2. end, oma keha v. mõnd kehaosa teat. suunas, kuhugipoole liigutama, teat. asendisse viima jne. End istukile, upakile, põlvili, püsti, jalule ajama. Ajab jalad harki, laiali, sirgu, sõrmed harali. Kartulivõtjail polnud aega selga sirgu ajada. Püüdsime kaela õieli ajades üle teiste näha. Ajasin pea selga, kuklasse. Ajab imestunult, ehmunult silmad suureks, pärani, pungi. Huuli torru, prunti ajama. Hobune ajas kõrvad kikki. Koer ajas hambad irevile ning karvad turri. Kana ajab suled kohevile. Lind ajas noka lahti. Täkk ajas end tagajalgadele püsti. *Tihnikus männidki sirgu end ajavad .. P. Haavaoks.
3. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi v. psüühilist seisundit, tundmust, meeleolu jne. esile kutsuma. Rasvane toit ajab ta oksele, öökima. Külmavärinad käivad ning iiveldama ajab. Õlu ajab urineerima, kusele. Tolm ajab köhima, aevastama. Väsimus ajab haigutama. Aspiriin ajab higistama. Jooksmine ajas hingeldama, higiseks, naha märjaks, kuumaks, südame kloppima. Toidulõhnad ajasid suu vett jooksma. Jahutoidud ajavad inimese paksuks, rasva. Nii hirmus, et ajab kananaha ihule, juuksed püsti. Kiikumine ajab mõnel pea pööritama. See ajab lausa vihaseks, vihale, marru, raevu. Nii kurb lugu, et ajab pisarad silma, nutma. Ära aja naerma. Ähvardus ajas poistele hirmu nahka. Sõjajutud ajasid meeled ärevile. Poegade käitumine ajas ema meeleheitele. See ajab mul pea halliks. || paistetust, paiset, muhku, löövet jms. moodustist esile kutsuma. Ajas paise värvli alla. Sõrm ajas umbe. Mingisuguse muhu on ajanud jala peale. Ajas suure villi peopessa. Südamehaigetel ajab mõnikord jalad paistesse. Mesilase nõelamine ajas näo paistesse.
4. midagi v. kedagi mingisugusesse olukorda, seisundisse viima v. mingisuguseks muutma. Tööasjad, paberid tuleb joonde, jutti, korda ajada. Ajasite meie plaanid luhta, segi, nurja, nässu, mokka, asjad untsu. Tuul ajab juuksed sassi. Vesi aeti keema. Sulaks aetud tina. Sepp ajas raua tulipunaseks. Puupakk oli keskelt lõhki aetud. Vaadake, et te maja põlema ei aja. Firmat pankrotti, talu oksjoni alla ajama. Tuisk on kõik teed umbe ajanud. Ants püüdis meid Ainoga, mind ja Ainot tülli ajada. Ajasin mehed riidu. Ei või vahekordi teravaks ajada. Asjad on keeruliseks aetud. Viin on poisi hukka, raisku ajanud. Armukadedus ajas perekonna lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. *Üksikelamute rohkus ajab vahemaad pikaks .. R. Sirge.
5. endast (vooluna) välja saatma v. (osakestena) enda küljest eraldama. a. ‹ka impers.› endast (vooluna) eraldama v. välja saatma. Vabrikukorstnad ajavad paksu musta suitsu. Pliit ei tõmba, ajab suitsu kööki. Pott keeb ning ajab auru. Tukid ajavad vingu. Tänavapoolsetest akendest ajab tolmu tuppa. Õlu ajab vahtu. *Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast .. A. H. Tammsaare. b. (naha sarvkihti, selle osakesi v. mitmesuguseid marrasknaha moodustisi) uuenemise käigus eraldama. Jänestel veel karv ajamata. Rästikud, nastikud ajavad kesta. Päikesest põlenud käsivarred ajavad nahka. Põdrad ajavad sarvi. c. (muid juhte). Värvimata voodrilauad ajavad pinde. Kuused, männid ajavad okkaid.
6. kätte saada püüdes, ahistades v. otsides (jälgi, lõhna mööda kannul) järgnema. Koerad ajavad jänese jälgi, rebast, põtra. Ajujahil ühed ajavad, teised kütivad. Koer jookseb nuhkides metsa all, ajab erutatult lõhna, haisu. | piltl. Politseinikud ajavad kurjategija jälgi. || (näit. loetavat tekstirida näpuga järgides). Laps ajab lugemisel näpuga järge. Sõrm ajab tabeliridu.
7. rääkima, kõnelema, vestma (hrl. koos vastavasisulise objektiga); ka kõnek (eriti objektita kasutustes). Istusime kohvikus ja ajasime juttu. Kes selliseid lorajutte ajab? Ei saanud aru, kas ajas nalja või rääkis tõsiselt. Lori, rumalusi, loba, plära, jama, joba ajama. Ära aja udu(juttu)! Mis sa nüüd hullu ajad! Mis sa ajad – ei või olla! *.. aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! Nüüd on ometi sõna kätte saanud! O. Luts. || (visalt väites, argumenteerides) midagi erapoolikult tõendada püüdma (näit. süü, vastutuse veeretamiseks). Mis sa enda tegusid teiste süüks ajad? Poiss oli akna lõhkunud, kuid püüdis asja teiste kaela ajada. Puudujääki üritati noore müüja kraesse ajada. *Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, .. hakkas valeks ajama, mida ta ise tõeks oli tunnistanud .. E. Vilde.
8. (mingit häält, heli, müra) tekitama. Laulujoru, vilet ajama. Kass hakkab kohe nurru ajama, kui silitad. Vabrik ajab vilet. Kõrvad ajavad pilli. || van (pasunat vm. pilli) puhuma. *Kuski pasunat ajas karjus .. J. Kärner. *Üks vanamees ajab vilepilli .. O. Kallas.
9. (hrl. hobusega ning kihutades) sõitma; jooksma, liduma, kiiresti minema. Hüppas sadulasse ja ajas otse üle põldude alevi poole. Ajas, mis hobune võttis. Ärge inimestele selga, otsa ajage! Tulid tuhatnelja võidu ajades. Hobused märjaks, vahule aetud. Nad olid täies lastis kalalaevaga karile ajanud. Ükski auto ei peatunud, kõik ajasid mööda. Kõik panid, pistsid ajama 'läksid kiiresti joostes ära'. Ma sain veel õigel ajal ajama. *Teised ajavad sõnnikuvankrites Mahtra poole, teel jalamehi peale võttes. E. Vilde.
10. korraldama, õiendama, millegagi tegelema. Mul on linnas asju ajada. Kes seda ekskursiooni asja nüüd ajab? Ajavad musta äri, sahkerdavad ja spekuleerivad. Rahumeelset välispoliitikat ajama. *Kelle kosje sa ajad? Ei mul veel mehelemineku mõtteid ole! H. Raudsepp.
11. mingit käitumisliini järgima; midagi taotlema. Jonni ajama. Mõlemad ajavad kangust, kumbki järele ei anna. Ajas naabritega kiusu. Alati ei saa oma tahtmist ajada. Mehed ajasid visalt oma joont. Ajab pärlitega uhkust. Oli tal tarvis uut autot osta ja uhkust ajada. Ära aja edevust! *.. kui maasikad valmivad, läheme aeda ja ajame maiust. A. Kitzberg. *Nad sellepärast nii kibedad, et ei saa enam toredust ajada ega mõnuleda! M. Metsanurk.
12. edasi liikudes, töötades mingit käiku, sihti, liini vms. rajama. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Ebasümmeetriliselt aetud pargiteed. Läbi metsa tuli ajada siht. Ajab sirge kaare läbi põllu, üle heinamaa. Kartulivagusid ajama, lahti ajama. Ajab pressrauaga viigid pükstesse. Mutid on aias risti-rästi käike ajanud. Üraskite aetud käigud puidus. Koidest aetud vana kasukas.
13. ‹hrl. ühendverbi osana› õmmeldes kinnitama. Pükstele, kuuele lappi (peale) ajama. Varrukat külge, otsa ajama. *.. isegi oma laste pluuside ette ajas ta kuldsed sinelinööbid. L. Promet.
14. destilleerima, utma. Viina, puskarit, samagonni ajama. Kartulitest aetud piiritus. Tökatit aeti kasetohust, tõrva männist. Põlevkivist aetud õli. Osa kartuleist aeti viinaks.
15. (taimede kohta:) kasvatama, välja ajama. Puu ajab juured sügavale, kaugele, mulla pealmisse kihti. Vaarikad ajavad risoome, maasikad võsundeid. Õunapuud hakkavad õisi ajama. Kaktus on ajanud mitu õienuppu. | piltl. *Ning korraga tabas mind mõte, mis minus nähtavasti juba kaua juuri oli ajanud – abielu. R. Kaugver.
16. habet, juukseid raseerides v. masinaga lõigates eemaldama. Habet ajama. Lõug, kael habemenoaga puhtaks aetud. Noorsõduritel aeti pea paljaks.

läbi ajama

1. läbi masina ajama. Piima läbi ajama. Ema hakkas köögis liha läbi ajama.
2. läbi sõitma. Terve ilm, pool Eestimaad läbi aetud. Autorallil tuli läbi ajada ligi 3000 kilomeetrit.
3. läbi torkama, läbi pistma. Niiti nõelasilmast läbi ajama. Seinasse puuritud august aeti toru, kaabel läbi.
4. piiratud võimalustest hoolimata toime tulema, hakkama saama v. millegagi leppima. Omad inimesed – ajame läbi. Kitsas see elamine on, aga ajame kevadeni läbi. Rasketel aegadel tuli vähesega, piskuga läbi ajada. Tuli ilma sooja toiduta läbi ajada. Püüdke läbi ajada sellega, mis on. *Ükski neist kolmest ei mõistnud vene keelt, aga läbi ajasid mehed ometi. E. Vilde.

maha ajama

1. kõrgemalt allapoole, maha, pikali v. ümber tõukama v. pillama; maha valama v. puistama. Ajas kogemata lillevaasi laualt maha. Kass oli kausi riiulilt maha ajanud. Tuul ajas pesu nöörilt maha. Traktor oli väravaposti maha ajanud. Keegi on siia piima, jahu maha ajanud. Ärge ajage prahti maha! | ‹impers.› Päev otsa ajas lund, lörtsi maha.
2. midagi enda küljest v. kusagilt eemaldama. Riideid, rõivaid, kasukat, mantlit maha ajama. Ajas kuue, särgi, püksid maha. Lehmad olid juba talvekarva maha ajanud. Ta on habeme, vuntsid, juuksed maha ajanud. Kuusk hakkas kuivama ja okkaid maha ajama.
3. kõnek läbi sõitma, läbi kihutama. *Sõideti sõbra autoga, pandi kokku bensiinirahad ja aeti maha üle kolmesaja viiekümne kilomeetri. R. Sirge.
4. kõnek ära rääkima. Istusime ja ajasime pikad jutud maha.

aja|proov
Ajaproovi läbi teinud, klassikasse kuuluvad kirjandusteosed. Tõeline sõprus peab ajaproovile vastu.

aju1 ‹11› ‹s›

1. kihutamine, tormamine; hoog, rutt. Jooksis, tormas, kihutas, sõitis hirmsa, tulise, kange, täie, suure ajuga. Pistis igavese ajuga jooksma. Ratsanikud kihutasid metsikul ajul. *Ent mida pöörasemaks läks aju, seda südimalt keerutas poiss ohjapärasid .. R. Sirge.
2. ajujaht; ulukite (taga)ajamine; ajujahil sissepiiratud ala. Jahimehed korraldasid hundi tabamiseks aju. Hunt pääses ajust välja. Koerad haukusid, aju lähenes. Kümnest ajust lasti ainult kuus jänest. *Teeme ühe aju, kui [metssiga] läbi lipsab, jälitama ei hakka. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: hundiaju.
3. tagantkihutamine, sund. Jääpangad tulevad tuule ajul randa. Paat liikus lainete ajul. *Jalg tippab jala ette harjumuse ajul. A. H. Tammsaare. *.. talitas noorik aga ülemate vägede ajul, siis oli teda õletada seda ülekohtusem, et Tõnu oli säärast aju neilt vägedelt ise ju palunud. E. Vilde.
4. hrv triivimine; triivpüük. Kalurid läksid ajule.

ajur ‹-i 2› ‹s›

1. veo- v. sõidulooma ajaja (ka kutsar v. voorimees). Koerarakendi, suurtüki ajur. Kõrberännakuks osteti kaamelid ning palgati ajurid. Härjavankri juhtimine nõuab tublit ajurit. *Viskas jaama jõudes ajurile mõned kortsunud paberid pihku ja ruttas läbi hoone perroonile. M. Metsanurk.
2. taganttõukaja, ajendaja, ajend. *Mis ta iganes tegi – kõiges oli auahnus ajuriks ja juhtnööriks. E. Vilde. *Ning kas ei olegi lõppude lõpuks iga suure teo kordasaatmise sügavaimaks ajuriks usk, eneses kindelolek .. R. Sirge.

akna|pragu
Tolm, tahm tungib läbi aknapragude tuppa. Tuul puhub aknapragudest sisse.

alamus ‹-e 5› ‹s›

1. alam-olek. *Ainult peeglitükist osatuks jäänud [ahvid] istuvad mornilt, meel kibe, süda täis ühiskondliku alamuse tunnet .. F. Tuglas.
2. kõnek alam (2. täh.) Tore brigadir, saab ülemuste ja alamustega hästi läbi. *Torisemine alamuse kallal kuulus asja juurde. A. Sinkel.

alatu ‹1› ‹adj›

1. jämedalt ebaaus ning kedagi sihilikult kahjustav v. kellegi usaldust kurjasti kasutav, nurjatu. Alatu inimene, pealekaebaja, petis. Alatud võtted. Alatu tegu. Tema kohta levitati alatuid väljamõeldisi ning kuulujutte. See on alatu laim, kõige alatum pettus. Ta oli oma sõbra vastu alatu.
2. van vilets, armetu. *Ukse taga seisis üks alatus riides pikk meesterahvas. A. Saal. *Ma nii porine ja alatu. Määrin puhta põranda ära ja puha. F. Tuglas.
3. van alamast seisusest. *Tema ei pea lugu kõrgest seisusest, vaid käiks ennemini alatu kirjarahvaga läbi .. A. Saal.

algus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. alustamine, peale- v. pihtahakkamine. Hea, hoogne, julge algus on pool võitu. Täpne, õigeaegne algus. Oodati koosoleku, kontserdi algust. Alguse asi, küllap pärast hakkab paremini minema. Millegagi algust tegema 'midagi alustama'. Millestki algust saama 'millestki algama, tekkima, tulenema'. Iga algus on raske. *Alguseks pakkus Jussi [talgulistele] tubakat – närimistubakakäärusid ning kirikuküla poest toodud piibutubakat. H. Lepik (tlk).
2. mingi aja, perioodi v. sündmuse, tegevuse, töö jne. algusmoment v. algusosa. Sajandi, aasta, kvartali, kuu, nädala, suve, heinatööde, rukkilõikuse alguses. Enne meie ajaarvamise algust. Vilde kirjandusliku tegevuse algus. Filmi algus oli igav. See juhtus üsna sõja alguses. Õppeaasta algusest peale. Pidu oli hoogne algusest lõpuni. Kas jõuame loengu alguseks kohale? Kooli alguseni jääb veel kaks nädalat. | alguses algul, esialgu. Alguses ta oli vastu, pärast nõustus. Alguses lapsed võõristasid üksteist.
3. koht, paik, piir, millest miski algab, lähtepunkt; esimene osa. Tänava, tee, magistraalkraavi algus. Apteek on kohe puiestee alguses. Raamatu, rea, salmi algus. Taandrida lõigu alguses. Lugesin raamatu algusest lõpuni läbi.

alles ‹adv›

1. järelejäänud, järel, säilinud, (veel v. endist viisi) olemas. Kontrollige, kas kõik asjad on alles. Pool leiba on söödud, pool on alles. Vanaema kirst on meil veel alles. Ainult paar maja jäi alevikus sõjast alles. Hoidke piletid alles. Mets oli maha võetud, ainult kasetukk oli alles jäetud. *Kellamees Lible olla Paunveres alles ja sõbrutsevat endiselt alkoholiga. O. Luts.
2. päris hiljuti, nüüdsama, äsja. Tulin alles töölt, pole jõudnud veel riideidki vahetada. Kas kõht juba tühi, alles me sõime? Alles ahjust tulnud soojad saiad. Täiesti uus maja, alles sai valmis. Alles see oli, kui koolipinki nühkisime. Alles oli kevad, ja nüüd juba sügis käes. *.. alles oli südapäev, aga juba kuulutavad pikad varjud õhtu lähenemist. O. Tooming.
3. mitte varem kui, mitte enne kui (viitab sageli tavalisest v. oodatust hilisemale ajale v. hetkele). Ah alles homme, kas täna ei saaks? Nüüd sa alles tuled! Alles nüüd ma märkan. Vaata ikka enne järele ja alles siis räägi. Saime kutse alles matuste päeval. Aruannet nõutakse alles 25. detsembriks. Ärkasin alles kell kaheksa. Alles mõne tunni pärast. Vargus oli alles paari päeva eest toime pandud. Olukord on paranenud alles viimastel aastatel. || (ajalist jm. järjekorda, järgnevust silmas pidades). Jaan oli esimene, Juhan teine ja alles siis mina. Ta on järjekorras alles kümnes. Kvalifikatsiooninormi täitis ta alles kolmandal hüppel.
4. (ikka) veel (näitab, et tegevus v. olukord veel kestab v. kestis, kuid selles peab toimuma v. on hiljem toimunud muutus). Mets on alles raagus. Töö oli alles pooleli. Ta on alles väike. See oli siis, kui me alles ülikoolis käisime. Kas nad on ikka alles koosolekul? Üks alles alustab, teine juba lõpetab. Ta alles noor mees. Rukis oli alles lõikamata. Kevadel, kui soo alles kandis.
5. mitte rohkem kui, mitte kaugemal kui, kõigest. Kell on alles neli. Ta on alles viieaastane. Alles kolmandik teed on käidud. Olen alles viiskümmend lehekülge läbi lugenud.
6. ikka, vast (enamasti hüüdlauses). Oled sina alles rumal, imelik, kuri, hea. On alles uudis! Vaat see on alles mees! On alles tark väljas! Kus mul alles asjamees! No on alles elu! *Oli nüüd alles naeru ja lõkerdamist, parastamist ja sajatusi. I. Sikemäe.

alt
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki altpoolt, madalamalt (ära); kaetud, varjatud olekust (välja); ant. pealt. Laua, voodi alt. Uss ilmus kännu, mätta alt. Maa vabanes lume alt. Kaevati mulla alt välja. Kerkis esile nagu maa alt. Võtsin pliidi alt tuhka välja. Tuli duši alt. Võttis raamatu padja alt. Laev sõitis silla alt läbi. Põgenik puges rongi alt läbi. Tuli kuuse, põõsa alt välja. Välja minu katuse alt 'majast'! Pind kadus jalge alt. Võttis käe lõua alt. Võttis viha kaenla alt 'kaenlast'. Puges teki alt välja. Vabastas pildi katte alt. Kuu tuli pilvede alt välja. Kuuri alt 'kuurialusest'. Rehe alt 'rehealusest'. *Me sõidame ja vaatame teele, mis tormab meile vastu ja kaob me alt. L. Promet. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Käe alt kinni hoidma. Vilksas mütsinoka alt vaadata. Sidus rätiku lõua alt kinni. Valutab rinde, südame alt. Kana nokitses tiiva alt. Kass oli kõhu alt valge. Jaki alt paistis roosa pluus. Pildi alt oli kiri veel loetav. Joone alt leidis ta vajaliku viite. *.. [rebane] oli nii lahja, et ta küljekondid paistsid naha alt kui redelipulgad. R. Roht.
2. millegi juurest, lähedalt (hrl. millestki, kuskilt vaadates madalamalt). Mäerinnaku, künka alt voolas läbi oja. Tuli akna alt ära. Lahkus kiige alt lõbusas tujus. Maantee läheb otse ukse alt mööda. Tee keerab meie õue alt ära. Nad möödusid küla külje alt. Vaenlane taganes Narva alt. Nad sõitsid Orissaare alt mootorpaadiga Kõinastule. *Siin pole muud, kui hakka välja alt kaevama ja kaeva edasi, kuni ots on jões. A. H. Tammsaare.
3. tegevus- v. mõjupiirkonnast ära. Põgenesime pommirünnakute alt. Hoole, mõju alt vabanema. Vahi, valve, aresti, keelu alt vabastama. Ikke, rõhumise, võimu, valitsuse alt pääsema. Sein on äsja krohvija pintsli alt tulnud. Tema käe alt on läbi käinud palju noori. *Pillimehe sõrmede alt aga voolasid valsid ja polkad .. L. Metsar. || kellegi, millegi alluvusest, haldusest ära. Asutus läks ühe ministeeriumi alt teise alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt ordu alla. Talupojad püüdsid mõisnike alt vabaneda.
4. hõivatud, hõlmatud seisundist ära. Heinte alt vabanenud küün. Millal ma oma raha kauba alt kätte saan?
5. osutab lahtrile, rubriigile, kategooriale, kust midagi leitakse, saadakse, ammutatakse. *Jalg kipsis, luges Väärtnõu lehest kohalike teadete alt sõnumit oma õnnetusest. P. Viiding.
6. (ühendis nurga alt osutab lähtumist teat. aspektist, teat. vaatenurgast). Läheneb küsimusele täiesti uue nurga alt. Vaagis asja mitme nurga alt.
7. esineb fraseologismides, näit.:. Hõlma, leti alt. Küünalt vaka alt välja tooma. Nina alt ära näpsama. Pinda jalge alt kaotama. Põranda alt välja tulema. Silma alt kaduma. Südame alt külmaks võtma.
II. ‹prep› [gen] murd alla. Alt viiekümne, kolmekümne (vanuse kohta). *Asutajaliikmeist elas alt veerandi Tartus .. F. Tuglas.
III. ‹adv›
1. altpoolt, madalamalt; ant. ülalt, ülevalt; ant. pealt. Alt üles vaatama. Soe õhk tõuseb alt üles. Pealt pandi vili kolusse, alt jooksis jahu välja. Alt orust kostis laulu. Ulatas müüriladujale alt telliseid kätte. Ta kolis alt '(vahetult) alumiselt korruselt' üles. *Eile alt lehte tuues käis südamest iseäralik tuksatus: nüüd! L. Hainsalu. || (oma otstarvet täitmast). Lõi vaadil põhja alt. Libe jää nagu niitis jalad alt. Võtsin suusad, uisud alt. Autol võeti ratas alt. Võtsin kampsuni alt ära. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Püksisääred on alt katki. Männitüved olid alt tumedamad, ülalt heledamad. Näkineiul on ülalt naisterahva keha, alt kala saba. Hein, loog on veel alt märg. Taime lehed on alt karvased. Alt korter on praegu tühi. Alt on kontserti parem kuulata kui rõdult.
2. eest kõrvale, eest ära (hrl. hoiatushüüetes). Alt ära! Hoia, hoidke alt! *Alt! Alt! Papi! Lea! Minge ometi eest! B. Alver. *Hobused aeti risti-rästi sinna ja siia – muudkui hoia aga alt ja vaata ette! R. Sirge.
3. ‹ühendverbi osana› näit. alt minema, alt tõmbama, alt vedama jt.

alus|põhi

1. aluseks, põhjaks olev kiht vms. *Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mädanenud aluspõhja pehmesse mudasse .. A. H. Tammsaare.
2. geol teat. piirkonnas maapõue moodustavad magma-, moonde- ja kõvastunud settekivimid. Eesti aluspõhja alus- ja pealiskord. Aluspõhi ja pinnakate.

alutsi
hrv
1. ‹postp› [gen] alt läbi. *Siis lendasid luiged taeva alutsi ja jääpardid otsisid meresilmades sulavett. A. Mälk. *.. nemad läksid pikkamisi ja vadistades edasi mööda liivast kõnniteed, põliste puude alutsi, nemad kahekesi .. R. Sirge.
2. ‹adv› suunaga allapoole. *Hetke rippus ta [= loom] veel pea alutsi oksa küljes, kukkus siis alla. N. Baturin.

ammu ‹adv›

1. ajamomendil suhteliselt palju v. pikka aega tagasi, kaua aja eest; kauemat, pikemat, pikka, tükk aega. Lõuna on juba ammu söödud. Läks juba ammu poodi. Vihm on ammu üle. Kas sa tulid juba ammu? See juhtus päris, üsna, väga, õige ammu. Ammu kuuldud lugu, jutt, viis. Ammu möödunud ajad. Pääsmed olid juba ammu enne kontserti läbi müüdud. Ammu enne jaanipäeva. Ükskord ammu hallil ajal elanud kuri nõid. Kunagi ammu, vist Põhjasõja ajal. Ootan teda (juba) ammu. Ma tunnen, tean, armastan teda ammu. Seda ei usu ammu enam keegi. Kas sa elad ammu Tartus?
▷ Liitsõnad: igiammu.
2. ammuks (2. täh.), liiatigi. *Peremees ei pea hobust, kui tal seda tarvis ei lähe, ammu siis veel sulast. R. Sirge. *Ma pole kunagi midagi sarnast mõelnudki, ammu veel rääkinud. O. Tooming.
3. ammuks (1. täh.), alles. Ammu sa tulid ja juba tahad ära minna! Ammu see oli, kui ta pensionile jäi. *Need sibulad on ju alles nii väikesed. Ammu need maha pandi! A. Mälk.

amort ‹-mordi 21› ‹s›
kõnek amortisaator. Esimesed, tagumised amordid. Auto amordid on läbi, lahti. Amorte vahetama.
▷ Liitsõnad: esi|amort, tagaamort; gaas|amort, õhk|amort, õliamort.

ampel ‹-pli, -plit 2› ‹s›
ripplamp; rippvaas. Luuderohi sobib amplites kasvatamiseks. *Laest ripub tore roosapõseline ampel ja levitab õrna, neitsilikku koidukuma läbi ruumi. E. Vilde.

järele andma

1. mitte ettenähtud olekus püsima, lõdvemale v. lahti tulema v. minema; murduma, varisema. Naelad, kruvid andsid järele ning lauad tulid lahti. Püüti ust lahti murda, kuid lukk, riiv ei andnud järele. Köis, nöör andis järele. Jalg vääratas, käed andsid järele ning poiss kukkuski puu otsast alla. Pehkinud talad võivad järele anda ning lagi kaela langeda. *Tihedaks ja kollaseks tambitud külatee andis ajuti hobusekabjale järele, jalg sumas läbi .. E. Tennov.
2. lõdvemale laskma, järele laskma. Kõht on nii täis, et tuleb püksirihma järele anda. Anna nööri järele, ämber ei ole veel põhjas.
3. kellegi v. millegi mõjustusel mööndusi tegema, oma seisukohast, kavatsusest, otsusest jne. (osaliselt v. täielikult) loobuma. Kellegi tahtmisele, palvele, soovidele, tujudele järele andma. Ahvatlusele, kiusatusele järele andma. Juhtkond oli sunnitud töötajate nõudmistele järele andma. Ei maksa lastele kõiges järele anda. Algul punnis vastu küll, lõpuks andis ikka järele. Targem annab järele.
4. nõrgenema, vaibuma, raugema. Õhtu eel andis kuumus, palavus, külm, pakane pisut järele. Torm, maru, tuisk, sadu hakkab järele andma. Viha, närvipinge, erutus annab pikkamööda järele. Haigus, köha, palavik andis järele.
5. (näit. kellestki v. millestki millegi poolest) maha jääma, alla jääma, alla andma (2. täh.) Kasvult on poiss juba isa pikkune, ja ega tüseduseltki palju järele anna.

angerjas ‹-ja, -jat 2› ‹s›
madujas peene soomusega vääriskala (Anguilla anguilla). Angerjate ränne. Angerjaid püüdma, suitsutama, sisse tegema. Tüdruk libises angerjana püüdjate vahelt läbi. | (toiduna). Lauale toodi marineeritud angerjat.
▷ Liitsõnad: hõbe|angerjas, klaas|angerjas, tõusuangerjas; elektri|angerjas, meriangerjas; suitsuangerjas.

anood|vool [-u]
el vool läbi anoodi ja katoodi

apellatsiooni|kohus [-kohtu]
jur kõrgema astme kohus, kus alama astme kohtu otsus sisuliselt läbi vaadatakse (ning uus otsus tehakse)

appi|kutse
*Appikutse läbi eetri läheb, / selle kinni püüab raadiojaam .. V. Sõelsepp.

arengu|aste [-astme]
arengujärk; arengutase. Kirjakeel on läbi teinud mitu arenguastet. Madalamal, kõrgemal arenguastmel olevad hõimud.

argi|päev

1. tööpäev (vastandina püha- v. pidupäevale). Kellel argipäeval aega seenel käia! Pühapäeval söödi paremini kui argipäeval.
2. ‹sg.› argielu, elu v. elunähtuse argine külg. Pühad, peod on läbi – algab argipäev. Helged hetked elu hallis argipäevas. *.. see pole siiski rindesõda, sõja kõige karmim argipäev .. R. Vaidlo.

arm ‹-u 21› ‹s›

1. (üleolev) heatahtlikkus, armulikkus; soosing. Armu poolest, armu pärast majja võetud vaeslaps. Ootab teiste armust antud kõhutäisi. Ülemuste armust teda tööl peetakse. Kaua sa teiste armule loodad! Kunstnik, meistrimees jumala armust 'päritud andega'. Parem oma ema hirm kui võõra arm. *Ennem leiab rikka silmis armu koerapoegki kui lesknaise laps. A. H. Tammsaare. | piltl. Kohtasin teda nagu juhuse armust. || armuand, armuannid. *.. kuid ma saan hakkama oma nelja lapsega, kelleltki armu paluma ei lähe. R. Janno.
2. karistuse kergendus v. tühistus; andeksand, halastus. Surmamõistetu palus armu. Kurjategijale anti armu. Võideldi viimse meheni – armu ei antud ega palutud. Armu ega halastust polnud loota. Peremees sundis takka, ei andnud armu endale ega teistele 'ei säästnud ennast ega teisi'. *Armu, kubjas! Ära löö! J. Sütiste. | piltl. Kevadel ei leia rebastelt armu ei linnupojad ega munad. *Ei saa [siblivatelt kanadelt] armu sibulad ega porgandid .. M. Raud. || armuta armutult, halastamatult. Professor oli ta eksamil armuta läbi kukutanud. Päike kõrvetab armuta.
3. armastus. a. kiindumus. See jääb kogu eluks meelde nagu esimene arm. Vana arm ei roosteta. Isa arm kestab hauani, ema arm igavesti. b. armastatu, kallim. Kas mäletad, mu arm? *Mu isamaa on minu arm, / kel südant andnud ma .. L. Koidula. *Kas oled Miiat näinud, tead küll, minu esimest armu? I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: ema|arm, sala|arm, vennaarm.
4. kõnek esineb imestust, üllatust v. ehmatust väljendavates hüüatustes. Taevane arm, kui kaua see veel kestab! Sa arm kui hele! Sa arm küll, või lõi kohe päris surnuks! *Arm ja heldus, need – need – on ju suured raudjad hobused! E. Vilde.

armastama ‹37›

1. armastust tundma, kalliks pidama. a. kellegi vastu, kedagi. Vanemad armastavad oma lapsi. Armastan väga oma vanaema. Mihkel ja Juuli armastavad teineteist kirglikult, palavalt, meeletult, tõsiselt, kõigest hingest, kogu südamest. Üle kõige armastab ta loomi, iseennast. Lootusetult, platooniliselt armastav neiu. Hellalt, ennastohverdavalt armastav ema. Meie armastatud õpetaja, professor. *Ma armastan teda, nagu armastab mees naist, kõigi tervete ja elujanuste instinktidega. F. Tuglas. b. millegi vastu, midagi. Armastame oma kodumaad, rahu, muusikat, kunsti. Malle armastab loodust.
2. meeldivaks pidama, meeldivana kogema; eelistama. Ta armastab selget ning lakoonilist otseütlemist. Igaüks ei armasta seltskonda ega pidusid. Armastan vaikust, üksindust, korda, puhtust, vaheldust. Armastan kirevaid värve, head nalja, pikki jalutuskäike. Kas sa seenesalatit armastad? Ta armastab konjakit ja kanget kohvi. Sipelgad armastavad magusat. Mänd armastab liivast maad.
3. midagi meeleldi (ning seetõttu sageli) tegema; tavatsema. Armastab laulda, nalja teha, anekdoote rääkida, napsi võtta. Lapsed armastavad palju joosta ning hullata. Oma tööst ta ei armasta rääkida. *Õhtuti armastas insener nende poole sisse astuda. L. Promet. *.. minu kohta armastati ütelda: „See poiss ei seisa pudeliski.” J. Parijõgi.
4. kõnek armatsema. Noortel pole sageli kohta, kus kahekesi olla ning armastada. *.. aga kõik Pelgulinna nõiamoorid on mul noores põlves viimaseni läbi armastatud. E. Männik. *Kuumad, niisked ja hingetud, armastasid nad teineteist siinsamas suures toas avatud akna all .. T. Kallas.

armetu ‹1› ‹adj›

1. vilets, väga kehv, haletsusväärne. Armetu lobudik, hurtsik, putka, tool. Elasin küla kõige armetumas osmikus. Käib armetuis räbalais. Talupojad olid armetus olukorras. Sai oma töö eest armetuid sandikopikaid. Soos kasvas vaid üksikuid armetuid männijässe. Armetu väljamõeldis, soperdis. Paljastas enda kogu oma armetus tühisuses. Taat on vanaks ja armetuks jäänud. Armetu setukas, kronu. Pesast väljakukkunud armetu linnupoeg. *Olen nõnda armetuks pekstud, et ma ei tunne vähematki huvi selle vastu, mis meid ootab. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: halearmetu.
2. van armutu, halastamatu. Armetul kombel 'põhjalikult' läbi peksma, välja naerma. *Aga peksuga, piitsaga, armetu rookimise ja keretäiega. Peab taguma välja tast iga jonni, kõige isemeelikuse. K. Rumor.

arutama ‹37›

1. aru pidama, kaalutlema, läbi v. järele mõtlema. a. (omaette, endamisi). Kõndis edasi-tagasi ning arutas, millest rääkida. Ta oli seda mõelnud ning arutanud unetutel öödel. Arutas ja arutas, kuni lõpuks tegi otsuse. b. (kellegagi mõtteid, arvamusi vahetades). Seda küsimust tuleb ühiselt, teistega arutada. Istuti ning arutati päevasündmusi. Neid probleeme tuleks koosolekul, konverentsil arutada. Hakati arutama, mida ette võtta. Mis siin enam arutada, kõik on selge. Kohus arutas asja tagaselja.
2. millessegi selgust tooma. Küll aeg kõik asjad arutab.

läbi arutama
igakülgselt, põhjalikult arutama, läbi kaaluma. Kutsuti koosolek kokku, arutati plaan, projekt, probleemid läbi. Koosolek kuulas ära ning arutas läbi esimehe ettekande. Peaks kõik teistega läbi arutama. Ta oli kõik vastuargumendid mõttes läbi arutanud.

arutlema ‹37›
(läbi) arutama. a. Neid küsimusi arutleti nii koosolekuil kui kuluaarides. Leidis sõbra, kellega eluprobleeme arutleda. Käsikirja on korduvalt ning põhjalikult arutletud. b. Arutles mõtteis, kas minna või mitte. Ära nii palju arutle! Püüa loogiliselt arutleda! Kirjanik arutleb vabaduse ja võrdsuse üle. Arutlev artikkel. „See vist ikka päris õige ei ole,” arutles Mihkel.

arve ‹18› ‹s›

1. müüdud kaupade v. osutatud teenuste loetelu ning tasumisele kuuluvat summat sisaldav dokument; millegi eest tasuda olev v. tasutud summa. Tasutud, tasumata arve. Müüja, tellimuste vastuvõtja kirjutas arve. Kelner tegi, tõi arve. Arvet esitama, saatma, sisse nõudma. Õiendasime, maksime, tasusime arve ja lahkusime kohvikust. Kui suur teie arve tuli? Arve tuli võrdlemisi soolane 'suur'. Palun arve!
▷ Liitsõnad: elektri|arve, gaasi|arve, hotelli|arve, joogi|arve, kauba|arve, kohviku|arve, kõrtsi|arve, restorani|arve, takso|arve, vee|arve, üüriarve.
2. konto. Jooksev arve. Avasin pangas arve. Kui palju nende arvel raha pangas on? || ‹väliskohakäänetes postpositsioonilaadselt› piltl. Kõiki tempe, vigureid, pahandusi ei saa tema arvele panna. Õige palju liiklusõnnetusi langeb alkoholijoobe arvele. Mõni õnnetus tuleb kirjutada, kanda lihtsalt juhuse arvele. Tema arvel on palju lavastusi. *Isegi sel juhtumil mitte, kui ta aja seltsis istumiseks võttis mõne töö või toimetuse arvelt. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: arveldus|arve, hoiu|arve, pangaarve.
3. arvestus, arvepidamine millegi kohta. Ta peab kulutuste, väljaminekute kohta rangelt arvet. Arvet ei peetud, midagi üles ei märgitud. Arvesse läks ainult kolm paremat tulemust. Selline võimalus ei tule meie puhul lahendusena arvesse. Juhus tõmbas meie arvest kriipsu läbi. Need mehed tuleb arvest välja jätta. Kutsealused võetakse arvele. Kõik toiduvarud võeti arvele. On naistenõuandlas arvel. Töötuna arvel olevad isikud. Mul on iga minut arvel. Arvelt maha kandma, kustutama.
▷ Liitsõnad: eel|arve, lõpparve.
4. ‹pl.› kõnek rahalised vahekorrad. Meil jäid eile poes arved klaarimata. Teeme arved klaariks. || piltl (muude reguleerimist vajavate suhete kohta). Selle mehega on mul vanad, isiklikud arved. Poisid nägelesid ja tülitsesid, neil oli omavahelisi arveid klaarida. Mässajatega õiendati julmalt arveid. *Igaühel neist on omad mälestused, omad arved. A. Saar.

aste-astmelt ‹adv›
aste astme järel; järk-järgult. Ronis aste-astmelt trepist üles. *Sellevastu võib kultuuri omandada üksnes aste-astmelt, iga järku isiklikult läbi elades. F. Tuglas.

läbi astuma
kusagil, kellegi juures kiiresti, möödaminnes, põgusalt ära käima, kedagi, mingit asutust vms. põgusalt külastama. Püüa enne ärasõitu minu poolt läbi astuda. Koju minnes peaks kaubamajast läbi astuma.

asuma ‹37›

1. kusagil olema. a. (asjade, loodusobjektide, rajatiste jne. kohta:) asetsema, paiknema. Aiatööriistad asuvad kuuris. Sõnaraamatud asuvad keskmises riiulis. Maja, suvila, paadikuur asub järve ääres. Uus teletorn asub linnast väljas. Kus, mis tänavas asub raamatukogu? Ministeerium asub endises kohas. Koolimaja ja rahvamaja asuvad lähestikku ühel pool tänavat. Kauplused asuvad käe-jala juures. Meie uus korter asub kolmandal korrusel. Kohviku vastas asuv park. Suurem osa jäämäest asub vee all. b. (inimese jm. elusolendi kohta:) ajutiselt v. püsivalt viibima; elama; elutsema. Ta asus aastaid välismaal. Selles metsatalus ei asu enam ühtki hingelist. Kes teab, kus ta praegu asub. Muistsed soomeugrilased asusid õige laialdasel maa-alal. Karud asuvad sügaval laanes. *Kes asus lähemal süldikausile, kahmas säält kahvliga käntsaka taldrikule .. R. Sirge. c. (millegi abstraktse kohta). Küüntes ja juustes usuti asuvat peidetud elujõudu. *Akna taga asus jahe kevadöö. L. Metsar. *.. lõbusalt nad astusid ja nende nägudel asus vaikne rõõm. F. Tuglas (tlk).
2. kuhugi minema v. tulema; kusagil aset võtma, end sisse seadma jne. Asuti lauda, laua taha, laua ümber. Dirigent asus koori ette, pulti. Poisid asusid ritta, rivisse. Asusime järjekorda, sappa. Väeosa asus positsioonile. Asuti jõe kaldale laagrisse. Valvur asus oma vahipostile. Reisijaid palutakse asuda vagunitesse, oma kohtadele. Asuge trepile seisma, teeme pildi. Poiss asus tüdrukule lähemale, tüdruku kõrvale. Emalind asus jälle pesale. *Lauda istuti nõnda, et köster asus laua otsa, tema paremal käel Andres ise .. A. H. Tammsaare. | piltl. Rõõm, õnnetunne, kurbus, viha asus südamesse, hinge. || kuhugi elama minema v. tulema; kuhugi üle v. ümber kolima; välja rändama. Uude majja, uude korterisse asuma. Maale, maalt linna elama asuma. Ta olevat Hiiumaale asunud. Suveks võib lakka, aita asuda. Krimmi ja Kaukaasiasse asunud eestlased.
3. midagi tegema hakkama, mingit tegevust alustama. Asuti niitma, kraavi kaevama, suvilat ehitama. Lapsed asusid kirjandit kirjutama, koduseid ülesandeid lahendama. Kõneleja asus viimase probleemi juurde. Kõik asuvad sööma, toidu kallale. Hobune asus kaeru krõmpsutama. Tuli asuda teele, minekule. Külalised asusid minema. Puhkus on läbi, tuleb asuda jälle ametisse, töö juurde, tööle. Asume asja juurde. Diviis asus pealetungile. Jüri asus teiste juhiks. *Peale seda asus ta teopoisina mõisa tööle. A. H. Tammsaare. *Tuul aga asus niutsuma ümber maja .. A. Mälk. || mingisse olukorda, situatsiooni, vahekorda jne. astuma. Asub kaitseasendisse. Ema asus minu nõusse. Asus endiste sõpradega vaenujalale. Ta asus täiesti erinevale seisukohale.
4. van millestki v. kellestki kinni hakkama v. kinni haarama, asima. *.. [Jüri Tork] asus mõlema käega ta pagunitest kinni ja kiskus need krauhti maha. E. Vilde.

auk ‹augu 21› ‹s›

1. (hrl. ümmargune) ava mingist pinnast, esemest vm. läbi, mulk. Aias, kuuriseinas, põrandas on auk. Kastrulil on auk põhjas. Auke lööma, torkima, puurima. Raiuti auk jäässe. August pistame poldi läbi. Tuli vööd paari augu võrra järele anda. Kahe, nelja auguga nööbid. Sukakannas, saapatallas on suur auk. Põletas sigaretiotsaga laudlinasse augu. Lausa auk augu kõrval, auke täis kui sõelapõhi. Tõmbab augu koomale, nõelub augu kinni. Augud katuses tuleb parandada.
▷ Liitsõnad: aia|auk, akna|auk, hiire|auk, hingamis|auk, jää|auk, kaela|auk, kassi|auk, koi|auk, kuuli|auk, käise|auk, lennu|auk, luku|auk, naela|auk, nööp|auk, oksa|auk, olvi|auk, paja|auk, pea|auk, pliidi|auk, püksi|auk, roti|auk, räpna|auk, suitsu|auk, torke|auk, ukse|auk, võtme|auk, õhuauk; kõrva|auk, nina|auk, suuauk.
2. (küllalt järsk ning sügav) tekkinud v. tehtud süvend milleski, mingis pinnas jne. Tee on auke täis. Auku kaevama, kinni ajama. Väljajuuritud kändude asemele jäid sügavad augud. Kukkusin, komistasin, vajusin auku. Kivisse raiuti, puuriti lõhkelaengu jaoks auk. Hambas on auk. Must auk astr oletatav ülikompaktne keha, mille ümbrusest nende suure gravitatsioonipotentsiaali tõttu ei pääse osakesed (ka valguskiirgus) välja. || (endisaegadel loomade püüdmiseks). Hunt oli auku kukkunud, sattunud. || (loomade pesitsuspaigana) vrd urg, vrd koobas Rebaste, mäkrade augud.
▷ Liitsõnad: ahju|auk, hundi|auk, istutus|auk, kaevu|auk, karu|auk, keldri|auk, kruusa|auk, kulla|auk, liiva|auk, linaleo|auk, lubja|auk, miili|auk, muti|auk, mürsu|auk, pommi|auk, pori|auk, posti|auk, puur|auk, raha|auk, savi|auk, silo|auk, solgi|auk, sopa|auk, turba|auk, tõrva|auk, vee|auk, virtsa|auk, vundamendiauk; hamba|auk, higi|auk, kaenla|auk, kukla|auk, kurgu|auk, nabaauk.
3. piltl tühik, vajak, lünk. Tema teadmistes on auke. Televiisori ost lõi augu perekonna eelarvesse. Tunniplaanis on auk. *Ma ise leian oma esimeses töös rohkem auke, kui neid on märkinud arvustajad. E. Tammlaan. *„Ligidale ei läinud. Ilma aukudeta ausõna!” kinnitas ta nüüd juba tulise tõega. L. Vaher.