[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lunastus ‹-e 5› ‹s›

1. lunastamine; (selle läbi) pääsemine, vabanemine. Koguti hõbedat vangilangenud hõimupealiku lunastuseks. Pattude lunastus. Püüab ausalt töötada oma süüteo, eksimuse lunastuseks. Orjastatud ning rõhutud ootavad päästmist, lunastust. *.. kortsus moorid / leidku leinast lunastust .. B. Alver.
2. relig vabanemine kehtivast maailmakorrast ja seda valitsevatest kurjadest jõududest jumalikku päritolu lunastaja kaudu