[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

loom ‹-a 22› ‹s›

1. ühest v. rohkemast jäiga kestata rakust koosnev, elutegevuseks orgaanilist toitu vajav, ärritatav ja (vähemalt mõnes arengujärgus) kulgemisvõimeline elusolend. a. (bioloogilises mõttes, inimene kaasa arvatud). Organismid jagunevad taimedeks, loomadeks, seenteks ning bakteriteks. Inimene kuulub loomade süsteemis selgroogsete alamhõimkonda. Alamad, kõrgemad loomad. b. (vastandatuna inimesele). Inimene kütib, kodustab, kasvatab, hävitab loomi. Tüdruk küünistas ja hammustas kui kinnipüütud loom. Tal on looma jõud. Mees sõi lausa looma isuga. Ässitatud rahvahulk röökis nagu arutute loomade kari. c. (selgroogsete, eelkõige imetajate kohta). Kalad, linnud ja loomad. Põder on majesteetlik, hirv graatsiline, nirk väle loom. Loomaaias peetakse loomi puurides ja aedikutes. d. kõnek (kodulooma, hrl. veise vm. põllumajanduslooma kohta). Vanad inimesed ei jõua endal enam loomi pidada. Ema läks lauda juurde loomi talitama. Loomad on laudas, värske rohu peal, karjamaal. Parmud ajavad loomad kiini jooksma. Kündja laskis loomal vahepeal puhata. Kas vanaemal loomi ka on? – Kanad ja kass ainult. e. kõnek (inimese söödikute kohta). Tal on loomad peas, seljas. Pea puhtust, siis ei sigi loomi. *.. olid [lapsed] loomadest söödud, sügelistest karbatanud .. L. Promet.
▷ Liitsõnad: aretus|loom, eksport|loom, eliit|loom, elu|loom, elus|loom, ema|loom, emas|loom, harjas|loom, hiid|loom, isa|loom, isas|loom, jahi|loom, juht|loom, jäänuk|loom, kahjur|loom, kande|loom, kari|loom, karus|loom, karv|loom, kasu|loom, katse|loom, kodu|loom, koorma|loom, kuivamaa|loom, kõrbe|loom, künni|loom, labori|loom, lemmik|loom, liha|loom, lüpsi|loom, maismaa|loom, mere|loom, mets|loom, mürk|loom, noor|loom, nugi|loom, nuum|loom, ohvri|loom, parasiit|loom, piima|loom, pisi|loom, polaar|loom, praak|loom, produktiiv|loom, puuri|loom, põhja|loom, põllumajandus|loom, rakme|loom, ratsa|loom, relikt|loom, remont|loom, ristand|loom, rohtla|loom, rööv|loom, saak|loom, sarv|loom, sugu|loom, sulg|loom, sõidu|loom, tapa|loom, tarbe|loom, toa|loom, troopika|loom, tõu|loom, töö|loom, uluk|loom, uru|loom, uuend|loom, vana|loom, vee|loom, veo|loom, villa|loom, väike|loom, ööloom; kaisu|loom, kiik|loom, kummi|loom, käpik|loom, mängu|loom, vapiloom; loomanimedes alg|loom, eos|loom, habe|loom, kamm|loom, karik|loom, karp|loom, keelik|loom, keri|loom, king|loom, koorik|loom, kukkur|loom, mantel|loom, nokk|loom, põis|loom, rips|loom, sammal|loom, soomus|loom, vibur|loom, vöö|loom, õisloom.
2. kõnek (inimese kohta). a. (inimese kui olevuse kohta üldse). Poiss, vaene loom, on tüdrukutega hädas. Mida sa üleannetu, hull loom nüüd jälle teinud oled! Kui oma vanemad hülgad, oled tänamatu loom. *Joo [õlut], vennas, jumala loom, joo, sest nüüd on jõulud .. F. Tuglas (tlk). b. hlv (ka sõimusõnana). Et sa ka ahnusest lõhki ei lähe, täitmatu loom! Pea suu, häbitu loom! Ants, sa loom, jälle oled nina täis tõmmanud! *.. kas pole nii, et ainult haiged võivad luua ja ka vastu võtta kunsti? Terved on ainult loomad, jämedad ja õnnelikud. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: inimese|loom, kuri|loom, pime|loom, sõgeloom.
3. kõnek (kellegi v. millegi kohta, kellest v. millest ei tea, mis ta õieti on). Ma ei ole tänini aru saanud, mis loom see uus tüdruk ikkagi on. *Siis veel Indrek ei taibanud õieti, mis loomad need [saksa keele] artiklid on. A. H. Tammsaare.
4. murd taim
▷ Liitsõnad: kapsa|loom, kuuseloom.

loom ‹-u 21› ‹s›

1. iseloom, karakter, loomus. Kinnise, lahtise loomuga inimene. Ta on tasase, vaikse, pehme, aeglase, alandliku, lahke, lõbusa, elava, kärsitu, tulise, äkilise, hakkaja, uhke, ülbe loomuga. Loomult vaikne, tasane, elav, äkiline. Ta on loomu poolest isasse (läinud). Kahte nii ühesugust, erinevat, vastandlikku loomu annab otsida. *Aja jooksul harjus Eeva mehe loomuga, kehitas õlgu ja leppis sellega. L. Promet.
2. millegi (põhi)olemus v. -laad. Tuleb tegutseda, asi on kiire loomuga. Luuderohi nagu kõik ronitaimed ronib loomu poolest ikka ülespoole. *.. kust tõbi tuleb ja mis loomu ta on. J. Hurt. *Väideti, et uus kirjaviis on eesti keele loomu kohane, on ainus loomulik kirjaviis. A. Kask.
3. van loodus. *.. ja kes tahab rikkuda seda loomu igavest seadust, on jõle inimene. A. Saal. *Eluvaim käib läbi loomu, / taimi ehib ta .. Juh. Liiv.