[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

loojuma ‹37›

1. (taevakehade kohta:) looja minema, silmapiiri taha kaduma. Päike hakkab loojuma, loojub, on loojunud. Troopikas loojub päike nii kiiresti, nagu kukuks ta silmapiiri taha. Kogu polaarpäeva jooksul päike ei looju üldse. Kuu loojus, vaid tähed jäid sirama taevavõlvile. | piltl. Tema täht on loojunud, loojumas 'kuulsus, tunnustatus vm. kadunud v. kadumas'.
2. hrv (silma kohta:) tukkudes v. uinudes kinni vajuma. *.. olid kapteni rasvauppunud silmad peaaegu loojumas .. H. Sergo.