[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

loodus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (laiemas mõttes:) aineline maailm, kogu universum. Looduse arengu üldised seadused. Inimene on osake loodusest. Elus, eluta loodus.
▷ Liitsõnad: elusloodus.
2. (kitsamas mõttes:) geograafiline keskkond, milles inimene ja ühiskond eksisteerib. Eesti, Lapimaa, Itaalia loodus. Talvine, kevadine loodus. Loodus ärkab. Kütid tunnevad looduse märke. Inimtegevus muudab, risustab, saastab loodust. Inimest on ülistatud looduse krooniks ja looduse kuningaks. || (inimtegevusest suhteliselt mõjutamata keskkonna kohta). Sõideti linnast välja loodusesse. Looduse rüpes, vabas looduses. Veetsime nädalavahetuse looduses. Kas oled rebast päriselt looduses näinud?
▷ Liitsõnad: kevad|loodus, kodu|loodus, maa|loodus, linna|loodus, raba|loodus, ranna|loodus, ürgloodus.
3. piltl loodusseadused, näit. pärilikkustegurid isendi loojana, kujundajana. Ilu pole enda teha, see on nii, kuidas loodus kellelegi on andnud. Loodus on talle kinkinud muusikaande, terava mõistuse. Loodusest antud võimed. Ta on juba looduse poolest laisk. *Midagi uhkest sälust ja heitlikust hirvest oli loodus valanud ta suurtesse sõstrasilmadesse. R. Sirge.