[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lokk ‹loki 21› ‹s›

1. ‹hrl. sg.› (juukse)karvade käharus. Loomulik, keemiline, tugev, nõrk lokk. Juustel, juustes on säbar, laineline, lauge lokk. Niiske ilmaga läheb keeratud lokk välja. Lokk, lokid on välja kasvanud. Tugev juus hoiab lokke hästi. Juus on tugevas lokis nagu puudli karv.
2. ‹hrl. pl.› kähardunud v. kähardatud juuksesalk v. juuksed; lokkis juuksed. Tal on loomulikud, keemilised lokid. Laseb endale lokid (pähe) teha. Kuldsete, linakarva, läikivmustade lokkidega neiu. Lopsakates lokkides juuksed. *Kristiina magas laua ääres, pea kätel, lokid laiali. L. Promet.
▷ Liitsõnad: auru|lokk, elektri|lokk, püsi|lokk, spiraal|lokk, tangi|lokk, vahvellokk; kukla|lokk, laubalokk.

lokk ‹loku 21› ‹s›

1. lokulaud. Lokku lööma 'märguandeks lokulaua pihta taguma'. *Lokuks oli vana adrahõlm, mis rippus siinsamas palgihunniku kõrval, – raudpoldi löögid panid selle helkjalt kõlisema .. O. Jõgi (tlk).
2. lokulöömine. Väsinud moonakad ootasid lokku, et pääseks õhtule. Kas te lokku ei kuulnud?
3. ‹hrl. pl.› muus lokupill

lokku lööma
kisa tõstma, lärmi lööma. *Aga kujuta ette, kui ühel ilusal päeval mõni urgitseja hakkab mõnes ajalehes lokku lööma. M. Raud. *Minu rahvuslik uhkus aga hakkas alles lokku lööma, kui leidsin kõigi nende kallite seast ka ühe eesti – kindrali! E. Vilde.