[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lits ‹-i 21›

1. ‹s› hlv tasu eest meestega seksuaalvahekorda astuv naine, lõbunaine, hoor; kergete elukommetega, liiderlik naine. Litsimajad oma litsidega. Tüdruk hakkas linnas litsiks. Litsid passisid tänaval kundesid. Mutid räägivad, et Peetri naine olevat litsiks läinud, ajavat teiste meestega ringi. Mees on komandeeringus, naine lööb kodus litsi 'liiderdab, hoorab'. || kõnek (sõimu- v. kirumissõna). Oh sa lits, ära läks meelest! Ta kuradi lits läks meie peale kaebama, no mis sa ütled litsile! Oh sa tuline lits! *.. annaks teisele [= Pearule], litsile, kere peale.. A. H. Tammsaare.
2. ‹adj› kõnek litsakas, liiderlik. Litsid tüdrukud, plikad. Võttis litsi naise, nüüd on hädas.
3. ‹adj› kõnek vilets, näru. Lits tunne on teise käest raha laenata. Ilm keerab järjest litsimaks, ei saa heina teha ega midagi. *Aga lits number on see praegune asi [= ebakindel jää] küll! A. Mälk.