[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lind ‹linnu 21› ‹s›

1. tiibade ja sulgkattega kahejalgne selgroogne loom. Suur, väike, sale, jässakas lind. Linnu nokk, tiivad, sulestik. Pesahülgajad, pesahoidjad linnud. Lind lendab, jookseb, hüpleb, ujub. Linnud laulavad, vidistavad, kädistavad. Linnud teevad pesa, munevad, hauduvad. Linde laskma, püüdma. Elab nagu lind oksal 'muretult, muretsemata'. Sööb kui lind 'sööb väga vähe'. Lindu tuntakse laulust. || piltl lennuk. Hõbedane, raudne lind.
▷ Liitsõnad: haude|lind, hulgu|lind, jahi|lind, juht|lind, kodu|lind, laulu|lind, maismaa|lind, mere|lind, metsa|lind, paiga|lind, polaar|lind, puistu|lind, puuri|lind, põllumajandus|lind, rahvus|lind, ränd|lind, rööv|lind, saak|lind, soo|lind, sukel|lind, troopika|lind, uju|lind, vapi|lind, vee|lind, õnne|lind, öö|lind, ürglind; ema(s)|lind, isa(s)|lind, noor|lind, vanalind; fööniks|lind, midri|lind, sini|lind, sirje|lind, tulilind; hõbe|lind, teraslind; linnunimedes fregatt|lind, hange|lind, jaana|lind, jää|lind, kanaari|lind, kanepi|lind, kangur|lind, kuku|lind, käbi|lind, künni|lind, lehe|lind, lepa|lind, ohaka|lind, paradiisi|lind, põõsa|lind, pääsu|lind, ritsik|lind, roo|lind, tormi|lind, urvalind.
2. kõnek (inimese kohta:). a. tüüp, tegelane. Jaanist ei saa aru, mis lind ta õieti on. Teada, mis lind ta on – peenike suli. Luurajad tõid ära ühe majori või mingi sellise suurema linnu. b. kergemeelne tütarlaps v. naine, linnuke. Mees oli öösel lindudega ringi ajamas, lõbutsemas. *Siin vahib naaberlaua linde / mees lipsuga, kes rummi joob. R. Rimmel.
▷ Liitsõnad: kurjailma|lind, pigilind; lõbulind.
3. kõnek. a. mesilane. *.. ju suruvad sääsed me salus; / linnud nüüd koguvad mett .. F. Kuhlbars. b. metsloom. *Iga laps teab, et meil – kõik, mis metsloom on, olgu see metskits või põder – linnu nime alla käib. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: mesilind; harjas|lind, okaslind.