[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

libistama ‹37›

1. libiseda laskma, libisema panema. Libistas enda kuhja otsast maha, järsust nõlvast alla. Klaverit tuli tõsta, ei tohtinud parketti mööda libistada. Kaubapakid libistati kaldteed mööda keldrisse. Libistasin jalad voodist põrandale, seeliku üle puusade alla. Laps libistas end ema põlvelt maha. Luges raha üle ja libistas taskusse. Poiss libistas käe ümber tüdruku piha. Libistab sõrmed läbi juuste. Libistab pärlikeed imetlevalt läbi pihu. Libistab pilgu üle koosolijate, silmad üle kirjaridade. Libistasime suuskadel üle hangede küla poole. || siluma, silitama. Libistab peoga üle juuste. Libistas hajameelselt uksepiita. *Pikad kasteheinad libistasid ratsuri põlvi .. P. Vallak. || kõnek (õlut) jooma. Pirogovi platsil oli paar seltskonda õlut libistamas.
2. põll libistiga töötama. Küntud maa libistatakse.
3. hrv lipendama; lipendama panema. *Lehed ei libistanud enam, lillede pead ei liikunud .. E. Vilde. *Õhtu õhud sõudvad sala / lepa lehti libistes. M. Veske.
4. hrv midagi kergelt ja pealiskaudselt tegema. Üks teeb kõiki asju korralikult, teine libistab kuidagimoodi.