[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

libisema ‹37›

1. (raskustungi v. inertsi mõjul) mööda siledat, libedat v. veerjat pinda liikuma. Korralikult määritud suusad libisevad hästi. Kaubapakid libisevad kaldpinda mööda keldrikorruse lattu. Koorem libises teepervelt kraavi. Pidurdamisel libiseb auto veel tüki maad edasi. Märg seep libises peost maha. Traksid kippusid üle õlgade alla libisema. Palgivirn libises laiali. Jalg libises ning olingi pikali. Juuksed kipuvad silmadele, silmade ette libisema.
2. kergelt (kiiresti) ning vaikselt liikuma. Libises märkamatult uksest välja, ühe põõsa tagant teise taha. Vari libiseb üle õue – vaatan: suur kull lendab. Hääletult libiseb paat kalda poole. Vaevalt uimi liigutades libiseb haug kõrkjate vahel. Käsi libises taskusse, ümber tüdruku piha, paitades üle lapse juuste. Parketil libisevad tantsupaarid. Sulg libiseb kergelt paberil, üle paberi. Põllud ja metsad libisevad vaguniaknast mööda. Laseb silmadel üle kirjaridade libiseda. Naeruvine libises haige näole. Lapsepõlvemälestused libisesid vaimusilma eest mööda. | piltl. Suust, üle huulte, keelelt libises tahtmatu vandesõna, oie, küsimus. Jutt libises poliitikale, ühelt teemalt teisele. Mees kipub vildakale teele libisema. Ärge laske head võimalust mööda libiseda. *Sõdade ning rahutuste ajal libises ka veski Kadri käest võõrale. A. Gailit.

kõrvust mööda libisema vt kõrv

läbi libisema
märkamata jäänuna läbi pääsema. Hunt libises küttide liinist läbi. Kirjutises on läbi libisenud ka faktivigu.

üle libisema
põgusalt, süvenemata üle minema. Artikli algusest libisesin üle, edasi lugesin põhjalikult.