[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lehm ‹-a 22› ‹s›

1. emane veis (esimesest poegimisest alates). Punane, kirju, must, nudi, sarvedega lehm. Head tõugu, hea piimaanniga lehm. Tiine, aher, lüpsja lehm. Lehm ammub, iniseb. Sellest õhvast saab, tuleb hea lehm. Taat tahab hakata lehma pidama. Lehma lüpsma. Võtab lüpsiku ja istub lehma alla. Lehm annab piima, lüpsab. Lehm tuleb lüpsma 'hakkab pärast poegimist piima andma'. Lehm jääb kinni, lehm on kinni 'ei anna tiinusajal piima'. Lehm otsib (pulli), on innal, indleb. *Suurtalude lastel on [piima], neil on ikka mõni lehm piimas. V. Alttoa. || (inimese kohta). Käib, liigub nagu lehm libedal jääl. *.. oh nii kauge sugulane nagu lehma lellepoeg. H. Mänd.
▷ Liitsõnad: amm|lehm, liha|lehm, lüpsi|lehm, piima|lehm, tõulehm; aastalehm.
2. (emapõdra ja muu emase veislase kohta). Nägime metsas kolme põtra: kaht pulli ja üht lehma.
▷ Liitsõnad: põdralehm; piison|lehm, pühvellehm.
3. vulg lohakas, räpane v. halbade elukommetega naisterahvas. *Siin on kõik nii lohakil .. ja tüdrukud on niisugused lehmad, kes iialgi puhtaks ei tee. H. Vuolijoki. || (sõimusõnana, hrl. naisterahva kohta). Kuradi lehm! *Teie [= raseda] lolli kõhu pärast ei saa ma kedagi külla kutsuda, te igavene lehm! B. Alver (tlk). *„Kuradit sa venid, lehm!” lõikas laeva põhjast üles Rutsi tige vanne [laevapoisile] .. A. Hint.
4. hlv (vangide žargoonis:) nuhk, pealekaebaja, koputaja. *.. kuid äraandjate, vangla keeles „lehmade” puhul oli hukkamõist ja põlastus üldine. O. Tooming.