[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lausa ‹adv›

1. otse, suisa; päris, täiesti. Ütles lausa suu sisse, näkku, mis ta temast arvab. Ei või talle tõtt rääkida, aga lausa valetada ka ei tahaks. Käed lausa sügelesid töö järele. Tuul paisus lausa tormiks. Ega me lausa näljas polnud. Maja oli juba lausa leekides. Seenel käia on lausa lust. Lausa õnn, et luud-kondid terveks jäid. Laud lausa lookas toitude all. Ta on ju lausa loll. Ilm on hall, lausa sügisene. Lausa uskumatu, kuidas ta kõike jõuab. Päeval tibutas, õhtul hakkas lausa sadama. Küps pirn lausa sulab suus. Kontserdil oli rahvast lausa murdu. *Ekspressionist, aga mitte päriselt. Realist, aga mitte lausa. T. Kallas.
2. avameelselt, otsekoheselt. Küsi lausa, mis sa ääri-veeri urgitsed. Ütle kohe lausa välja, ära keeruta.