[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

abi|kool [-i]
ped
1. üldhariduskool vaimupuuetega laste õpetamiseks. Abikooli suunatud lapsed.
2. aj alama astme kreekakatoliku kool (Eesti mõnes piirkonnas ülemöödunud sajandil ja möödunud sajandi algul)

alimendid ‹-mentide 21› ‹s› pl
elatis, mida abielu- ja perekonnasuhetes olevad isikud on kohustatud seadustes ettenähtud tingimustel lapse (v. laste) ülalpidamiseks maksma. Alimente maksma, nõudma. Alimendid mõisteti neilt välja, nõutakse sisse, peetakse palgast kinni.

botik ‹-u 2› ‹s›
naiste v. laste (hrl. säärega ning kummist) pealisjalats. Madalad, kõrged botikud. Porisel ajal kannab ta botikuid. Panin, tõmbasin botikud jalga.

ema ‹11› ‹s›

1. naissoost vanem, naine oma lapse v. laste suhtes. Mitme lapse ema. Lasterikas ema. Riinal on hea, hoolitsev, armastav ema. Oma lihane ema ei tundnud teda ära. Oleme ühe, sama ema lapsed. Ema poolt sugulased. Sündis oma ema kaheksanda lapsena. Tulevased emad. Imetav ema. Noor ema. On emaks saamas. Ema pidi oma lapsi üksi kasvatama. Tütar on neil emasse (läinud) 'ema sarnane (väliselt, loomult)'. Lasteaiatädi on lastele teiseks emaks. Vaeslapsed said uue ema. Oma ema vits on parem kui võõra ema võileib.
▷ Liitsõnad: ema|ema, esi|ema, isa|ema, kasu|ema, mehe|ema, naise|ema, pere|ema, tite|ema, vallas|ema, vana|ema, vanavana|ema, võõras|ema, üksikema.
2. emane loom oma otseste järglaste suhtes. Noor lehm, alles kahe poja ema. Kassipojad mängisid ema sabaga. Tibud magasid ema tiiva all. Isahunt aitab emal kutsikaid kaitsta. Talled määgisid ema. Mesilaste, sipelgate ema.
▷ Liitsõnad: kana|ema, karu|ema, kassi|ema, linnu|ema, looma|ema, mesilasema.
3. pereema; vanem lugupeetav naine. *Näe, mis teisepere ema meile saatnud. J. Mändmets. *Uks avanes ja lävele ilmus ema Lepik. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: laulu|ema, majaema.
4. mingil alal eeskuju andev, juhatav v. hooldav naine. Vaimne ema. Püha ema 'abtiss'. *Tutvusin preili Niilusega konvendis. Organiseerusin alles tänavu. Preili Niilus on mu akadeemiline ema. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: leiva|ema, ristiema.
5. piltl millegi alus, tekitaja, esilekutsuja. Eesti teatrikunsti ema Lydia Koidula. Tagasihoidlikkus olevat kõigi vooruste ema. Ettevaatus on tarkuse ema. *Vaesus on sagedasti mitme haiguse ema. J. V. Jannsen. || (personifitseeritult). Niilus, Egiptuse helde ema. Päike, meie ema. *Maamulda on rahvas sageli ristinud emaks. Ja seda ta on. J. Eilart.
▷ Liitsõnad: metsa|ema, tuule|ema, veteema.
6. (laeva, paadi) emapuu. *Tema kiilu, üsna väikest nagu kõigil Põhjala laevadel, kutsuti emapuuks või lihtsalt emaks. L. Meri.

ema|armastus
ema armastus oma lapse v. laste vastu. Tegi seda puhtast emaarmastusest. Emaarmastusest ilma jäänud vaeslaps.

eri|internaatkool
internaatkool vaimu- v. kehapuuetega v. käitumishälvetega laste jaoks

eri|kool [-i]

1. vaimu- v. kehapuuetega v. käitumishälvetega laste õppeasutus, mille programmid ja metoodika erinevad üldkooli omast
2. kõnek süvakool

eri|pedagoogika
arengupuuetega laste õpetamise ja kasvatamisega tegelev pedagoogika. Õpib ülikoolis eripedagoogikat.

indigo|laps
ka psühh (andekate, ülitundlike, intuitiivsete, labiilsete, hüperaktiivsete vm. eriliste omadustega laste kohta). Luuletaja oli tõeline indigolaps.

isa ‹11› ‹s›

1. meessoost vanem, mees oma lapse v. laste suhtes. Kolme lapse isa. Lihane isa. Riinal on hea, hoolitsev, karm, vali, nõudlik isa. Isa ega ema pole kodus. Mart elas isa juures. Lapsed armastavad, kardavad oma isa. Isa poolt sugulased. Sai noorelt isa hirmu ja ema armu. Poeg on neil isasse (läinud) 'isa sarnane (väliselt, loomult)'. See on isa eaks ja poja põlveks 'väga vastupidav'. Keda isa ei õpeta, seda õpetab ilm. Kuidas isa ees, nõnda poeg taga. *Endises korteris haukusid poisid ikka [vallas]lapse kallal, et kus see isa: isa metsas, saba seljas. M. Sillaots.
▷ Liitsõnad: ema|isa, isa|isa, kasu|isa, päris|isa, ronga|isa, vaar|isa, vallas|isa, vana|isa, vanavana|isa, võõrasisa.
2. isane loom oma otseste järglaste suhtes. Puhast tõugu hagijas nii isa kui ka ema poolt. Pääsukesepoegadele toovad toitu nii isa kui ka ema.
3. ‹pl.› esivanemad, varasemad sugupõlved. Isade keel, vaim, tõekspidamised. Austus isade töö vastu. Isade kombed, tavad. Jättis maha oma isade maa.
▷ Liitsõnad: esiisad.
4. pereisa; vanem lugupeetav meesisik. Isa on pere leiva tugi. *„Teisepere isa, ae!” hüüdis talle [= Pearule] Andres.. A. H. Tammsaare. *Manja.. kutsus Kukke isaks, otsekui toonitades vanusevahet, mis neid teineteisest lahutas.. T. Lehtmets.
▷ Liitsõnad: maja|isa, naabriisa.
5. (mitmetes ühendites vananenud v. vananev:) kellegi v. millegi eest hoolt kandev meesisik. Akadeemiline isa. *Ainult meeles pidada tuli.. kihelkonna isa ja hingekarjast.. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: leiva|isa, linna|isa, riigi|isa, vallaisa.
6. hrl kirikl. a. (katoliku) vaimulik, papp. Püha isa (hrl. paavsti kohta). Vagad isad panid ta kirikuvande alla. *Isa peapiiskop, kuulen, et siin mainiti selle mässaja nime. L. Metsar (tlk). b. (jumala, kaitsevaimu kohta). Taevane isa. Meie isa, kes sa oled taevas. Isa, poja ja püha vaimu nimel.
▷ Liitsõnad: kiriku|isa, pihiisa; metsa|isa, taevaisa.
7. auväärt (vaimu)inimene, (ühiskonna)tegelane vms.; vaimne juht, õpetaja; algataja, looja, esimene esindaja. Isa Jannsen. Isa Kreutzwald. Teooria, mõttesuuna, liikumise vaimne, ideeline isa. Trükikunsti, arstiteaduse, raketitehnika isa. Eesti puhkpillimuusika isa.
▷ Liitsõnad: lauluisa.

isa|armastus
isa armastus oma lapse v. laste vastu

isa|kohus [-e]
isa kohus lapse v. laste vastu. Isakohuseid täitma.

jõulu|laul
jõuluteemaline v. jõulude ajal lauldav kiriku-, rahva-, laste- vm. laul

kari ‹karja 31› ‹s›

1. majandi üheliigilised põllumajandusloomad (kitsamas mõttes: veised); koos peetavate, karjatatavate põllumajandusloomade rühm. Katsejaama kari. Väike, suur kari. Musta-valgekirju, tumepunane kari. Puhast tõugu kari. Karja pidama, kasvatama, aretama. Karja saatma, välja ajama. Karja talitama, hoidma. Kari on laudas. Kari sööb niidul. Kevadel lasti kari noorele rohule. Karjapoiss tuli karjaga koju. Lehik on karja kõige halvem lehm. Karjasel läks karjast mullikas kaduma. Karjapoisid ajasid karjad kokku. *Põllu ääres soo peal on Oja talu kari: kaks-kolm kõhna lehma, paar õhvakest, neli-viis lammast. M. Metsanurk. || piltl kogudus, koguduseliikmed. *Jumalasulane õiendas käed musta ametikuue käistest, et õnnistada oma põlvitava karja kuklaid .. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: hobuse|kari, härja|kari, kitse|kari, lamba|kari, lehma|kari, looma|kari, sea|kari, vasika|kari, veisekari; kontroll|kari, liha|kari, lüpsi|kari, noor|kari, nuum|kari, piima|kari, põhi|kari, tõu|kari, ühiskari.
2. ‹ainsuse sisekohakäändeis› (märgib karjatamist, karjahoidmist). Karjas käima, olema. Lapsed läksid karja. Poiss pandi kaheksa-aastaselt karja. Lapsed tulid karjast. Poisike saadeti kesale sigade, hanede karja. || (laste järele vaatamise kohta). Kõige suurem poiss on kodus väiksemate õdede-vendade karjas.
3. koos elavate metsloomade rühm. Hundid liiguvad sageli karjana, karjas. Savannide loomad koonduvad karjadeks. Ahvid elavad karjadena.
▷ Liitsõnad: ahvi|kari, antiloobi|kari, elevandi|kari, hirve|kari, hülge|kari, hundi|kari, looma|kari, põdrakari.
4. ebamäärane (organiseerimata) hulk; summ, parv, salk. Kari lapsi, poisikesi. Õnnetuspaigale kogunes kari uudishimulikke. Poisikeste kari kõndis võõra kannul. Õpetaja läks ees, lapsed karjas järel. Sinna pole mõtet minna suure karjaga. Kari huligaane ja joodikuid koos, mine tea, mis võtavad teha! Ukse taga trügis ärritatud inimeste lärmitsev kari. Vastased tulid talle karjas kallale. Taganev väeosa muutus kabuhirmus põgenevate inimeste karjaks. || (loomade, esemete kohta). Kari isaseid koeri käis emase kannul. Lendu tõusis kari varblasi. Vana kana ees, pojad karjas järel. *Ning City'st tormab magistraalteede poole karjas autosid .. R. Sirge. || suur hulk. Tema käsutuses oli kari ametnikke. Sugulasi on mul igavene kari. Ees on veel terve kari toimetusi. *Seal oli maas tühje sigaretikarpe ja kari pudeleid .. M. Rebane.
▷ Liitsõnad: hagija|kari, hane|kari, kajaka|kari, kalkuni|kari, kana|kari, koera|kari, linnukari; laste|kari, titakari; kaabaka|kari, lolli|kari, sandikari.

karu|püksid pl
(laste) villased sukkpüksid. Väikemehel on karupüksid jalas.

kase|juust
piltl urvaplaaster, peenike kasevits (laste karistamiseks). Kasejuustu andma 'vitsu andma'. *.. kui vanemad [poiste suitsetamisest] teada said, siis raviti pahet tedreleiva ja kasejuustuga. V. Alttoa.

kassi|märss
etn kasetohuribadest, kõrtest vms. materjalist punutud lõõtspillikujuline laste mänguasi

kasu|vend
kasupoeg kasuvanemate oma laste v. teiste eri vanematest pärinevate sama pere kasulaste suhtes; kasuvanemate oma poeg kasulaste suhtes. *Vaike kasuema oli maha maetud, kasuvend meestega sõtta läinud ja kasuisa surnud. A. Saal.

kasu|õde
kasutütar kasuvanemate oma laste v. teiste eri vanematest pärinevate sama pere kasulaste suhtes; kasuvanemate oma tütar kasulaste suhtes

kasvatama ‹37›

1. põllukultuure, taimi viljelema v. loomi pidama. Teravilja, rukist, nisu, otra, maisi kasvatama. Kartuleid, juurvilja, kurke, tomateid, kõrvitsaid kasvatama. Lõunas kasvatatakse troopikapuuvilju, viinamarju, teed. Majand kasvatas lilli, roose. Isa kasvatas aias peenardel tubakat. Need taimed on enda kasvatatud seemnest. Loomi, karja, hobuseid, lambaid, hõberebaseid kasvatama. Kasvatas sead peekoniks. Linde, kanu, hanesid, kalkuneid, parte kasvatama. Tiikides hakatakse kalu kasvatama.
2. millegi kasvamist võimaldama v. soodustama (ka selle tulemusena mingeid tooteid andma). Väetamata maa ei kasvata vilja. Kirsid õitsesid küll, aga marju otsa ei kasvatanud. See õunapuu kasvatab magusaid õunu. Rukis kasvatab alles kõrt, pead. Puu kasvatas endale vägeva võra. Peenrad kasvatasid ainult umbrohtu ja maltsa. Nii rikkalikku viljasaaki pole need maad varem kasvatanud. Lambad on suve jooksul pika villa selga kasvatanud. *Ta ees avardub lai, kadakaid kasvatav lagendik .. B. Alver.
3. millelgi kasvada laskma. Habet, vuntse, patse kasvatama. Poiss kasvatas endale pikad juuksed. Kasvatab hea elu peal kõhtu. Poiss on maatööks noor, las kasvatab veel konti. | piltl. *Talle ei antud aega sammalt selga kasvatada ega isiksusena tarduma hakata .. E. Nirk.
4. piltl põhjustama, tekitama. Raske töö on taadile küürugi selga kasvatanud. *.. läikles tumedalt vesi, millel lained kasvatasid juba väikesi, valgeid harjakesi. A. Mälk.
5. rohkendama, suurendama, lisama. Kogus ja kasvatas oma vara. Jõudu, rammu kasvatav toit. Vastase loidus kasvatas ründajate julgust. Kõik see ei kahandanud, vaid hoopis kasvatas üldist uudishimu. Okupantide omavoli kasvatas rahva rahulolematust. Inimestes tuleb kasvatada distsipliini. *Tuul ulub ja kasvatab hangi. M. Nurme. || looma, välja arendama. Uurija kasvatas nendest faktidest terve teooria. || kudumisel järgmise rea silmade arvu suurendama, laiemaks kuduma. Sukka, sukasäärt, kinnast kasvatama. Kasvatage järgmises reas kolm silma juurde!
6. laste, noorukite eest (vanemana, hooldajana) hoolitsema; õpetama ja suunama, käitumist ja kombeid õpetama vms. Teda kasvatas võõrasema. Kohus otsustas poja jätta ema kasvatada. Kasvatas tütre suureks. Poiss jäi pärast vanemate surma päris võõraste kasvatada. Abielupaar võttis endale lastekodust väikese tüdruku kasvatada. Püüdis oma lastest kasvatada tublisid ja ausaid inimesi. Kool õpetab ja kasvatab noori. Ta on abielus ja kasvatab kaht tütart 'tal on kaks tütart'. Kohe näha, et halvasti kasvatatud noorukid. Mind on lapsest peale kasvatatud tööd austama. Kuldnokapaar kasvatas lennuvõimeliseks seitse poega. || (hrl. täiskasvanud inimest) mõjutama, sihikindlalt suunama; kelleski mingit kindlat joont arendama. Autor tahab oma teostega lugejat õpetada ja kasvatada. Ta kasvatati kuulekaks käsutäitjaks. Peame kasvatama oma iseloomu. Kogemused kasvatavad inimest. Küll sinust meri, sõjavägi mehe kasvatab. Kollektiivi, kirjanduse, kunsti kasvatav mõju. *Õnneks olin ettenägelik ja kasvatasin endale toimetuse sekretärist ise asetäitja .. O. Tooming.
7. van korrutama. *„Kasvata mõeldud numbrit kahega!” – „Kasvatasin!” M. J. Eisen.

kasvatus ‹-e 5› ‹s›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› taimede viljelemine v. loomade pidamine. Tõuloomade kasvatus. Heintaimede kasvatus.
▷ Liitsõnad: broileri|kasvatus, faasani|kasvatus, forelli|kasvatus, heina|kasvatus, hobuse|kasvatus, kala|kasvatus, kana|kasvatus, karja|kasvatus, kartuli|kasvatus, karuslooma|kasvatus, köögivilja|kasvatus, küüliku|kasvatus, lamba|kasvatus, lille|kasvatus, lina|kasvatus, linnu|kasvatus, looma|kasvatus, marja|kasvatus, metsa|kasvatus, pirni|kasvatus, ploomi|kasvatus, puuvilja|kasvatus, puuvilla|kasvatus, põhjapõdra|kasvatus, põldheina|kasvatus, riisi|kasvatus, roosi|kasvatus, sea|kasvatus, seemne|kasvatus, sibula|kasvatus, siidiussi|kasvatus, suhkrupeedi|kasvatus, taime|kasvatus, tee|kasvatus, teravilja|kasvatus, tubaka|kasvatus, veise|kasvatus, viinamarjakasvatus.
2. ped inimese, eriti laste ning noorsoo füüsilise ja vaimse arengu sihikindel suunamine ja mõjutamine; isiksuse kõlbeliste omaduste kujundamine. Laste, noorsoo kasvatus. Koolieelne kasvatus. Vaimne, kõlbeline kasvatus. Noorte tööalane kasvatus. Esteetiline, kunstiline kasvatus. Kehaline kasvatus (ka vastav õppeaine ja -tund koolis). Range, vali, mitmekülgne kasvatus. Tütarde kasvatusega tegeles ema. || kasvatamise tulemusena kelleski väljakujunenud (head) kombed, käitumismaneerid vms. Ta on saanud hea, korraliku kasvatuse. Täieliku looduslapsena puudus tal kasvatus.
▷ Liitsõnad: enese|kasvatus, kloostri|kasvatus, kooli|kasvatus, kunsti|kasvatus, kõlblus|kasvatus, perekonna|kasvatus, seksuaal|kasvatus, töö|kasvatus, vabakasvatus.

keksu|mäng
laste hüppemäng, kus maha joonistatud ruudustikku pidi hüpeldes kas tuuakse ära v. lükatakse jalaga edasi lame kivike, klaasikild vms., keks, kekskast. Kõnniteel käis laste keksumäng.

kepp|hobune

1. laste mänguhobusena kasutatav kepp, millel on otsas puust hobusepea. Taat oskas lastele kepphobuseid meisterdada. Lapsed ratsutasid kepphobustel.
2. piltl lemmikharrastus, -teema. Tema kepphobuseks olid värsiprobleemid.

kilk ‹kilgi 21› ‹s›

1. ahjupragudes, soemüürivahedes jm. elutsev kollakaspruun siristav toaputukas, toakilk (Gryllus domesticus). Ahju alt kostis kilkide siristamist, laulu. Kilk kriiksub ahjupraos, koldes.
2. õõnestatud puutükk, millesse kinnitatud pilpakese abil saab tekitada kilgilaulu meenutavat heli (hrl. laste mängupill)
3. piltl (kerge) alkoholiuim. Mehel on väike, paras, tubli kilk peas. Veinist lõi väike kilk pähe. *Võtsin tol õhtul esmakordselt kilgi, päris korraliku kilgi pähe .. R. Sirge.
4. piltl rahutuks tegev, kiusav kinnismõte. *See [= kuuldus] pani noormehele kilgi pähe, mis talle rahu ei andnud. J. Vorms. *Vaadake, siin on jälle üks neist kilkidest, mis Bülle põrunud pea välja haub. Ta nimetab ennast vabrikandiks .. E. Vilde.

kodu|hoidja

1. ‹s› see, kes (teiste äraolekul) kodu, ka laste v. loomade järele vaatab. Isa-ema läksid linna, koduhoidjaks jäi vanaema. Läheb koer kodunt ära, on kukk koduhoidja.
2. ‹adj› Kass on koduhoidja loom.

kodu|õpe
ped laste õpetamine kodus. Koduõppe kord, tunniplaan. On koduõppel. Laps jäi, määrati koduõppele.

kodu|õpetaja
endisajal palgaline laste õpetaja ja kasvataja perekonnas, kodukooliõpetaja. Töötas mõisates koduõpetajana. Oli paar aastat ühes Peterburi kaupmeheperekonnas koduõpetaja.

kodu|õpetus
laste õpetamine kodus. 17. ja 18. saj. oli Eestis valitsevaks õppevormiks koduõpetus.

kolli|auk
kõnek laste hirmutamises mingi pime õudne koht, hrl. haud

kooli|kohustus
kõigi teat. vanuses laste seadustatud kohustus õppida üldhariduskoolis

kooli|tädi
kõnek (eriti laste kõnepruugis:) kooliteenija. *Väljas kolistas koolitädi nüüd pangega. A. Pervik.

korgi|püss
laste mängupüss, mille „padruniks” on kork

kramp|tõbi
med varaealiste laste seisund, kus lihaste ja närvide erutuvus on suurenenud ning tekivad krambid, spasmofiilia

kulli|mäng
laste jooksumäng, milles üks mängijatest („kull”) püüab teisi taga ajades kedagi käega puudutada, et sellega püüdja osast vabaneda ja tabatu uueks „kulliks” lüüa

kõmp ‹kõmbi 21› ‹s›
‹hrl. pl.› pikk latt jala jaoks oleva klotsiga, millel seistes saab teha selle latiga pikki samme, laste mängukark. Lapsed käisid kõmpidega, kõmpidel.

käba|laev
(männi)koorest lõigatud laste mängulaev. Lapsed mängisid käbalaevadega. *„Pai ätt, lõigu mulle käbalaev!” Ja tilluke käeke ulatab vanaisale kõvasti pihkusurutud männikooretüki. J. Peegel.

külg|sugulus
jur sama sugupõlve, näit. vendade omavaheline, samuti nende laste omavaheline sugulus

lapse|hoidja
väikelapse (v. -laste) eest hoolitsev isik. Vajatakse lapsehoidjat aastase lapse juurde.

lapse|psühholoogia
laste psüühika eripära ja arengut käsitlev psühholoogia haru

laste|aednik
lasteaias laste mängu ja tegevust juhendav kasvataja

laste|armastus
armastus laste vastu. Lasteaednikul peab olema lastearmastust.

laste|jalats
‹hrl. pl.› (laste tarbeks)

laste|jalgratas
(laste tarbeks)

laste|kaitse [-kaitse]
laste sotsiaalne ning õiguslik kaitse

laste|kaubad pl
(laste tarbeks)

laste|keel
laste v. lastetoa keelepruuk allkeelena. Koer on lastekeeles aua.

laste|king
‹hrl. pl.› (laste tarbeks)

laste|kodu
orbunud vm. viisil vanemate hooleta jäänud laste kasvatusasutus. Lastekodu kasvandikud.

laste|laul

1. lastepärane, lastele määratud lauldav laul v. luuletus. Lauldi lihtsaid lastelaule. Luuletaja Ernst Enno lastelaulud.
2. laste laulmine (näit. koorina). Nauditavat lastelaulu koorilt „Ellerhein”.

laste|pesu
laste aluspesu. Puuvillane lastepesu.