[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lapp ‹lapi 21› ‹s›

1. (väike) tükk mingit õhukest materjali. Lapp riiet, nahka. Põrand tõmmati märja lapiga üle. Pühkis laua lapiga puhtaks. Nühib lapiga ukse käepidet läikima. Hoiab märga lappi laubal. Lappidest õmmeldud nukurõivad, vooditekk. || titelapp, mähe. Kui imik majas, siis ka lapid nööril kuivamas. Vahetab lapsel lappe. || paik (II). Otsib lappi, et pükse paigata. Vanal kasukal oli lapp lapi kõrval. Nahast lapid pintsaku küünarnukkidel.
▷ Liitsõnad: higi|lapp, küürimis|lapp, naha|lapp, nuku|lapp, nõudepesu|lapp, paja|lapp, pudi|lapp, põranda|lapp, riide|lapp, tahvli|lapp, tite|lapp, tolmulapp; rinna|lapp, õlalapp.
2. väike osa mingit pinda, väike (maa)tükk. Lapp põldu, kartulimaad, heinamaad. Tegi maha lapi hernest, teise otra. Tal pole lappigi põldu. Sihtidega lappideks lõigatud mets. Talu heinamaa oli mitmes lapis. Aed oli viimse lapini üles haritud. Pilvede vahelt paistis lapp sinist taevast. *All põhjatuses [= kaevus] / lapp vilkuvat vett .. H. Runnel. || laik. Mustade lappidega valge kass. Pisike aken kumas seinas heledama lapina. Erutusest lõid talle punased lapid näkku. *.. kidurad habemetukad katsid lappide kaupa ta laia ilmetut nägu. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: aia(maa)|lapp, heinamaa|lapp, karjamaa|lapp, katse|lapp, lume|lapp, maa|lapp, muru|lapp, näo|lapp, põllulapp.