[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

langetama ‹37›
langeda v. kukkuda laskma; maha v. allapoole vajuda laskma. Ülesõidukohal langetati tõkkepuud. Langetab koti, kandami seljast. Tõstab ning langetab käsi. Lipp langetati poolde vardasse. Langetab enda heinahunnikusse. Vahtrad langetavad lehti, kuused okkaid. Puid, metsa langetama 'maha võtma'. Ühed langetavad puid, teised laasivad ja järkavad. Langetab süüdlaslikult, häbenedes pea, pilgu, silmad. Langetab laud, pikad ripsmed. Seisime haua ääres langetatud päi. | piltl. Otsust, hinnangut langetama. Mees langetas ränga vandesõna, iroonilise märkuse. Tal õnnestus vaekauss enda kasuks langetada.