[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lame ‹-da 2› ‹adj›

1. tasane, suuremate kõrgenditeta (ja süvenditeta). Lame tasandik, org, kiltmaa. Lame kui laud. Osa paate on kumera, osa lameda põhjaga. Kas panen lauale lamedad või sügavad taldrikud? Konveierilindi pind on lame või nõgus. Lamedate vuukidega müüritis. Lame rind. || väikese kallakuga, lauge. Lamedad katused. Enne finišit oli suusarajal lame tõus. Järsk nõlv kaevati lamedamaks. Ookeanil käis lame laine. Lame temperatuurikõver. Mürsu lame lennujoon. || lai ja madal, lapik. Lame kivi, leib. Lamedad viilid. Paeluss on lame nagu lint. Noorelt on hernekaunad lamedad. Sõlgi on pealt kuhikjaid, kumeraid ja lamedaid. Ühekorruseline lame ridamaja. Lame sõrmus. Lame nina, nägu. Jugapuu on lamedate okastega. Lame mütsilätu nagu pannkook peas. *Ükski moejoon ega riie ei päästa, kui oled lame nagu laudade vahelt läbi kistud. M. Traat.
2. piltl tavaline, igapäevane, hall; labane, banaalne; isiku- v. eripäratu, ilmetu. Lame vaheldusetu ning rõõmutu elu. Lamedad naljad, kiidusõnad tüütavad ära. Joobnu läheb käitumises lamedaks. Lame stiil, keel, etendus. Nõrgamõistuslikel on lame miimika. Tal on tugev, kuid lame hääl. *Koolis oli Paul mõistuse poolest lame ja tume .. J. Tuulik. *Oli lamedat kõnnakut, lamedaid liigutusi, nagu emapardil .. O. Luts.