[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lamama ‹37›
millelgi v. kusagil pikali, rõhtasendis olema; asetsema, paigal olema, lebama. a. (inimese v. looma kohta:) pikali olema, lebama. Lamab diivanil, voodis, murul, rannaliival. Kõhuli, küljeli, selili lamama. Lamab joobnuna, minestuses, teadvusetult maas. Haavatu lamas vereloigus. Põetaja aitas haige lamama. Ei suutnud teiste abita lamamast tõusta. Lamab liikumatult nagu surnu. Lamades lugemine rikub silmi. Pidi mitu nädalat haiglas lamama. Jäin pärast ärkamist veel natukeseks voodisse lamama. Hüljes lamab nagu puunott jääl. Koer lamab nurgas oma asemel. Kušett, padi on lohku lamatud. *.. palusin, et tõuseme ometi [rohust] üles, sest me lamame lilled surnuks .. T. Vint. b. (eseme, asja jms. kohta:) rõhtasendis olema, lebama; asetsema, paigal olema. Jättis jalgratta külili lamama ja tormas tuppa. Raamat lamas lahtiselt laual. Tormist murtud puu lamas teel. Kalevipoja mõõk lamavat Kääpa jões. Kas teha püst- või lamav krae? Sel taimel on lamavad võsud. *Varsti lamasid nurgakividel tugevad palgid ja üks palgikord tõusis teise peale. F. Tuglas (tlk). c. (mingi loodusvormi v. -nähtuse kohta, tavalisem lebama:) asetsema; laiuma, laotuma. Oru põhjas lamab piklik järv. Lendame lõunasse: meie all lamab künklik Võrumaa. Jõe kohal lamab piimjas udulaam. *Tuleb talv, kus üle maa / lamab lumi lõpmata. G. Suits.