[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

laisk ‹laisa 23›

1. ‹adj› tööd vm. pingutust vältiv, tegevusetut olelust armastav, viitsimatu; aeglane, pikaldane. Laisk ning hooletu õpilane. Ta on oma töös lohakas ja laisk. Mees on töö peale, tööle laisk. Jaan on laisaks läinud. Ta on laisk kirjutama, kirjale vastama. Teine mees polnud ka laisk ning virutas kohe vastu. Hea elu teeb inimese laisaks. Laisk nagu vorst, pori, porikärbes, päevakoer. Laisk hobune ei viitsi joosta. Vana laisk kõuts aina peesitab päikese käes. Laisad liigutused. Ta laisk pilk libises üle toa. Loivab laisal sammul lähemale. Hobune astus laiska sammu, laskis laiska sörki. Laiska konti, laiska nahka 'laisk' mees, hobune. || piltl (millegi aeglase, pikaldase kohta). Laisk laine loksub vastu kaldakive. Tal on laisk süda ning laisk pulss. Alamjooksul on jõed aeglased ning laisad. Tuul oli laisk ja unine.
▷ Liitsõnad: pori|laisk, purulaisk.
2. ‹s› laisk inimene. Laisale on iga töö vastumeelne. Laisa tööpäev on ikka homme. Kes virga vilja sööb, kui laiska maa peal ei ole. *„Oh jumal, tollega sa mind küll üle ei trumpa,” vastas Leeni. „Laisemat laiska kui mina pole teist maailmas.” R. Roht.