[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lahku ‹adv›
(üksteisest, kellestki v. millestki) eemale v. eraldi; eri suunda(desse). Lauad lükatakse kord kokku, kord lahku. Ühendtegusõnad kirjutatakse mõnedes vormides kokku, mõnedes lahku. Teeristil läksime lahku. Jäin rahvamurrus sõpradest lahku. Tuul ajas pilved lahku. Otsustasime mehega lahku minna. Ta oli mehest lahku läinud. Otsustas oma senistest kambameestest lahku lüüa. Meie teed viivad lahku. Nende arvamused, seisukohad lähevad lahku. *.. sul nagu teine veri soontes. / Ka loomult lahku lähete. P. Haavaoks.