[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lahing ‹-u 2› ‹s›

1. võitlevate poolte väeosade v. -koondiste relvakokkupõrge maal, merel v. õhus. Ümera, Borodino, Tehumardi lahing. Lahingu algus, kulg, tulemus. Lahingud linna pärast, pealinna vabastamiseks, Tartu all. Puhkes lahing. Käisid ägedad lahingud. Peeti raskeid lahinguid. Diviis murdis lahinguid lüües piiramisrõngast läbi. Väeosa läks lahingusse. Maeti lahingus langenuid. Vaenlane ei võtnud lahingut vastu ja taandus. Lahing võideti, kaotati. Lahinguis karastatud mehed, väeosad.
▷ Liitsõnad: kaitse|lahing, kohtumis|lahing, mere|lahing, metsa|lahing, pealetungi|lahing, taandumis|lahing, tanki|lahing, tõrje|lahing, tänava|lahing, õhulahing.
2. kõnek piltl (kakluse v. ägeda riiu, sõnasõja, vaidluse jms. kohta). Kakeldi naaberkooli poistega, löödi kivide ja kaigastega lahinguid. Õllebaari juures oli läinud lausa lahinguks. Looduskaitsetegelastel tuleb ametkondadega pidevalt lahinguid pidada. „Sakala” lõi poleemilisi lahinguid saksa ajalehtedega. Ideoloogilised lahingud. *.. [ema] pidas oma poegadega suured lahingud maha, kui need pesemata jalgadega magama heitsid. L. Promet. || hrv (muu intensiivse tegevuse kohta). *Aga seal [= peolaual] oli juba suur lahing üle käinud. Nad said kahe peale ainult kolm võileiba .. H. Mänd. *Küll sa ise näed, mis lahing see niitmine on! A. Kaal. || (spordivõistluse, matši kohta). Lahingud ruudulisel laual. Täna läheb meie korvpallimeeskond lahingusse oma kuulsate rivaalidega.
▷ Liitsõnad: sõnalahing; jäähoki|lahing, male|lahing, palli|lahing, spordilahing.