[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

abordeerima ‹42›
aj (hrl. sõude- ja purjelaevade ajastul:) vaenlase (sõja)laeva ründama selle parda külge haakudes, et meeskond saaks tungida vastase laevale

ahter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. laeva v. paadi päraosa. Ahtri taga pahiseb, vahutab kiiluvesi. Meeskonnaruumid on tavaliselt ahtris. Laeva pikkus vöörist ahtrini oli üle 150 meetri.
▷ Liitsõnad: peegel|ahter, ristlejaahter.
2. piltl nlj tagumik, taguots. *Isa haarab pükste ümbert rihma ja sähmab .. kummarduvale poisile otse üle ahtri. H. Sergo.

ahter|traalimine ‹-se 5› ‹s›
kal traalnooda vettelaskmine ja väljatõstmine liikuva laeva ahtri kaudu

ahter|tääv
mer laeva külgi ahtris siduv tarind

ahtri|tekk
mer laeva tagatekk. Madrus hüppas ahtritekilt kaile.

aksiomeeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
mer rooliseadme näitur, mis näitab roolilehe asendit laeva pikitasandi suhtes

ankur2 ‹-kru, -krut 2› ‹s›

1. vahend laeva, paadi, poi vms. paigal hoidmiseks vabas vees. Ankru säär, käpad, küüned. Heitsime ankru merre. Laev heitis, jäi ankrusse. Laev on, seisab ankrus. Torm oli laeva ankrust lahti kiskunud. Poid on ankrutega põhja kinnitatud. Hommikul hiivati ankur ning sõideti merele. | piltl. Lõime telgi üles ning jäime, asusime ankrusse. Mehed olid juba laua taga ankrus, õllepudelid ees. Armastus oli ankur, mis hoidis teda elust irdumast.
▷ Liitsõnad: abi|ankur, laeva|ankur, paadi|ankur, pea|ankur, stopp|ankur, tormi|ankur, triiv|ankur, varpankur.
2. ehit terasdetail hoone osade kooshoidmiseks
▷ Liitsõnad: müüri|ankur, seinaankur.
3. tehn kella osa, mis seostab regulaatori võnkuva osa käigurattaga
4. el alalisvoolumasina osa, mille mähises indutseerub elektromotoorjõud
5. el relee v. kontaktori elektromagneti liikuv osa, mis tõmbub vastu südamikku, kui vool läbib elektromagneti mähist

argonaut ‹-naudi 21› ‹s›
müt Kolchisest kuldvillakut tagasi toomas käinud laeva „Argo” meeskonna liige

avarist ‹-i 21› ‹s›
avarii läbi teinud liiklusvahend (hrl. laeva kohta). Päästelaev lähenes avaristile.

avraal ‹-i 21› ‹s›
mer laeva kogu meeskonna poolt üheaegselt tehtav töö. *Sanitaarne avraal. Peseme .. oma kajuti puhtaks ja nühime vaskosad läikima. J. Smuul.

ballast ‹-i 21› ‹s›

1. lisaraskus, vajutis (näit. vesi laeva ballastitankides laeva süvise v. kalde muutmiseks, liivakotid õhupallil tõusu reguleerimiseks vms.)
2. piltl tarbetu koorem, liigne materjal, kasutu inimene vms. Liigne rasvkude on organismile asjatuks ballastiks. Artiklis, romaanis on palju ballasti. Temast pole töös kasu, ta on ainult ballastiks. *Keskkoolis õpitakse nii palju kõiksugust prahti ja sunnitakse peale ülearust ballasti, mida kellelegi tarvis pole. O. Luts.
3. tehn killustiku-, kruusa- vms. kiht raudtee muldel

bruto|tonn
mer registertonn laeva kogumahutavuse väljendamiseks

bruto|tonnaaž
mer laeva kinniste ruumide kogumahutavus registertonnides

burlakk ‹-laki 21› ‹s›
aj lotja v. laeva kaldalt köiega vedav tööline endisaegsel Venemaal. Volga burlakid.

dedveit ‹-veidi 21› ‹s›
mer laeva täielik kandevõime tonnides

deviatsioon ‹-i 21› ‹s›
hälve, (teest, suunast) kõrvalekalle, eriti magnetkompassi nõela kõrvalekalle magnetmeridiaanist laeva v. lennuki metallosade ja elektriseadmete magnetvälja tõttu

diferent ‹-rendi 21› ‹s›
mer laeva kalle pikisuunas, vööri ja ahtri süvise vahe

ekipaaž ‹-i 21› ‹s›

1. laeva, lennuki, tanki vm. meeskond. Lennukit teenindas kogenud ekipaaž. Kogu ekipaaž kogunes laevatekile. Autorallil startis 50 ekipaaži.
2. sõj maismaal paiknev mereväeosa, kus valmistatakse ette sõjalaevade meeskondi
3. uhke hobusõiduk. Sõideti lakitud ekipaažidega.

ema ‹11› ‹s›

1. naissoost vanem, naine oma lapse v. laste suhtes. Mitme lapse ema. Lasterikas ema. Riinal on hea, hoolitsev, armastav ema. Oma lihane ema ei tundnud teda ära. Oleme ühe, sama ema lapsed. Ema poolt sugulased. Sündis oma ema kaheksanda lapsena. Tulevased emad. Imetav ema. Noor ema. On emaks saamas. Ema pidi oma lapsi üksi kasvatama. Tütar on neil emasse (läinud) 'ema sarnane (väliselt, loomult)'. Lasteaiatädi on lastele teiseks emaks. Vaeslapsed said uue ema. Oma ema vits on parem kui võõra ema võileib.
▷ Liitsõnad: ema|ema, esi|ema, isa|ema, kasu|ema, mehe|ema, naise|ema, pere|ema, tite|ema, vallas|ema, vana|ema, vanavana|ema, võõras|ema, üksikema.
2. emane loom oma otseste järglaste suhtes. Noor lehm, alles kahe poja ema. Kassipojad mängisid ema sabaga. Tibud magasid ema tiiva all. Isahunt aitab emal kutsikaid kaitsta. Talled määgisid ema. Mesilaste, sipelgate ema.
▷ Liitsõnad: kana|ema, karu|ema, kassi|ema, linnu|ema, looma|ema, mesilasema.
3. pereema; vanem lugupeetav naine. *Näe, mis teisepere ema meile saatnud. J. Mändmets. *Uks avanes ja lävele ilmus ema Lepik. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: laulu|ema, majaema.
4. mingil alal eeskuju andev, juhatav v. hooldav naine. Vaimne ema. Püha ema 'abtiss'. *Tutvusin preili Niilusega konvendis. Organiseerusin alles tänavu. Preili Niilus on mu akadeemiline ema. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: leiva|ema, ristiema.
5. piltl millegi alus, tekitaja, esilekutsuja. Eesti teatrikunsti ema Lydia Koidula. Tagasihoidlikkus olevat kõigi vooruste ema. Ettevaatus on tarkuse ema. *Vaesus on sagedasti mitme haiguse ema. J. V. Jannsen. || (personifitseeritult). Niilus, Egiptuse helde ema. Päike, meie ema. *Maamulda on rahvas sageli ristinud emaks. Ja seda ta on. J. Eilart.
▷ Liitsõnad: metsa|ema, tuule|ema, veteema.
6. (laeva, paadi) emapuu. *Tema kiilu, üsna väikest nagu kõigil Põhjala laevadel, kutsuti emapuuks või lihtsalt emaks. L. Meri.

falrep ‹-repi, -reppi 21› ‹s›
mer laevalt allalastav nöörredel v. kerge trepp (laevast paati v. paadist laeva minekuks)

floor1 ‹-i 21› ‹s›
mer laeva kaare alumisi otsi ühendav põiktala

güro|roolija ‹1› ‹s›
mer seade laeva automaatseks juhtimiseks gürokompassi abil

haard|noot [-nooda]
kal laevalt vette heidetav noot, millega loomus veetakse kokku laeva pardale

hukkuma ‹hukkun 37 või hukun 42›

1. (õnnetuse, vägivalla tõttu) elu kaotama, surma saama. Lennuõnnetusel, lumetormis, õhurünnaku tagajärjel, nälja tõttu, kaevanduse varisemisel hukkus palju inimesi. Noormehe vanemad hukkusid sõja ajal. Näitleja hukkus traagiliselt filmivõtetel. Paljud on hukkunud mürkmadude hammustuse läbi. Tuisu ja pakasega hukkub alati palju linde ja loomi. Vabas vees hukkub üsna rohkesti kalamarja.
2. täielikku hävingusse sattuma, hävima. Rahesajus hukkus kogu viljasaak. Arheoloogid avastasid hukkunud linna. Kriisi ajal hukkus hulk väikesi ja keskmisi ettevõtteid. Üksainus tühine vääratus – ja hukkub su enese ja paljude teiste vaev. *Seal hukkus üks maailm ja sündis teine. F. Tuglas. || uppuma, põhja minema (laeva kohta). Suure tormi ajal hukkus mitu laeva.

illuminaator ‹-i, -it 2› ‹s›

1. hrl. ümmargune (vee- v. õhutihe) laeva- v. lennukiaken. Kajutite illuminaatorid. Illuminaatorite taga paistavad pilved.
2. käsikirjade kaunistaja värviliste initsiaalide ja joonistustega

julla1 ‹6› ‹s›
mer avamerejahi v. väikese laeva kaheaeruline sõudepaat 1–3 inimese tarvis. *Peale kapteni väikese julla ei lubatud ühtki paati alla lasta.. H. Sergo.

kaar ‹-e, -t 34› ‹s›

1. enam-vähem ühtlase kumerusega, sageli ringjoone osale lähenev joon v. joonjas moodustis. Saarte ahelik moodustab kaare. Jõgi, maantee teeb siin kaare. Tal on tihedad kaares kulmud. Kumera kaarega ukseava. Huulte kaar. Volta kaar 'elektrikaar'. *.. sakslased kuulukse kuskil eespool laias kaares läbi murdnud .. A. Hint. || mat kõverjoone osa tema kahe punkti vahel. Ringjoone, ellipsi kaar. Kaare pikkus.
▷ Liitsõnad: elektri|kaar, hamba|kaar, kulmu|kaar, meridiaani|kaar, õlakaar; ammu|kaar, aordi|kaar, lõpuse|kaar, roide|kaar, sarna|kaar, triumfi|kaar, viker|kaar, võidukaar.
2. liikuva keha suurema v. väiksema kumerusega kulgemistee. Sellest paigast mindi suures, kauges kaares, suure kaarega mööda. Mootorpaat tegi lahel uhke kaare. Talvine päike käib madalas kaares. Viige parem käsi kaarega ülalt vasakule! Viskab tarbetu asja suure kaarega minema. Kergitas kübarat kõrges kaares. Vanamees sülitas vihaselt laias kaares. *See [= jänes] oli kaari ja keerusid teinud .. ning jälle metsa kadunud. F. Tuglas. | piltl. Nendest probleemidest on kogu aeg kaarega mööda käidud 'on välditud, pole puudutatud'. *.. elab ja liigub laias kaares õige mitmelaadsete ja mitut liiki südamesõpradega .. M. Mõtslane.
▷ Liitsõnad: lennu|kaar, löögikaar.
3. ehit kõvera varda kujuline sildetarind (näit. hoonel, sillal). Kahe, kolme liigendiga kaar. Silla kaared.
▷ Liitsõnad: lame|kaar, terav|kaar, võlv|kaar, ümarkaar.
4. ‹hrl. pl.› laeva (v. paadi) ribi, mille külge on kinnitatud plangud v. plaadid. Laeva, paadi kaared.
▷ Liitsõnad: laeva|kaar, paadikaar.
5. ilmakaar; suund. Kust kaarest on täna tuul? Siit viivad teed mitmesse kaarde. Rahvast tuli igast kaarest. *.. ikka tihedamad pilved, ikka sagedamini päikest varjates, kuni taevas kaetud kaarest kaareni! M. Metsanurk. | piltl. *Ta lõi pilgu maha. Ta mõtted hüppasid mitmesse kaarde. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: hommiku|kaar, ida|kaar, loode|kaar, loojangu|kaar, lõuna|kaar, lääne|kaar, põhja|kaar, vesi|kaar, õhtukaar.
6. niiduesi niitmisel (ka vastav niidetud riba). Kitsas, tasane, puhas kaar. Niitis laia kaare. Katkestas niitmise poolel kaarel. Niitmisel ei jõudnud keegi Matsile kaarega järele. Lõin veel mõne kaare.
▷ Liitsõnad: heina|kaar, niidukaar.
7. niiduee niitmisel mahajääv heina- v. viljaviirg. Paks, kõrge, õhuke kaar. Hakkas rehaga kaari lahti lööma, kokku riisuma. Kaared tõmmati hoburehaga kokku. Palju heina on kaares maas 'maha niidetud'. Hein on kaarde niidetud.
▷ Liitsõnad: heina|kaar, lookaar.

kaaretama ‹37›

1. (laeva) kaartega varustama. Paati, laeva kaaretama.
2. kaares (2. täh.) liikuma; kaari tegema. *All tümisesid ähvardavalt masinad. Üleval kaaretasid kajakad. J. Semper.
3. hrv kaares v. kaarena (2. täh.) liikuma panema. *.. mõtles vuntsidega kojamehele, kes hommikul luuda kaaretas .. O. Remsu.

kai|plats [-i]
koht laeva kinnitamiseks kai äärde. Laeval tuli reidil kaiplatsi oodata.

kambüüs ‹-i 21› ‹s›
laeva köök. Kokk valmistab kambüüsis toitu.

kapteni|diplom
dokument, mis annab õiguse kaptenina laeva juhtida

kepsel ‹-sli, -slit 2› ‹s›
seade ankru hiivamiseks, triivvõrkude väljavõtmiseks v. laeva kai äärde tõmbamiseks

kiil2 ‹-u 21› ‹s›
mer laeva (v. paadi) põhja pikisuunas läbiv puu- v. terastala, mille külge kinnitub laeva (v. paadi) sõrestik. Laht on nii madal, et suurema laeva kiil puudutab põhja. *..„Kajakalaiu” kiilu all lainetas taas vaba vesi. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: raskuskiil.

kiil|haalama
mer laeva parandamiseks, värvimiseks vm. otstarbel tugevasti talidega ühele küljele kallutama, nii et teise külje veealune osa tõuseb vee peale

kiilson ‹-i, -it 2› ‹s›
mer laeva põhjas kiilu kohale kinnitatud pikitala

kiilu|ruum
mer laeva kõige alumine ruum

kiilu|vesi
mer veejoom liikuva laeva v. paadi taga. Laeva, paadi kiiluvesi. Laevad sõitsid rivis üksteise kiiluvees. Paadipäras vahutab kiiluvesi. || ‹hrl. sisekohakäänetes› piltl (märgib kellegi järel kulgemist v. eeskujul toimimist). Isa kiiluvees sai poiss rahvamurrust läbi. *.. end C. R. Jakobsoni poliitika jätkajateks pidavad tegelased sattusid järjest rohkem kroonuliku ideoloogia kiiluvette. E. Nirk.

kimm2 ‹-i 21› ‹s›
mer laeva põhja ja parda ühinemiskoht

kingston ‹-i, -it 2› ‹s›
mer erilise klapiga ava laeva veealuses osas vee võtmiseks

kipper ‹kipri, kiprit 2› ‹s›
mer väikese laeva juht. Kuunari, võrgulaeva kipper. Sõitis merd kiprina.

kipri|paberid pl
kõnek väikese laeva juhtimist õigustavad dokumendid. *Isal aga pole muud kui sajatonnise purjeka kipripaberid ja nendega juba kolmemastilist „Pihlalaidu” ükski sadamakapten merele ei lase. H. Sergo.

klaar ‹-i 21›

1. ‹adj› kõnek selge. a. läbipaistev, hele, puhas. Taevas, sügishommiku õhk, kevadõhtu oli klaar. Ilm läks klaarimaks. Valge klaari näoga tüdruk. *.. klaar vein ning kobrutav õlu käisid vilkalt käest kätte. J. Sang (tlk). b. arukas, kaine. Värske õhk tegi pea klaariks. Ära lälla, maga end klaariks! *.. mõistus oli jahe ning klaar, ainult üldise põrutuse mõju tegi mõtted veidi vabisevaks. R. Kaugver. c. arusaadav; otsustatud, lahendatud. Asjad räägiti, tehti lõplikult klaariks. Antsuga on mul arved, sotid klaarid. Pikapeale sai olukord, vahekord klaarimaks. Temale on kõik klaar. Klaar, mis siin pikalt rääkida! *Ütlen otse, et kaua ma siinset sohki enam ei kannata. Ja klaar! R. Vellend.
2. ‹adj› hrl mer korras, millekski valmis, korda seatud. Laev oli klaar mereleminekuks. Paberid olid klaarid 'sadamast väljasõiduks vormistatud' ja laev valmistus ärasõiduks. Ankur klaariks! (käsklus ankru heitmiseks v. hiivamiseks). Otsad klaariks! (käsklus laeva kinnitustrossi kinnitamiseks v. lahtipäästmiseks). Mehed harutasid nooda klaariks ja heitsid vette.
▷ Liitsõnad: mereklaar.
3. ‹adj› kõnek vaba, millestki lahti. *".. hakkab põhjast puhuma, õhtuks on lahesuu [ajujääst] klaar,” jäi ta rahulikuks. A. Uustulnd. *Avarist pisut kerkis, aga mitte veel küllalt, et ta karist klaariks oleks ujunud. A. Hint.
4. ‹s› klaarõun, ka vastavaid õunu kasvatav õunapuu. Korvis oli sügisõunu, ka mõni valge klaar hulgas. Valge klaar oli õunu täis.

klaarima ‹42›
kõnek
1. klaaruma (1. täh.) Õhtu eel hakkas taevas, ilm klaarima. Vedelikku peab veel klaarida laskma. *Ka metsas võib niikaua ära elada, kuni olukorrad klaarivad. E. Raud.
2. klaariks tegema. a. selgeks, puhtaks muutma. Algul oli pilves, kuid siis hakkas tuul tasapisi taevast klaarima. *Sooja laseb aknad pärani lahti, et tuba suitsust klaarida. R. Roht. b. selgeks, kaineks tegema. *.. lubanud Võrtsjärve suplema minna, et pead klaarida. J. Semper. c. (hrl. vahekordi) selgitama v. lahendama. Käis kontoris rahaasju klaarimas. Klaariti segaseid vahekordi. Olukorda, küsimust on vaja klaarida. Osa arusaamatusi, lahkarvamusi on juba (ära) klaaritud. Tal on üleaedsega vanad arved, asjad klaarida. Neil on veel omavahel palju klaarida. Küll aeg klaarib kõik. *Tuleb veel klaarida, kes teil seal ruhvis ässitab. E. Tammlaan.
3. laeva v. kalastustarbeid korda seadma, neid ette valmistama. Madrused klaarivad purjesid. Kalurid hakkasid püügileminekuks võrke, püüniseid klaarima. *Kinnitasime ta [= laeva] kai külge, klaarisime teki, niipalju kui seal klaarida oli. A. Mälk. || laeva sadamas sisse v. välja vormistama. Kapten läks sadamakontorisse laeva merele klaarima.

sisse klaarima
mer laeva saabumist sadamas vormistama. Kapten käis sadamakontoris laeva sisse klaarimas.

välja klaarima
mer laeva väljasõitu sadamas vormistama. *Õhtul klaariti laev välja, sõitsime „Käinaga” minema .. A. Hint.

klinker|plangutus
mer plangutus, kus laeva v. paadi poordiplangud on kinnitatud servadega üksteise peale

klüüs ‹-i 21› ‹s›
mer laeva reelingus olev tugeva metalläärisega ümmargune ava, mida läbib ankrukett v. tross
▷ Liitsõnad: ankruklüüs.

komando|sild
mer tekiehitis, kust juhitakse laeva, kaptenisild. Kapten seisis komandosillal.

kraan|palk [-palgi]
laeva vööris kummalgi pardal lühike põikpalk, millele tõstetakse merest hiivatud ankur. *.. [kipper] tüüris õhtuks Stora Rägö saare alla, kus käskis ankru kraanpalgist lahti lüüa ning 25 sülda köit järele anda. H. Sergo.

kreen ‹-i 21› ‹s›
mer laeva, paadi külgkalle. Jahid kalduvad kreeni. Laev vajus kreeni, oli kergelt kreenis. || ‹sisekohakäänetes› piltl tasakaalust väljas, ebakindel olek. Tööpuudus ajab ühiskonna kreeni. Majandus on kreenis. Suhted, väärtused on kreenis. Teatrit üritatakse kreenist välja aidata.