[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

abstraktsionistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
abstraktsionismile omane, selle laadis v. põhimõtetel loodud. Abstraktsionistlik laad, graafika, skulptuur.

aine|käsitlus
kirj aine, teose lähtematerjali käsitlemise laad. Romaani novaatorlik ainekäsitlus.

ajast-arust ‹adv›
ajast ja arust, iganenud. *Ajast-arust on su [luule] laad. / Sind ei trüki ajalehed .. A. Sang.

ande|laad [-i]
võimete laad, nende iseärasused. Erineva andelaadiga luuletajad.

eepiline ‹-se 5› ‹adj›

1. kirj jutustav. Eepiline kirjandus, luule. Eepilised rahvalaulud. Teose eepiline laad.
▷ Liitsõnad: lüro-eepiline.
2. üllas-rahulik, kiretu. *Eepilises rahus puhkab Niilus .. A. Alle. *.. [kõneles] vähimagi elavuseta, eepilise ühetoonilisusega tundide kaupa .. M. Sillaots (tlk).

ehitus|laad [-i]

eksperimentaalne ‹-se 2› ‹adj›
eksperimentidel rajanev, katseline, katse-. Eksperimentaalne meetod, uurimissuund, uurimus. Eksperimentaalsel teel saadud andmed. Noortele meeldib selle lavastuse eksperimentaalne laad.

elu ‹11› ‹s›

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.). Elu tekkimine maakeral. Kas Marsil on elu?
2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. Ellu tõusma, ärkama. Kedagi ellu äratama. Ellu jääma, jätma. Uppunule saadi jälle elu sisse. Jäta talle veel seekord elu! Põgenegu, kellele elu armas, kallis! Surmamõistetule kingiti elu. Usub hauatagust elu, hauatagusesse ellu. Kas su elu ja vara on kindlustatud? Ta elu on ohus, väljaspool hädaohtu. Elu rippus juuksekarva otsas 'oli ohus'. Arstid võitlesid haige elu eest. Haavatu elu päästeti. Merehädalised jõudsid, pääsesid eluga randa. Tal on veel elu sees. Kedagi elus hoidma, elus pidama. Kellelgi elu sees hoidma. Elu küljes rippuma. Kardab oma elu pärast. Keegi ei taha oma elust ilma jääda. Elu või surm! Oleme koos elus ja surmas. Vaakus elu ja surma vahel. Võideldi elu ja surma peale. Oma eluga riskima. Elu kaalule, mängu panema. Kaalul, mängus on rohkem kui elu. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus; eksisteerimist otsustav küsimus'. Eluga mängima. Ei hooli oma noorest elust. Ei hoia oma elu. Oma elu andma, ohverdama kellegi, millegi eest. Elu jätma, kaotama. Millegi eest eluga maksma. See võib elu maksta. Päästis teised oma elu hinnaga. Kellegi, kellelegi elu kallale kippuma. Karjub, nagu oleks keegi ta(l) elu kallal. Katk võttis paljude elu. Mürsukild lõpetas ta elu. Elu kustus. Tal on elust isu, himu otsas. Võttis endalt elu. Lõpetas elu enesetapuga. Tegi oma elule lõpu, otsa. On käe oma elu külge pannud. Tegi eluga lõpparve. Lahkus elust. Elu edasi andma; kellelegi elu andma 'sigitama v. sünnitama'. Endas uut elu kandma 'rase olema'. Kas see härg läheb elu peale või tapale? Selles puus pole enam elu. *Alla käppadele langes ta [= karu] ja hingas välja oma elu verisele lumele. F. Tuglas (tlk). | piltl (esemete, nähtuste kohta). 1990. aastatel äratati üliõpilaste korporatsioonid uuesti ellu. || (mõnedes mängudes). Rahvastepallis on igal mängijal üks elu 'mängija langeb mängust välja, kui on ühe korra palliga pihta saanud'.
3. (päevast päeva toimuv) olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Igapäevane elu. Kuidas elu läheb? Mis elu sa oled elanud? Rääkisin oma elust. Elul ei ole viga(gi). Elu on ilus. Elus on nii head kui halba. Elu veereb oma rada, pisitasa, üksluiselt. Laseb elul minna nagu läheb. Elu tahab elada. Elu igavus, tühjus. Mis meie elust nii välja tuleb? Kuidas ta oma elu elatud saab? Võtab elu tõsiselt, kergelt. Otsib elu mõtet. Maitseb, naudib elu. Ta elu oleks võinud teistsuguseks kujuneda. Keegi ei või oma elu ette teada. Üks oma eluga segab teist. Elu selle mehega pole kerge. Sidus oma elu vääritu naisega. Temata elu ei lähe. Selles ettevõttes loodritel elu 'asu' ei ole. Teater, kool, lapsed on ta elu. Lapsed on juba suured ja oma elu peal. Suur pööre elus. See sündmus lõi ta elu segi. Elust tüdinud. Ta ei oska oma elu korraldada. Meil tuleb oma elu siin sisse seada. Elu kergeks, raskeks tegema. Kelle(l)gi elu hapuks, kibedaks, põrguks tegema. Elu on viltu, sassi läinud. Elu läks, jooksis rappa, rööpast välja. Elu on raisus, sassis, nahas. On oma eluga ummikusse jooksnud. Elu läheb ülesmäge, paremuse poole. Linnas on hoopis teine elu kui maal. Kool valmistab noori eluks ette. Rääkis lõbusalt elust koolis. Talvel koondus elu rehetuppa. Lõunamaa linnades käib kogu elu tänaval.
4. kellegi eksisteerimise periood, iga. Terve, kogu elu. Pikk, lühike, üürike elu. Laskis silme eest läbi seni elatud elu. Sul on pool elu alles ees. Elu saab otsa. Elu möödub kiiresti. Elu hommik, keskpäev, loojang. On elu jooksul, kestel mõndagi näinud. Parimad aastad ta elust viis sõda. Need aastad olid luuletaja elus kõige viljakamad. Mäletan seda elu lõpuni, otsani. Ta ei saanud oma elus häid päevi nähagi. Oli esimest korda elus haige. Jätkub minu eluks ja jääb lastelegi. Tegi mehe eluks ajaks 'kogu eluks' õnnetuks. Kuniks elu! || elus, elu sees ‹eitavas lauses› (mitte) iialgi, kunagi. *.. tunned end samuti süüdlasena, olgugi et ei ole elu sees ise kellegi asja puutunud. V. Alttoa. *Näha kohe, et ta pole elus veel noormehega suudelnud, häbeneb. J. Tuulik.
5. kellegi eksisteerimise viis v. laad; põli. Harilik, üksluine, igav, kurb, huvitav, vaheldusrikas elu. Elab täisverelist, sisukat, tervet, laitmatut, tagasihoidlikku, kergemeelset, pillavat, kõlvatut elu. Otsib kergemat elu. Elu nagu kuninga kassil. Noorpaar alustas ühist elu. Vaese inimese peost suhu elu. Peaksid oma elu muutma. Tütar sai jõuka elu peale. Ta on hea elu peal laisaks läinud. Tubasest elust kahvatud lapsed. Tal on lausa härra elu. Vaat see on alles elu! Ei ole tal seal õiget elu ega olemist. *Jahil aga elati kogu aeg laia elu. Igal õhtul peeti sööminguid ja joominguid. H. Sergo. *Oli ju tal kaks elu, üks siin ja teine seal, kodus. M. Traat.
6. teatavat elu- v. tegevusala iseloomustavad nähtused (nende arengus ja järjestikuses seoses). Isiklik, kodune elu. Maa majanduslik, ühiskondlik-poliitiline, vaimne elu. Avalik, seltskondlik, kirjanduslik elu.
7. (meid ümbritsev) reaalne tegelikkus. Tegelik, praktiline, reaalne elu. Mõtiskles maailma elu üle. Elu tundma õppima. Tuleb leida oma koht elus. Ta on laialt käinud ja elu näinud. Tunneb hästi kohalikku elu ja olu. Eks elu näita, kellel on õigus. Küll elu teda õpetab, koolitab. Elu ise nõudis igalt mehelt korralikku tööd. Sa, laps, ei tea elust veel mitte midagi. Unistused ja elu on eri asjad. Tegelikult elus nii ei juhtu. Seisab kahe jalaga keset elu. Elust irduja, põgeneja. Näidendi tegelased on elust võetud. Elu on teda hellitanud. Elust vaevatud, muserdatud mees. Hakkaja saab elus kergemini läbi. Ta on elus edasi jõudnud. Elus(t) (omal käel) läbi lööma. Ta on elule alla jäänud. Kes ei käi eluga kaasas, jääb elule jalgu. Ellu astuma 'kooli lõpetama'. Instituut saatis ellu järjekordse lennu noori õpetajaid. Ideed, teooria, kavatsused, plaanid, otsused viiakse, rakendatakse ellu. *Kirjanik peab minu arvates alaliselt nägema elu, viibima alati keset elu. Eks elu ole see, mis teda inspireerib .. J. Mändmets.
8. füüsilise ja vaimse jõu ning energia avaldus. Viimaselegi laiskvorstile tuli elu sisse. Poiss läks kuuldust tuld ja elu täis. Tugev, elu täis mees. Noor, elust pakatav keha. Silmisse, näkku tuli uut elu. Elu tuli jõuetuisse jalgadesse tagasi. Tõi enesega kaasa elu ja lusti. Ta silmad peegeldasid jõulist sisemist elu. || eluga kõnek kiiresti, ruttu. Tehke nüüd eluga! *Eluga, eluga! Kell kuus olgu tekk puhas. J. Smuul. || elevus, liikumine, tegevus. Eduard tõi elu unisesse seltskonda. Seltskonnale tuli elu sisse. Näitelava taga kääris palavikuline elu. Lastega on majas enam elu. Sipelgapesas kihab, keeb elu. Tõeline elu algab metsas kevadel. Varahommikul ärkas tänavatel vilgas elu. Jaaniõhtul on külavainud elu täis. Maja ümber polnud mingit elu märgata. Supelrand on talvel eluta.
9. murd elamu, maja. *Ei, nende vanade elude sisse ma naist ei too. Raiun ise Saarekoplisse maja üles ja siis alles. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: abi|elu, argi|elu, era|elu, haridus|elu, hinge|elu, hulgu|elu, hõlbu|elu, ilma|elu, inim|elu, intiim|elu, jõude|elu, kiriku|elu, kirjandus|elu, koera|elu, kooli|elu, koos|elu, kultuuri|elu, küla|elu, laagri|elu, linna|elu, maa|elu, maailma|elu, majandus|elu, mere|elu, metsa|elu, muusika|elu, patu|elu, perekonna|elu, poissmehe|elu, pordu|elu, rinde|elu, ränduri|elu, seltsi|elu, sise|elu, spordi|elu, sugu|elu, tagala|elu, tunde|elu, tõsi|elu, ula|elu, vangi|elu, äri|elu, öö|elu, ühis|elu, üliõpilaselu

elu|laad [-i]
eluviis, elukorraldus. Askeetlik, pillav, hiilgav elulaad. Talupoeglik, väikekodanlik elulaad. Ameerika elulaad. Harjunud elulaadist kinnipidamine.

eri-
‹liitsõna esiosana›
1. spetsiaalse iseloomuga, eriline (2. täh.); näit. eriauhind, -fond, -harjutus, -harrastus, -huvi, -istung, -kaart, -kavatsus, -kokkulepe, -komisjon, -komitee, -korraldus, -korrespondent, -kursus, -luba, -nimestik, -nõue, -nõupidamine, -näitus, -osakond, -otstarbeline, -otstarve, -paragrahv, -preemia, -rong, -saade, -seeria, -sisuline, -soodustus, -talong, -tasu, -teade, -uurimine, -uurimus, -vahend, -varustus, -vorm, -väljaanne, -väljaõpe || erialane, kutse-; näit. eriaine, -arst, -distsipliin, -haridus, -haru
2. spetsiifiline, eriliste omadustega, eriline (3. täh.); näit. erijoon, -keel, -laad, -laadne, -nüanss, -omadus, -oskus, -pära, -pärane, -pärasus, -tunnus, -varjund
3. ‹omadussõnadega ja neist tuletatud abstraktnimisõnadega› lahkuminev, erinev, mitmesugune; näit. eriaegne, -aegsus, -mahuline, -nimeline, -palgeline, -suunaline, -tekkeline, -tüveline, -vanune, -viisiline, -värviline

eri|laad [-i]
eriline, spetsiifiline laad; omapära. Klassitsismi erilaadi määrab tema huvi antiikkunsti vastu. Kunstniku ande erilaad polnud sobiv suurvormide loomiseks.

esinemis|laad [-i]

esitus|laad [-i]
Rahvalaulude esituslaad. Artikkel on esituslaadilt ebaühtlane.

esseistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
esseele omane; essee laadis kirjutatud. Esseistlik stiil, laad. Esseistlik reisikiri.

frivoolsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as frivoolne). Frivoolsusse kalduv sõnastus. *Isegi Pompeji majade toretsev laad ja kunsti paigutine frivoolsus viitab mugavale jõudeelule. F. Tuglas. || frivoolne väljend, märkus vms. Frivoolsusi rääkima.

groteskne ‹-se 2› ‹adj›
tõelisust naeruväärsuseni moonutav; veider, kentsakas, pentsik. Groteskne laad, kuju, situatsioon. Groteskne parukas, grimm, mask. Joonistuse figuurid olid grotesksetes proportsioonides. Ta maitse näib muutuvat ikka grotesksemaks.

heli|laad [-i]
muus laad. *Muusikas esineb peamiselt kaks kõlaliselt erinevat helilaadi: mažoor (rõõmsailmeline, helge) ja minoor (nukrailmeline, karge). R. Päts.

hinge|laad [-i]
mõtte- ja tundelaad, psüühiline laad. Kunstniku, maamehe, looduslapse hingelaad. Praktilise, väikekodanliku hingelaadiga inimene. Hingelaadilt on ta romantik. Oled sentimentaalse hingelaadiga unistaja.

ilme ‹18› ‹s›

1. iseloomu v. psüühilise seisundi kajastus näol, näoilme; (inimese) välimuse v. käitumise laad. Näo ja silmade ilme. Heatahtlik, lahke, sõbralik ilme näol. Väsinud, põlglik, rusutud, murelik ilme. Tema ilme väljendas imestust. Mehe ilme ei tõotanud head. Krõbistab mõtlikul ilmel kuivikut. Manasin näole rõõmsa ilme. Sõbrad märkavad ta pettunud, kohkunud, kinnist ilmet. *Kuid mitte ainult ta kont, mis oli suur ja tugev, ei andnud talle vanainimeslikku ilmet. Seda ilmet kandis ta ka näol, liigutustes, kõnnakus.. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: hirmu|ilme, kahetsus|ilme, kannataja|ilme, masendus|ilme, naeru|ilme, näo|ilme, tüdimus|ilme, õnneilme.
2. millegi väline laad, iseloomulik(ud) v. tunnuslik(ud) joon(ed). Loodusel on juba sügisene ilme. Maakoha ilme on muutunud täielikult. Üliõpilased annavad ilme kogu linnale. Vaidlused said üha ägedama ilme. Ajakiri sai uue ilme. Meeleavaldus omandas poliitilise demonstratsiooni ilme.
▷ Liitsõnad: välis|ilme, üldilme.

impressionistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
impressionismile v. impressionistile omane, impressionismi stiilivahendeid rakendav. Impressionistlik maal, luuletus, helitöö. Impressionistlik (esitus)laad, stiil.

ise|laad [-i]
erilaad, omapära. Kunstniku, kirjaniku iselaad. *Maltsvetlaste püüd oma ettevõttele iselaadi anda .. soetas siin veel otsuse kogu asja kõige hoolega salajas pidada. E. Vilde.

ise|loom [-u]

1. inimese käitumises ja suhtumises ilmnevad põhilised, püsivamad psüühilised omadused, karakter. Iseloomu mehisus. Elav, kinnine, hea, halb, äkiline, raske iseloom. Iseloomu kasvatama. Iseloomud ei sobi. Iseloomult vaikne, tossike. Rahvuslik iseloom 'ühele v. teisele rahvusele omane psüühiline eripära'. || looma käitumislaad. *Igal koeral on oma iseloom. Murra oli jonnakas. J. Kaidla.
2. tugev tahe, visadus, püsivus. Sel mehel, tütarlapsel on iseloomu. Iseloomuga inimene, naine, mees. *Sahkerdagu vanad, meie – noored – ilmutame iseloomu. H. Raudsepp.
3. isiksus (2. täh.), natuur. *See [= naine] oli julm, haiglaselt despootlik iseloom. B. Alver. *Ning sellises võitluses on edu ainult Loki-taolistel visalt edasirühkivatel iseloomudel. O. Kool.
4. millegi eripärased jooned, millegi (põhi)olemus v. laad. Palk sõltub töö iseloomust. Oma iseloomult juhuslik nähtus. Majandusliku iseloomuga streigid. Kasvatusliku iseloomuga sunnivahend. Artikli ründav iseloom. Tootmise ühiskondlik iseloom.
▷ Liitsõnad: kaitse|iseloom, klassi|iseloom, põhi|iseloom, üldiseloom.

isik ‹-u 2› ‹s›

1. üksik inimene, inimkollektiivi üksik liige. Tähtis, tuntud, kõrgemalseisev, mõjukas isik. Kahtlane, politsei järelevalve all olev isik. Kuuse-nimeline isik. Buddhat peetakse ajalooliseks isikuks. President ja temaga kaasas olevad ametlikud isikud saabusid lennuväljale. Kõrvalistel isikutel sisenemine keelatud! Diplomaat tunnistati sellel maal ebasoovitavaks isikuks. Kuriteo kordasaatja ja põgenik on ilmselt üks ja sama isik. Šamaan oli preester ja arst ühes isikus. Isikut tõendav dokument. Isiku kindlakstegemine. Ma ei kuulnud seda asjaosalistelt endilt, vaid kolmandatelt 'kõrvalistelt' isikutelt.
▷ Liitsõnad: üksikisik; ameti|isik, era|isik, tsiviilisik; mees|isik, naisisik; katseisik.
2. inimese individuaalne olemus v. laad, isiksus (1. täh.) Kõige olulisemat osa kasvatuses etendab kasvataja isik. Allest kui kirjanikust kõneldes on raske mööda minna tema isikust. *Kõrtsi pahesid võis veelgi suurendada kõrtsmiku isik, kui ta ainult ahnitsevale kasusaamisele välja läks... H. Raudsepp.
3. keel grammatiline kategooria, mida väljendatakse isikuliste asesõnadega mina, sina, tema v. meie, teie, nemad; pööre (verbidel). Esimene isik 'kõneleja'. Teine isik 'see, kelle poole kõneleja pöördub'. Kolmas isik 'see, kellest v. millest on juttu'.
4. jur õiguste ja kohustuste kandja. a. (inimese kohta). Füüsiline isik. b. (organisatsiooni kohta). Juriidiline isik.

isiksus ‹-e 5› ‹s›

1. inimese individuaalne olemus v. laad, tema käitumist määravate omaduste kogum. Isiksuse kahestumine. Kodus kujuneb välja lapse isiksus. Ümbrus vormib, kujundab isiksust. Õpilastele avaldab suurt mõju õpetaja isiksus. Pärilik on ka selline isiksuse omadus nagu temperament.
2. iseseisev, küps, kordumatu eripäraga inimene. Isiksuse võlu. Huvitav, omapärane, loov isiksus. Ainulaadne, ere, tugev isiksus. Teda peeti erakordseks isiksuseks. Ta oli meie kultuuriloo silmapaistvamaid isiksusi.

ist ‹-u 21› ‹s›

1. hrv istumine. *Kõik ist ja ast ja tung ja toon / on tuppe ehmund siinseis majus.. J. Sütiste.
2. tehn kahe kokkukuuluva detaili (ava ja võlli) seostatuse laad
▷ Liitsõnad: lõtk|ist, pingist.

jagu ‹jao 27› ‹s›

1. (jaotatud v. jagatud) osa millestki v. kelledestki. a. (üldiselt). Suurem jagu heina on juba tehtud. Juurviljaaiast on väike jagu maasikate all. Üks jagu tüdrukuid läks ujuma, teised jäid kaldale peesitama. Perekonna hauaplats on surnuaia uues jaos. Õlgkatust ehitati jagude kaupa. Skandinaavlased on suuremalt jaolt pikka kasvu. Istuti enamalt jaolt vaikides. b. (antav v. saadav) osa; annus, portsjon; norm. Sõi oma jao ära ja küsis lisagi. Jättis laste jao leiba kappi. Söödajagamiskonveierilt tuleb igale loomale tema jagu. Ega sa ilma jää, annan sulle omast jaost. Kümnik hakkas kraavikaevajatele jagusid välja mõõtma. Võtke julgesti, nüüd on jao aeg! Sai oma jao (näit. tõrelda, pahandada, peksa). c. kõnek (osutab kellelegi kuulumist). See pall on vist Marju jagu. Esimesed saapad, mis on päriselt tema enda jagu. Räägitakse, et Anna laps on Mihkli jagu 'Mihkel on lapse isa'. d. van kindla suurusega osa (koos järgarvuga märgib murdarvu). Kolm jagu aasta(s)t on meri jääs, üks jagu jäävaba. Heinateost sai peremees kaks jagu, saunik ühe jao. Sega kaks jagu vett ja kolm jagu viina. Neljanda jao ruumi võttis ahi ära. *..linnast [on] kolmas jagu hinda rohkem lubatud, kui mõis seda võib anda. Jak. Liiv. *..kolmas, neljas või ka viies jagu põldu iga aasta lina alla läheb. C. R. Jakobson.
▷ Liitsõnad: linna|jagu, maailmajagu.
2. mingi struktuuri koostisosa. a. raamatu v. filmi alaosa, jaotis. Romaani I osa koosnes kahest peatükkideks liigendatud jaost. „Sõda ja rahu” on film neljas jaos. b. sõj kõige madalam, 6-12 sõjaväelasest koosnev taktikaline allüksus. *Piki magistraalkraavi kallast viis ta oma jao edasi, nad pidid koos rühma teiste jagudega jõudma rannamaantee joonele.. J. Peegel. c. van kooliklass v. selle alajaotis. Kreiskooli ülem jagu e. sekunda. *..selle ettevalmistusega võis ta pääseda ainult kihelkonnakooli või siis linnakooli esimese klassi teise jakku.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: jalaväe|jagu, laskur|jagu, luure|jagu, sapööri|jagu, sidejagu.
3. hulk, määr. a. (üldiselt). Vilja on veel hea jagu koristada. Igal inimesel peab olema paras jagu auahnust. *..püstiseisjaidki jätkus kiriku istmeteta uksepoolde veel maailmatu jagu. J. Kross. | üks jagu, üksjagu; kõnek teat. määral, küllaltki palju. Üks jagu loll lugu. *..ühtekokku sai vedusid kohe üks jagu. H. Lehiste. b. (hrl. koos mõõtu v. hulka märkivate sõnadega:) määr v. hulk, mille võrra midagi kas on olemas, jääb üle v. puudu. Kaalus ostjale naela jao liha. Pange põhjas on vahest liitri jagu vett. Paadi parras oli paari vaksa jagu veest väljas. Kaevamisega jõuti ainult mõne meetri jagu edasi. Käia jääb veel kilomeetri jagu. Väljasõit lükkus tunni jao edasi. Paari tänava jagu tuleb jalgsi minna. Tõusis edetabelis koha jao ülespoole. Kui ühed lahkusid, jäi teistele seda jagu lahedamalt ruumi. Lapse kingad peavad olema kasvamise jagu suuremad. Tal on habet ainult udukarva jagu. Ripsmed on juustest varjundi jagu tumedamad. Juuksekarva jagu jäi puudu. On temast pea jagu, pea jao pikem, lühem. On teadmistelt kõigist pea jagu, pea jao 'tublisti, tunduvalt' üle. c. määr v. hulk, mis millessegi läheb, millekski kulub, millekski vajalik on. Paari sao jagu loogu jäi vihma kätte. Eterniiti on ainult elumaja katuse jagu. Luuletusi on tal kogunenud juba raamatu jagu. Lõhub nädala jao puid valmis. Toiduaineid anti laost välja päeva jagu korraga. Kas said une jao juba täis? *..Elli võis üsna rahulikult edasi nutta, kuni jagu täis. A. H. Tammsaare.
4. kõnek liik, laad, sort. Paksemat, õhemat jagu riie. Korjas nõidumiseks seitset jagu rohtusid. Külvas segamini mitmest jaost seemneid. Tal on kõik lapsed ühte jagu, puha tüdrukud. Mõni jagu inimesi armastab kiuselda. *Peegelsepad on vabrikus nooremat jagu keskealised mehed. J. Kross. *Leenardile meeldib tema tõmmu näojume.. ja töö juures alati paljad prisket jagu käsivarred. H. Kiik. || (aja määratlustes). On veel eilset jagu purjus. Hommikust jagu ööd hakkas sadama. See oli vist sügisest jagu talve.

joon ‹-e, -t 34› ‹s›

1. ümbrusest millegi poolest erinev kitsas pinna osa, kriips, kitsas triip. Must, punane joon. Jäme, peen, pidev, katkendlik, sirge, kõver, murtud, laineline, looklev, ühtlane, paisuv, ahenev joon. Vihiku jooned. Pliiatsiga, sulega tõmmatud joon. Võrkpalliväljakut piirab valge joon. Tõmbas sõnale joone alla. Kuul lendas üle 18 m joone. Mõne julge joonega, jõuliste, arglike, rahulike, närviliste joontega visandatud portree. Tõmmake jooned joonlauaga, vaba käega. Tumedaid triipe Päikese spektris nimetatakse Fraunhoferi joonteks. | piltl. Teost läbib punase joonena isamaa-armastuse idee. Tõmbab enda ja alluvate vahele selge, terava joone. Jutustuses on kasutatud eredaid värve ja julgeid jooni. || mat geomeetriline kujund, millel on ainult üks mõõde (pikkus). Liikuva punkti jälge nimetatakse jooneks. Joon on pinna piir. Punkt asetseb joonel. || kriips, mis eraldab põhiteksti märkustest, seletustest, lisalugudest. Võõrsõnade seletused antakse joone all. Jutustus ilmus ajalehes joone all. || teat. punkte ühendav kujuteldav sirge. Kaevikute, kindluste joon. Mehed asusid ühele joonele. Võtab, rivistab salga joonele. Vaenlane paisati Tartu – Pärnu joonele. || vaoke näos, peopesas vm. Põlglik, trotslik, kibe, valuline joon suu ümber. Näkku ilmusid äkki lõbusad, muhedad, teravad jooned. || (inimkeha v. selle osade piirjoonte kohta). Hoiab, peab, säilitab saledat joont. Puusade kumer joon. Korrapäraste, peente joontega nägu. || (rõivastuse iseloomuliku lõike, eseme, ruumi vm. tegumoe kohta). Moodne joon rõivastuses. Sportliku joonega jalatsid, mantel. Moodsa joonega auto, suvila.
▷ Liitsõnad: abi|joon, kaar|joon, kald|joon, katkend|joon, kesk|joon, kriips|joon, kriips-punkt|joon, kruvi|joon, kõver|joon, külg|joon, lõike|joon, murd|joon, ots|joon, paralleel|joon, pikendus|joon, punkt|joon, puute|joon, põik|joon, püst|joon, ring|joon, rist|joon, rõht|joon, rööp|joon, siksak|joon, sirgjoon; pliiatsi|joon, sule|joon, tuši|joon, vabakäejoon; demarkatsiooni|joon, finiši|joon, horisondi|joon, juht|joon, jõu|joon, keskpäeva|joon, lahingu|joon, laske|joon, lennu|joon, lõike|joon, lõpu|joon, lähte|joon, murde|joon, murru|joon, märk|joon, neeldumis|joon, noodi|joon, polaar|joon, pööri|joon, ranna|joon, relvarahu|joon, rinde|joon, samakõrgus|joon, samarõhu|joon, samasügavus|joon, samatemperatuuri|joon, siht|joon, stardi|joon, taga|joon, telg|joon, tule|joon, tunnus|joon, vabaviske|joon, väravajoon; elu|joon, kurbus|joon, käe|joon, mure|joon, naeru|joon, põlgusjoon; kontuur|joon, moe|joon, piir|joon, voolu|joon, äärejoon; kukla|joon, lauba|joon, lõua|joon, näo|joon, piha|joon, puusa|joon, rinna|joon, säärejoon.
2. piltl (iseloomulik) omadus, suge, asjaolu v. külg milleski. Negatiivsed, positiivsed, väärtuslikud jooned. Isikupärased, iseloomustavad, omapärased, spetsiifilised jooned. Loomingu individuaalsed jooned. Rahvuslik joon meie muusikas. Kirjaniku keeles leidub murdelisi jooni. Sõprade iseloomus on palju ühiseid jooni. Pojas on isa jooni. Vastutulelikkus on temas väga sümpaatne joon.
▷ Liitsõnad: eri|joon, murde|joon, sugulus|joon, võrdlusjoon.
3. piltl suund mõtlemises, tegutsemises vms.; (käitumis)laad. Riigi joon välispoliitikas, rahvusküsimuses. Oma joont ajama. Õiget, ranget joont pidama, ellu viima. Sirge joonega mees. Areng toimub tõusvas joones. Peab oma joonest kangekaelselt kinni. Laske samas joones edasi. Elumehe lai joon. Ta käitumises, olekus on soliidset, suurt joont. *Jutu juhatab joonele tibama hakanud vihm. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: pea|joon, põhi|joon, sihtjoon; käitumis|joon, süžeejoon.

joonistus ‹-e 5› ‹s›

1. joonistamise tulemus, joontega v. heleda-tumeda vaheldusena söe, kriidi, sule, pliiatsi v. pintsli abil pinnal kujutatu; vastav graafika liik. Lapsed tõid oma joonistused õpetaja kätte. Näitusel oli välja pandud ka A. Vabbe joonistusi.
▷ Liitsõnad: kriidi|joonistus, pintsli|joonistus, pliiatsi|joonistus, sule|joonistus, söejoonistus.
2. pildi, maali joonelemendid ning nende laad (hrl. vastandatult koloriidile, värvikäsitlusele). Värvid on hästi tabatud, aga joonistus on puine, saamatu. Värvimeelt vähe, ent joonistus see-eest vaba, elegantne, tugev, virtuooslik.
3. ‹hrl. liitsõna esiosana› joonistamine; näit. joonistusalbum, joonistusvihik

jutustamis|laad [-i]
Isikupärane, rahvalik jutustamislaad.

jutustus|laad [-i]
jutustamislaad. Kirjaniku jutustuslaad on humoorikas.

kammerlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. tundmuslik, (enesesse) süvenev; vaos hoitud, paatoseta. Muusiku, kunstniku, lavastaja kammerlik laad, stiil. Kõlaiseloomult kammerlik koor. Näitlejate kammerlik mäng. Meie varasem maalikunst oli sageli kammerlik. *Viiul tundus minu jaoks liiga kammerlikuna. Temast ei võinud loota muusikalise laava põletavat hoogamist. G. Ernesaks.
2. vähese arvu tegelastega; väikest esitusruumi nõudev. *.. väliselt on see ju kammerlik ooper, milles tegevust ja kõiki keskseid stseene kannavad neli-viis peategelast. V. Kivilo.

kamm|laad [-lae]
etn soaraam (kangastelgedel)

karakter ‹-i, -it 2› ‹s›

1. iseloom. Tal on kindel karakter. Tugeva, nõrga karakteriga inimene. Karakterit kasvatama. Temaga ei saa keegi läbi, tal on õudne karakter. Sa ei tunne veel tema karakterit! *Eestlaste karakter olla sulam indoeuroopa dünaamikast ja uurali staatikast .. L. Meri. || tugev iseloom, tugev tahe. Sel poisil on karakterit, liiga teha endale ei lase. Leida on karakteriga tüdruk. || (üldisemalt:) laad. Eesti ja armeenia muusika on oma karakterilt väga erinevad.
▷ Liitsõnad: inimkarakter.
2. kõnek teat. iseloomuga inimene. Nõrk karakter nõustub kõigega. *Oled kaval ja keeruline karakter, Filosoof ... E. Rannet.
3. kirj teater selgesti väljenduva isikupäraga kirjanduslik kuju; tegelaskuju. Tüüpilised karakterid. Teose kõige õnnestunumaks karakteriks on peategelane. „Maa ja rahva” Logina Peter on keerukas ja vastuoluline karakter. Näitlejana kehastas ta väga mitmesuguseid karaktereid.
▷ Liitsõnad: meelis|karakter, põhikarakter.

kirjutus|laad [-i]
Raamatu vooruseks on asjalik kirjutuslaad.

kliima ‹6› ‹s›
mingi paikkonna geograafilisest asendist tingitud pikaajaline ilmade laad ja rütm, ilmastu. Mereline, maritiimne, mandriline, kontinentaalne, arktiline, lähistroopiline kliima. Pehme, kuiv, tervislik kliima. Siberi kliima on karm. Kliima kujunemine, muutumine, soojenemine, külmenemine, kõikumine. Siinne kliima on soodus viinamarjakasvatuseks. Meie kliimas see taim ei kasva. | piltl. Poliitilise kliima tervenemine.
▷ Liitsõnad: kõrbe|kliima, makro|kliima, mandri|kliima, mere|kliima, mikro|kliima, mussoon|kliima, mäestiku|kliima, polaar|kliima, ranniku|kliima, tehis|kliima, troopikakliima.

kujundus|laad [-i]
Omapärane, range, humoristlik kujunduslaad.

kujutamis|laad [-i]
*Need romaanid erinevad nii kujutamislaadilt ja sõnastusviisilt kui ka probleemiasetuselt .. P. Kuusberg.

kujutlus|laad [-i]
Kirjeldus sõltub kirjeldaja kujutluslaadist.

kujutus|laad [-i]
Rahulik, humoristlik, naiivne, lihtsustatud kujutuslaad.

kultuuri|poliitika
kultuuriküsimuste lahendamise ja kultuurialade arengu suunamise laad. Riigi kultuuripoliitika.

kõne ‹6› ‹s›

1. rääkimine, kõnelemine; selle viis v. laad. Häälikud esinevad kõnes, tähed – kirjas. Valdab saksa keelt nii kõnes kui kirjas. Lapse kõne areneb järk-järgult. Hammaste puudumisel muutub kõne ebaselgeks. *..talle meeldisid selle vana meremehe järsk kõne ning tema tahumatult nurgelised laused. E. Männik. || vestlus, kõnelus, keskustelu, jutt; arutlus. Oli kuulda laia venekeelset kõnet. Neist asjust pole meil kõnet olnud. Ta taipas kohe, millest oli kõne. Kõne alla, kõneks tulid, võeti mitmesugused probleemid. Valitsuse istungil oli kõne all majandusreform. Kõne all olev taim esineb meil ainult saartel. *Aga ärge tema abikaasa kuuldes minu asja kõnesse võtke, preili Eeva! E. Vilde. *Vallakirjutaja hakkas naerma, nii et köster pidi silmad üles tõstma ja oma kõne opmanikaasaga pooleli jätma. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: kiir|kõne, lava|kõne, murdekõne.
2. keel keel, kasutatuna inimestevahelises suhtlemisprotsessis. Suuline, kirjalik kõne. Kõnet tajuma, uurima. Artikuleeritud kõne. Kõne areng on seotud mõtlemise arenguga. Kõne süntees 'inimkõne sarnase tehiskõne tekitamine kõnesüntesaatoriga'. Seotud kõne 'kindlaid rütmi- ja rõhuolusid arvestav kõne, hrl. luule'. Sidumata kõne 'proosa'. || (grammatiliste kategooriate nimetustes). Jaatav kõne 'verbikategooria, mis väljendab tegevuse v. olemise esinemist'. Eitav kõne 'verbikategooria, mis väljendab tegevuse v. olemise eitamist v. keelamist (käskivas kõneviisis)'. Otsene kõne 'kõneleja sõnade edasiandmine muutmatul kujul'. Kaudne kõne 'kõneleja sõnade edasiandmine teise isiku poolt ümberjutustatuna'.
▷ Liitsõnad: inim|kõne, vaegkõne; autori|kõne, keeld|kõne, riim|kõne, sisekõne.
3. see, mida keegi räägib, ütleb, jutustab, jutt. Kes su kavalaid kõnesid usub! Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. *Nooh, sul alati niisugused jumalavallatud kõned suus... O. Luts. *Ta polnud muidugi saanud oma kõrvu sulgeda ümbritseva maailma kõnede ees. K. Ristikivi. | piltl. Silmade kõne. *..sõja-aastail olid isegi naised õppinud mõistma ning kartma relvade halastamatut kõnet. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: kahe|kõne, keerd|kõne, kiidu|kõne, manitsus|kõne, mõistu|kõne, nalja|kõne, noomitus|kõne, sala|kõne, vigur|kõne, ülistuskõne; lille|kõne, vormi|kõne, värvikõne.
4. avalik sõnaline ettekanne. Pikk, asjalik, kõrgelennuline kõne. Kõne oli liiga akadeemiline. Direktori kõne kooli lõpuaktusel. Advokaadi, prokuröri kõne kohtus. Pidas vägeva, sütitava kõne. Pöördus rahva poole lühikese kõnega. Kõne kestis 10 minutit. Peoõhtut alustati kõnega. Presidendi kõnet kuulati suure tähelepanuga. Ta nõudis oma kõnes uuendusi.
▷ Liitsõnad: agitatsiooni|kõne, aktuse|kõne, aruande|kõne, ava|kõne, avamis|kõne, haua|kõne, ilu|kõne, juubeli|kõne, kaitse|kõne, kihutus|kõne, kohtu|kõne, lahkumis|kõne, laua|kõne, lõpu|kõne, matuse|kõne, miitingu|kõne, mälestus|kõne, parlamendi|kõne, peo|kõne, programm|kõne, pulma|kõne, raadio|kõne, süüdistus|kõne, televisiooni|kõne, tervitus|kõne, trooni|kõne, tänu|kõne, uusaasta|kõne, vastus|kõne, õnnitluskõne.
5. telefonikõne. Mul oli, pidasin vahepeal mitu kõnet. Kõnet valima, vastu võtma, ümber suunama, ootele jätma. Võtame kõne 'helistame' hr. Kanarbikule! Vanasti telliti kõned kaugejaama vahendusel. Kõne Tartuga katkes.
▷ Liitsõnad: ameti|kõne, era|kõne, kauge|kõne, kiir|kõne, välkkõne.

kõne|laad [-i]
kõnelemise laad, kõnelemisviis. Aeglase kõnelaadiga mees.

käitumis|laad [-i]
*.. [kooli] kasvandike väline käitumislaad pidi olema lihvitud ja linlik. H. Puhvel.

käsitlus|laad [-i]
ainestiku, teema jms. käsitlemise, esitamise, kujutamise üldine laad, käsitlusviis. Impressionistliku käsitluslaadiga kunstnik. Kunstis, kirjanduses valitses realistlik käsitluslaad. Need teosed erinevad nii ainestikult kui ka selle käsitluslaadilt.

laad ‹-i 21› ‹s›

1. olemust määravad omadused v. eripära, iseloom; sellest sõltuv liik, kategooria vm. jaotus. Rahvalaulude nukker laad. Inimeste erinev psüühiline laad. Artikli poleemiline laad. Valude laad maohaavandite puhul. Laadilt lüürilised luuletused. Sentimentaalses laadis jutustused. Pole tahetud loobuda laulupidude traditsioonilisest laadist. Film võlub oma optimistliku laadiga. Majanduslikku, poliitilist laadi põhjused. See on hoopis teist laadi raamat. Juhuslikku laadi vead. Teatreid on mitut laadi. Tütar on läinud isasse, pojad on rohkem ema laadi. Nad on õige ühte laadi – raske vahet teha. *Viimane oli enam linna- kui maamehe laadi nii riietuse kui kogu oleku poolest. E. Vilde. *Kõneleja juhib mõisavalitseja mingisugusesse ruumi, mis rohkem kolikambri kui elutoa laadi kannab. O. Luts.
▷ Liitsõnad: aine|laad, ande|laad, elu|laad, eri|laad, esitus|laad, hinge|laad, käsitlus|laad, loome|laad, loomu|laad, luule|laad, maitse|laad, meele|laad, mõtte|laad, mängu|laad, põhi|laad, tunde|laad, vaimu|laad, väljendus|laad, ütlemislaad.
2. muus eri kõrgusega helide funktsionaalne järgnevus (näit. duur, moll), helilaad

laad ‹lae, laadi 21› ‹s›
püssi- vm. käsitulirelva pära, kaba. Sõrmed kramplikult automaadi lae ümber. Surub lae vastu õlga ning tulistab.
▷ Liitsõnad: püssilaad.

laad|ruum
laadungiruum. *Avatud lõugadega greiferid ahmisid laadruumist mitmetonniseid suutäisi .. H. Sergo.

loom ‹-u 21› ‹s›

1. iseloom, karakter, loomus. Kinnise, lahtise loomuga inimene. Ta on tasase, vaikse, pehme, aeglase, alandliku, lahke, lõbusa, elava, kärsitu, tulise, äkilise, hakkaja, uhke, ülbe loomuga. Loomult vaikne, tasane, elav, äkiline. Ta on loomu poolest isasse (läinud). Kahte nii ühesugust, erinevat, vastandlikku loomu annab otsida. *Aja jooksul harjus Eeva mehe loomuga, kehitas õlgu ja leppis sellega. L. Promet.
2. millegi (põhi)olemus v. -laad. Tuleb tegutseda, asi on kiire loomuga. Luuderohi nagu kõik ronitaimed ronib loomu poolest ikka ülespoole. *.. kust tõbi tuleb ja mis loomu ta on. J. Hurt. *Väideti, et uus kirjaviis on eesti keele loomu kohane, on ainus loomulik kirjaviis. A. Kask.
3. van loodus. *.. ja kes tahab rikkuda seda loomu igavest seadust, on jõle inimene. A. Saal. *Eluvaim käib läbi loomu, / taimi ehib ta .. Juh. Liiv.

loome|laad [-i]
loomingu eripära. Loomelaadilt väga erinevad kunstnikud. Juhan Liivi loomelaadi iseloomustab lihtsus.

loomis|laad [-i]
loomingu-, loomelaad