[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

külmetama ‹37›

1. külma tundma; külma saama. Käed, jalad külmetavad. Sõrmed, kõrvad hakkasid külmetama. Lapsed külmetavad jahedas klassitoas. Ta külmetab õhukeses palitus. Olin külmetada saanud ja köhisin. Külmetas ja jäi haigeks. Ma vist külmetasin kusagil, täna on kerge palavik. Sa oled üsna tugevasti külmetanud. *Aga Kutt külmetab. Ahju eeski ei saa sooja. M. Raud.
2. võimalust andma külma saada, külmal kahjustada laskma. Külmetas endal väljas käed kangeks. Pane soojemalt riidesse, sa ei tohi end külmetada.
3. külmuma panema; külm (alla 0°) olema. Pakane külmetas kõik jõed ja järved. | ‹impers.› Öösiti külmetab, aga päeval juba sulab. Vastu ööd hakkas kergelt külmetama. *Külmetas ja sõdurid värisesid oma kaltsudes.. L. Remmelgas (tlk).
4. külmuma. Külmetanud maa, pori. Leib oli kivikõvaks külmetanud. Maa hakkab vist juba külmetama.

kinni külmetama

1. kinni külmuma. Järv, jõgi külmetas kinni.
2. kinni külmuma panema. *.. talv tuleb õige vali ja külmetab mere kinni.. J. Semper.

ära külmetama

1. võimalust andma tugevasti külma saada, külmal kahjustada laskma. Vaata et sa end kerge riietusega ära ei külmeta! Poiss külmetas endal kooli minnes sõrmed ära.
2. ära külmuma. Vesi külmetas ämbris ära.