[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

külaline ‹-se 5› ‹s›

1. isik, kes on kellegi juures külas v. võtab võõrana osa mingist peost, koosolekust vm. üritusest. Oodatud, sagedane, haruldane, kutsumata külaline. Kaugelt tulnud külaline. Külalisi kostitama. Meile tuleb õhtul külalisi. Nende majas käib sageli külalisi. Kutsusin sünnipäevaks külalisi. Pakkus külalisele istet, süüa. Külaliste vastuvõtuks oli kõik valmis. Peole tuli külalisi mitmest paigast. Kongressile saabus külalisi paljudest maadest. Olümpialinn on valmis külalisi vastu võtma. Kõrget külalist olid vastu võtmas maa üldsuse esindajad. | piltl. Esimesed kuldnokad, varajased külalised lõunast. Ajaleht oli ses peres ikka oodatud külaline. Nälg on kõikjal kutsumata külaliseks.
▷ Liitsõnad: au|külaline, mees|külaline, nais|külaline, väliskülaline; eksi|külaline, talikülaline.
2. külastaja (1. täh.) Kohviku alalised külalised. Näitusesaali külalised. Restoranis, sööklas oli sel kellaajal vähe külalisi.