[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kübar ‹-a 2› ‹s›

1. hrl. vormitud põhjaga ja laiema servaga peakate. Naiste, meeste kübarad. Kõrge, madal kübar. Kitsa, laia äärega, kitsa-, laiaääreline kübar. Sulgedega, paeltega, looriga kübar. Vildist, õlest kübar. Moodne, vanamoeline kübar. Kübarat kandma. Kübar oli mõlkis. Panin kübara pähe. Kübar on peas. Jaak võttis kübara peast, lükkas kübara kuklasse, kergitas tervituseks kübarat. Küüntest kübar 'muinasjuttudes küüntest valmistatud peakate, mis teeb selle kandja nähtamatuks'. Kuidas pea, nõnda kübar. | piltl. *.. lambile oli kirjust paberist kübar pähe lõigatud. L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: samet|kübar, vilt|kübar, õlgkübar; kaap|kübar, kauboi|kübar, kõva|kübar, panama|kübar, torukübar; kevad|kübar, suve|kübar, sügiskübar.
2. seene viljakeha ülemine lai osa. Seene kübar. Männiriisikail on punapruun kübar. Kevadkogrits on käärulise ja voldilise kübaraga.
3. millegi kattev, tagumine osa. Padruni kübar.
▷ Liitsõnad: juure|kübar, sõrmkübar.