[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kõrgel ‹adv›
ant. madalal
1. ümbrusest v. mingist alustasandist tublisti ülalpool. Kõrgel kuhja otsas. Kõrgel lae all. Ta hoidis lippu kõrgel. Lennuk tiirutas kõrgel linna kohal. Päike on juba üsna kõrgel. Õunad, pirnid on kõrgel puu otsas. Kõrgel taevas on pilved. Raamat oli nii kõrgel, et seda oli raske kätte saada. See oli palju, natuke, mõni meeter kõrgemal. Ta elab minust korrus kõrgemal. Järv on merepinnast kõrgemal.
2. millegi poolest eespool, ülalpool v. silmapaistval kohal. a. (seisuse, positsiooni, tähtsuse poolest). Ta on ameti poolest minust võrratult kõrgemal. *Seltskond, kes teda nüüd mõtleb austada, seisis temast kaugel ja kõrgel. A. H. Tammsaare. b. (arengutaseme v. kvaliteedi poolest). Oma au, väärikust kõrgel hoidma. Rõõmus meel hoiab inimeste tuju kõrgel. Poeg on kolmandas, tütar üks klass kõrgemal. *Ja ometi seisis näitekunst iseenesest väga kõrgel, kuigi see meie vaateile enam ei vasta. F. Tuglas.
3. (arvudes määratavalt) suurena. Hindu kõrgel hoidma. Palavik püsib kõrgel.