[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aed ‹aia 23› ‹s›

1. viljelusala, kus kasvatatakse köögi- v. puuvilju, aiamarju, ehistaimi, lilli jne. (hrl. taraga piiratud). Korras, hästi hooldatud, hooletusse jäetud aed. Aia planeerimine, kujundamine. Aeda rajama, harima, pidama. Maja ees oli väike aed. Aeda piirab kõrge plank. Aias töötama, puhketunde veetma. Aedades õitsesid sirelid. Aias kasvatame lilli. Rohisin aias peenraid.
▷ Liitsõnad: botaanika|aed, dekoratiiv|aed, dendroloogia|aed, ees|aed, ehis|aed, ilu|aed, juurvilja|aed, kapsa|aed, katse|aed, kirsi|aed, kodu|aed, kooli|aed, köögivilja|aed, lille|aed, marja|aed, paradiisi|aed, ploomi|aed, puuvilja|aed, roht|aed, roosi|aed, sise|aed, taime|aed, tapu|aed, viljapuu|aed, õue|aed, õuna|aed, õunapuu|aed, ühisaed.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› taraga piiratud ala mingiks otstarbeks (peale viljeluse). *Ja raske on iga loomaliiki teisest eraldada, oma lauta, kuuti, aeda või sulgu ajada. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: jooksu|aed, kabeli|aed, kana|aed, karja|aed, kiriku|aed, lamba|aed, looma|aed, surnuaed vrd lasteaed.
3. piirav v. eraldav tõke, tara. Lattidest, lippidest aed. Vitstest punutud, paekividest laotud aed. Aeda tegema, parandama. Üle aia ronima, hüppama. Läbi aia pugema. Lõpuks leidsime aias värava. Aiaga piiratud karjakoppel. Toetusin seljaga vastu aeda. Karjub nagu siga aia vahel. Vihkab teda nagu ussi aia all.
▷ Liitsõnad: hirs|aed, kivi|aed, kopli|aed, latt|aed, okastraat|aed, piht|aed, piirde|aed, piiri|aed, pistand|aed, plank|aed, puu|aed, püst|aed, raud|aed, roigas|aed, rõht|aed, teivas|aed, traat|aed, vahe|aed, varb|aed, vits|aed, võrkaed.

ahi ‹ahju 32› ‹s›
seade, ehitis, milles kütuse põlemisel vm. keemilise reaktsiooni tagajärjel, samuti elektrienergia muundumisel eraldub soojus. a. (ruumide kütmiseks, toidu valmistamiseks). Tellistest, pottkividest, kahhelkividest ahi. Lai madal Vene ahi. Kõrge püstlõõriga Hollandi ahi. Valgeks lubjatud ahi. Ahju kolle, lõõrid, põrand, lagi. Pottsepp teeb, laob ahju. Ahju kütma. Pane tuli ahju, ahi küdema. Tegin tule ahju. Ahi köeb hästi, ajab suitsu sisse. Küdevat ahju tuleb segada, et tukid ühtlaselt ära põleksid. Ahi on köetud. Perenaine pani leivad ahju. Liha on ahjus. Just ahjust võetud, tulnud saiad. Taat kobis ahju peale magama. b. ‹hrl. liitsõna järelosana› tehn (tehnoloogiliseks kuumutamiseks). Ühe-, mitmekorruseline ahi. *Ahjude loitel hõõguv sulatis siin / retordist vormidesse surutakse .. G. Suits.
▷ Liitsõnad: elektri|ahi, gaasi|ahi, grill(imis)|ahi, kahhel|ahi, keris|ahi, leiva|ahi, malm|ahi, plekk|ahi, pott|ahi, prae|ahi, raud|ahi, rehe|ahi, röstimis|ahi, sauna|ahi, suitsu|ahi, suitsutus|ahi, tellis|ahi, toa|ahi, umb|ahi, vanniahi; induktsioon|ahi, kamber|ahi, karastus|ahi, kuivatus|ahi, kuumutus|ahi, kõrg|ahi, küpsetus|ahi, lubja|ahi, martään|ahi, muhvel|ahi, põletus|ahi, pöörd|ahi, sulatus|ahi, šaht|ahi, tellise|ahi, tiigel|ahi, toru|ahi, trummel|ahi, tunnel|ahi, tõrva|ahi, utte|ahi, valuahi.

akadeemiline ‹-se 5› ‹adj›

1. ülikooli vm. kõrgkooliga, ka teaduste akadeemiaga seoses olev. Akadeemiline noorsugu, akadeemilised noored. Akadeemiline haridus. Akadeemilised ringkonnad. Akadeemilised seltsid ja ühingud. Akadeemiline aasta 'kõrgkooli kahest semestrist koosnev õppeaasta'. Akadeemiline kraad 'teaduskraad'. Akadeemiline puhkus 'üliõpilase vabastus õppetööst teatavaks perioodiks'. Akadeemiline tund 'loenguks määratud aeg kõrgkoolis (45–50 min.)'. Akadeemiline veerand 'veerandtund, mille võrra loengu, koosoleku jms. algus väljakuulutatud ajast hilineb'. Akadeemiline võlgnevus 'õpivõlgnevus ülikoolis'. Akadeemiline sõudmine sport sportlik sõudmine pikal kitsal paadil. || (rangelt) teaduslik, väga põhjalik. Mitmeköitelised akadeemilised sõnaraamatud. Eesti rahvalaulude akadeemiline suurväljaanne.
2. kindlaksmääratud traditsioonidest kinnipidav, akademismile omane; puhtteoreetiline, praktilise tähtsuseta. Akadeemiline maalimismaneer. Kuivalt akadeemiline loeng. Akadeemiline vaidlus. Ka moekunstis räägitakse rangest akadeemilisest joonest. Nende kunstnike looming on tunduvalt akadeemilisem.
3. ka nõuk ametlik auepiteet kõrge tasemega teatrite, kooride, ansamblite jne. nimetustes. Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater. Riiklik Akadeemiline Meeskoor.

alam ‹-a 2›
I. ‹adj› ‹komparatiivne›
1. teenistusastmelt madalamal seisev, teenistuslikult alluv; sotsiaalselt positsioonilt v. ametiredelil madala(ma)l olev; mittetäisväärtuslikuks peetav. Alamad ja kõrgemad vaimulikud, ametnikud. Kraavihalle peeti alamat sorti inimesteks. Sulaseid, teenijatüdrukuid ja muud alamat rahvast pulma ei kutsutud. Alamast soost, seisusest inimesed. Ta hakkas end teistest halvemaks ja alamaks pidama. Ta oli ametnikest kõige alam.
2. algelisem, madalamal arenemisastmel olev, vähem komplitseeritud, lihtne. Alamad taimed, seened, loomad. Elu areng alamatest vormidest kõrgemate vormide poole. || (astme, järgu jms. kohta:) madalam. Alama astme rahvakoolid. *Vanema klassi tüdrukud ei tundnud alamate klasside poiste vastu huvi .. V. Gross.
II. ‹s›
1. endisaegse, hrl. monarhistliku riigi kodanik, kuninga, tsaari, vürsti vms. alluv. Vene riigi, Vene keisri, tsaari alamad. Noortest püüti kasvatada isevalitsusele sõnakuulelikke ning truid alamaid. 17. sajandil said eestlased Rootsi alamaiks. Taani kuninga, hertsog Magnuse, Liivi ordu alamad.
▷ Liitsõnad: riigialam.
2. teenistuslikult alluv v. sotsiaalselt ning ametiredelil madalamal olev isik. Alamad pidid ülemate sõna kuulama, ülematele alluma. Ta on mingi kõrge ülem, tal on palju alamaid.

andekus ‹-e 5› ‹s›
inimese võime(te) kõrge tase, mis võimaldab eriti edukat tegevust teat. alal. Üldine, muusikaline, kirjanduslik andekus. Keskmine, loomulik, eriline, harukordne andekus. Näitleja, õpilase andekus. Juba koolis paistis ta silma erakordse andekusega.

angervaks ‹-a 23› ‹s›
niisketel aladel kasvav kõrge sulgjate lehtedega rohttaim (Filipendula ulmaria). Angervaksadest lõhnav võsaalune.

angervars ‹-varre, -vart 35› ‹s›
bot Eestis läänerannikul ja saartel kasvav mürgine väikeste valgete õitega mitmeaastane kõrge rohttaim (Antitoxicum officinale)

apsat ‹-i 2› ‹s›
konts [-a]. *Trotuaaril kapsat-kapsat / astub peen ja kõrge apsat .. M. Raud. *Kingad olid tehtud paksust nahast, tugevasti õmmeldud ja madalate apsatitega. J. Mändmets.

araukaaria ‹1› ‹s›
bot Austraalias ja Lõuna-Ameerikas kasvav väärtusliku puiduga okaspuu (Araucaria); selle üks liik toataimena. Kõrge araukaaria ehk toakuusk.

välja arenema
teat. (kõrge) astmeni v. eesmärgini v. lõpuni arenema; kujunema. Arengumaades on oma rasketööstus veel välja arenemata. Algetest arenevad välja anded. Taimel arenes välja tugev peajuur.

arengu|tase
Rasketööstuse kõrge arengutase. Õpilaste arengutasemes on erinevusi.

audients ‹-i 21› ‹s›
kõrge ametiisiku jutul olek, tema ametlik jutulevõtt. Palus ministrilt audientsi. Riigipea andis audientsi. Audients kestis kümme minutit. Delegatsioon pääses audientsile, oli audientsil presidendi, kuninga juures.

au|kandja ‹1› ‹s›
võimukandja, kõrge ametiisik. Õukonna, kiriku aukandjad. Kõrged, ilmalikud aukandjad. Tsaar oma aukandjatega.

au|tasu
eriti hinnatavate saavutuste v. teenete eest määratud materiaalne tasu, aumärk vms. tunnustus. Rahaline autasu. Riigi, riiklikud, valitsuse autasud. Kõrgeimad autasud. Autasusid määrama, andma. Sai autasuks kuldkäekella. Pälvis teenete eest kõrge autasu.

baar1 ‹-i 21› ‹s›
väike restoran v. kohvik (ka nende osa), sageli kõrge müügileti ja pukkistmetega. Hotelli, restorani, kohviku baar. Istub baaris puki otsas, konjakiklaas ees. Einestasime ühes kesklinna baaris. Mindi baari õlut jooma.
▷ Liitsõnad: grill|baar, jäätise|baar, kohvi|baar, kokteili|baar, piima|baar, püstijala|baar, toidu|baar, veini|baar, õllebaar.

baari|pukk
kõrge pukkiste baarileti ääres

basilisk ‹-i 21› ‹s›

1. zool troopilise Ameerika pika ja peenikese sabaga (isastel seljal kõrge hari) sisalik (Basiliscus)
2. folkl hrl. aardeid valvav mürgise hinguse ning surmava pilguga koletis idamaade folklooris

denge|palavik
med moskiitode levitatav troopikamaade äge viirushaigus, mille iseloomulikke tunnuseid on kõrge palavik, liigesevalu ja verejooksud; denge. Haigestus, suri dengepalavikku. Dengepalaviku epideemia.

elatus|tase
maj rahva v. mõne rahvastikurühma aineliste ja vaimsete vajaduste rahuldamise üldine keskmine tase. Kõrge, madal elatustase. Elatustaseme tõus, langus.

elu|standard
maj normaalseks peetav elatustase. Meie elustandard on pidevalt tõusnud. Kõrge, madala elustandardiga riik.

elu|tase
inimese materiaalsete ja vaimsete vajaduste rahuldamise aste. Madal, kõrge elutase.

enese|hinnang
Positiivne, negatiivne enesehinnang. Kõrge, madala enesehinnanguga inimene.

era|kordselt ‹adv›
harukordselt, haruldaselt; eriti. Erakordselt suur, kaunis. Erakordselt tihedad juuksed. Inimesena oli ta erakordselt tagasihoidlik. Erakordselt kõrge tasu. Erakordselt põnev raamat. Erakordselt soe vastuvõtt. See talv oli erakordselt külm. Jõudsin erakordselt ruttu tagasi. *.. täna, kus me erakordselt oleme talitanud teisiti kui harilikult .. H. Pärli-Sillaots.

eskortima ‹-kordin 42›
eskordina saatma, eskorteerima. Mootorratturid eskortisid kõrge külalise autot lennuväljalt presidendilossi.

etiku|kivi
ehit kunst kahel pool etiku treppi paiknenud kõrge raidkivi vapi, peremärgi vm. kujutisega

eukalüpt ‹-i 21› ‹s›
bot Austraaliast pärinev kuni 100 m kõrge igihaljas lehtpuu (Eucalyptus)

falsett ‹-seti 21› ‹s›
muus eriline laulmisviis, mille puhul häälekurrud võnguvad osaliselt ja kasutusel on ainult pearesonants || hääle eriline kõrgem register; kõrge hääl. Terav, kile falsett. Ärritusest tõusis ta bariton vahel kõrge falsetini.

flööt ‹flöödi 21› ‹s›
muus õrna puhta kõla ja kõrge heliulatusega puupuhkpill, mida mängitakse küljel asetseva aukhuuliku kaudu. Flööti mängima, puhuma, õppima. Mozarti kvartett flöödile, viiulile, aldile ja tšellole. Esitas flöödil keerulisi improvisatsioone.
▷ Liitsõnad: alt|flööt, böömi|flööt, paani|flööt, pikolo|flööt, plokkflööt.

framuug ‹-i 21› ‹s›
ehit kõrge akna v. ukse ülemine, eraldi raamistusega osa. Ruumi õhustati avatud framuugide kaudu. Akna framuug oli alla lastud.

galioon ‹-i 21› ‹s›
aj mer kõrge tekiga 3–4 mastiga suur sõja- ja kaubapurjekas 16.–18. saj.

galtoonia ‹1› ‹s›
bot kõrge valgeõieline aiailutaim (Galtonia candicans)

haigestunu ‹1› ‹s›
haigestunud isik. Leetreisse haigestunuil oli kõrge palavik.

haljastus ‹-e 5› ‹s›
haljastamine; selle üksikjuhtum v. tulemus. Kõrge, madal haljastus. Linna otstarbekas, asjatundlik haljastus. Haljastus reguleerib õhu niiskust ja temperatuuri. Puud, põõsad ja muru on haljastuse põhimaterjal.

haridus|tase
Kõrge, madal haridustase. Uuriti erineva haridustasemega inimeste tervist.

heaolu|riik
riik, kus on saavutatud kõrge elatustase ja kodanike sotsiaalne turvalisus. Lääne-Euroopa heaoluriigid.

heaolu|ühiskond
ühiskond, kus on saavutatud kõrge elatustase ja kodanike sotsiaalne turvalisus. Skandinaavialik heaoluühiskond.

hea|tasemeline
hea, kõrge tasemega. Heatasemeline võistlus, mäng. Heatasemeline proosateos, uurimus.

heina|koorem
Kõrge heinakoorem.

hein|putk [-e]
bot niisketes kohtades, metsades, soovõsades jm. kasvav kõrge õõnsavarreline taim (Angelica)

hekk1 ‹heki 21› ‹s›
tihe, hrl. pöetav, ühtlaste vahedega põõsaste v. puude rida (tuule, tolmu, lume tõkestamiseks vm. otstarbeks), elavtara. Madal, kõrge hekk. Igihaljas, ühe-, mitmeaastane hekk. Hekki istutama, pügama, kärpima, piirama. Pargiteid ääristas tihe hekk. Hekiga ümbritsetud maja ja aed.
▷ Liitsõnad: akaatsia|hekk, elupuu|hekk, kuuse|hekk, ligustri|hekk, sireli|hekk, viirpuuhekk; lehtpuu|hekk, põõsashekk; piirde|hekk, raudteehekk.

hele ‹-da 2› ‹adj›

1. tugevat valgust kiirgav. Hele tuli. Hele päike, täiskuu, täht, välgusähvatus. Kuivad puud põlesid heleda leegiga. Astusin hämarast toast heledasse päevavalgusse. || valgusküllane, hästi valgustatud. Heledad kevadpäevad, suveööd. Kuuvalgusest hele taevas. Päikesepaistest läks tuba heledamaks ja rõõmsamaks. *Vahtis lausa rõõmsast huvist / ilma heledat ja suvist. K. Merilaas. | piltl. Ta on hele täht kunstitaevas.
2. värvuselt, toonilt valkjas, mittetume. Heledad värvid, toonid. Hele nahk, jume, silmad, juuksed. Naise põskedele kerkis hele puna. Hele õlu. Heledast puust mööbel. Heledaks pleekima. Tint oli liiga hele. Tumehall kuub ja tunduvalt heledamad püksid. Hõõrusin tuhmunud aknaklaase varrukaga veidi heledamaks 'puhtamaks, läbipaistvamaks', et valgus sisse paistaks.
3. kõrge ja kõlav. Hele kisa, kiljatus, plaks. Laste hele naer, nutt. Poiss laskis heledat vilet. Luges heleda häälega. Oli kuulda tüdrukute heledaid huikeid. Hommikul äratas teda hele kukelaul. Kellukese hele tilin. Kellalöögid muutusid järjest heledamaks ja rõõmsamaks. Heleda kõlksuga langes vasar alasile.
4. tugev, jõuline (mingi tunde kohta). Jalga lõi hele valu. *Täku hele rõõm tegi ka Joosepi ja Liisi meele rõõmsamaks.. A. H. Tammsaare. *Õpetaja, preester ja köster olid jalga lasknud, ikka heledas hirmus oma elunatukese pärast. L. Kibuvits.
5. kõnek nälga tundev, näljane, tühi. Kõht, keskpaik, vöövahe on üsna hele. Olime juba pool päeva tööd rassinud ja kere läks järjest heledamaks. *Praegu on mul seest nii hele.. E. Särgava. *Sulle viska kivi kurku, ikka oled hele! H. Raudsepp.
6. piltl lootusi andev, paljutõotav; helge. Heledad lootused, perspektiivid, tulevikuplaanid. Heledamad hetked, silmapilgud raskes elus. Peep oli meie klassi heledamaid 'targemaid, andekamaid' päid. *Kaugel, kusagil ees pidi olema heledam aeg, siis, kui ta pääseb jälle oma reisidele. E. Krusten.

helisema ‹37›
heledat, kõlavat heli andma; kõlisema. Kitarri-, viiuli-, kandlekeeled helisevad. Laual helises telefon, äratuskell. Hakkasid helisema kirikukellad, vaskkuljused. Kaunilt helisesid kristallpokaalid. Till-till-till, helises kelluke. *Külmunud männioksad helisesid murdes nagu purunevad jääpurikad. L. Metsaalt. || (kaunilt) kõlama. Toas helises rõõmus naer, laul. Lauluviis heliseb kõrvus. Hakkas helisema koori eeslaulja kõrge tenor. Pillimehed panid lood helisema. Tema hääles helises kahetsus, nukrus, vaikne palve. Oma kiitus haiseb, võõra kiitus heliseb. || (vastu) kajama, kaikuma. Õu helises laste rõõmsatest häältest. Kevadel heliseb õhk lindude sillerdustest. *Tänini oli ta ikka kodu all mõistnud põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. A. H. Tammsaare. || piltl (tunnete, meeleolu kohta). Rõõm, õnnetunne heliseb rinnas. *Noorte inimeste saatus peab publikus helisema panema kaastunde ja valu.. O. Tooming.

hernes ‹herne 19› ‹s›

1. liblikõieline kaunviljade hulka kuuluv hrl. aia- ja põllukultuurina kasvatatav ümmarguste seemnetega ronitaim (Pisum). Madal, kõrge hernes. || maa-ala koos selle kaunviljaga; hernepõld. Lapsed läksid hernesse, on hernes, tulid hernest. Hernes kasvab ka vikki.
▷ Liitsõnad: aed|hernes, poetus|hernes, põld|hernes, suhkru|hernes, söögihernes.
2. ‹hrl. pl.› selle taime seeme. Ussitanud hernes. Peotäis herneid. Herneid poetama, mulda tippima. Pildus sõnu nagu herneid. Herned sealihaga. || ‹hrl. liitsõna järelosana› piltl (hernetera meenutavate moodustiste v. esemete, näit. kompvekkide kohta). Värvilised herned.
▷ Liitsõnad: konserv|hernes, soolahernes; higi|hernes, pauk|hernes, piparmündihernes.
3. ‹liitsõna järelosana› bot mitmete hernest meenutavate taimede nimetustes
▷ Liitsõnad: aspar|hernes, hiire|hernes, kiker|hernes, lill|hernes, lipp|hernes, sea|hernes, vesihernes.

hiigla

1. ‹adv› üliväga, tohutult, määratult, hiigla- (2. täh.). a. ‹adjektiiviga›. Hiigla kõrge, lai. Hiigla jäme, tugev. Hiigla tark, tore, vahva mees. Jüri on hiigla pikka kasvu. See on hiigla huvitav, põnev. Hiigla rumal, täbar lugu. Kõigil oli hiigla hea meel, et ma nõustusin. Sa oled hiigla tubli. Hiigla moodsa sisustusega korter. b. ‹adverbiga›. Hiigla hästi, kiiresti, kaua. Poiss käitus hiigla kavalalt, väljakutsuvalt. See oli hiigla ammu. Ärkasin hiigla vara. Tal on hiigla palju, vähe aega. Nad elasid linnast hiigla kaugel.
2. ‹indekl. adj› ‹substantiiviga, hrl. kokkukirjutatav›. Ta teadis hiigla hulga laule. *Ja nemad suudaksid ühisel jõul hiigla rahvavalgustamistöö korda saata. F. Tuglas.

hikkori|puu
bot Põhja-Ameerika ja Kagu-Aasia kõrge lehtpuu, millest saadakse elastset puitu (Carya)

hinnaline ‹-se 5› ‹adj›

1. (esemete kohta:) hinnalt kallis, kalli, kõrge hinnaga; väärtuslik. Hinnalised esemed, karusnahad, vaasid. Kaelakee, käevõru oli hinnaline. Kinkis tütrele hinnalise kasuka. Portfellis ei olnud midagi hinnalisemat.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› hinnaga, hinda omav
▷ Liitsõnad: kalli|hinnaline, kulla|hinnaline, kõrge|hinnaline, madala|hinnaline, odavahinnaline.

hong ‹-a 22› ‹s›
murd suur vana mänd. *Hallid habetanud hongad / kaovad kõrge pääga sompu, / pilvetompu. B. Alver.

hoone ‹18› ‹s›

1. (inimestele v. koduloomadele, samuti millegi tootmiseks v. hoidmiseks määratud) suurem siseruumidega ehitis. Ühe-, kahe-, viie-, üheksakorruseline hoone. Tehnikumi ajakohane, moodne hoone. Vanaaegne, klassitsistlik hoone. Ühiskondlikud hooned. Suur, kõrge, vägev, väike, madal, vilets hoone. Nägusad, toredad, uhked hooned. Hoone vundament, seinad, vahelaed, põrandad, katus. Hoonet ehitama, püstitama, lammutama. Hoone sai katuse alla. Valmis haigla uus hoone. Talu hooned olid lagunenud. Hoonest oli järel ainult vundament. Tulekahjus põles maani maha viimane kui hoone.
▷ Liitsõnad: administratiiv|hoone, elu|hoone, esindus|hoone, farmi|hoone, haigla|hoone, haldus|hoone, jaama|hoone, kasvu|hoone, kauplus|hoone, klubi|hoone, kontori|hoone, kooli|hoone, kunsti|hoone, külm|hoone, lao|hoone, loomapidamis|hoone, mõisa|hoone, näituse|hoone, olme|hoone, parlamendi|hoone, põllumajandus|hoone, raamatukogu|hoone, ranna|hoone, sadama|hoone, spordi|hoone, talu|hoone, teatri|hoone, teenindus|hoone, tehase|hoone, tootmis|hoone, triip|hoone, turu|hoone, tööstus|hoone, vabriku|hoone, valitsushoone; abi|hoone, kõrg|hoone, kõrval|hoone, pea|hoone, sammas|hoone, tiibhoone; kivi|hoone, klaas|hoone, palk|hoone, paneel|hoone, puu|hoone, puit|hoone, tellishoone.
2. murd enamasti piklik rehetoa otsa ehitatud ruum, kamber

hundi|tall [-i]
hundilaut. *Nüüd on kõrge ja suur kivimaja külm kui hunditall.. M. Aitsam.

hunt1 ‹hundi 21› ‹s›

1. Euraasia ja Põhja-Ameerika tundra-, stepi- ja metsavööndi suur kollakashall koerasarnane kiskja (Canis lupus). Hall hunt. Pimedusest kostis huntide ulgumist. Hunt murdis lamba. Huntidele korraldati ajujaht. Ega hunt enne jäta, kui viimane tall viidud. Näljane nagu hunt. Elab üksinda nagu hunt. Ei karda hunti ega tonti 'ei karda kedagi'. Teeb nii, et hundid söönud ja lambad terved 'teeb nii, et kellelegi poleks liiga tehtud'. Ega hunt hunti murra. Ega hunt ulgumist unusta. Kui oled huntide hulgas, siis pead nendega ühes ulguma. Sööda hunti, hunt vaatab ikka metsa poole. Kui hundist räägid, hunt aia taga. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Hundil hundi isu. Hunt heidab küll karva, aga mitte viisi. || kõnek hundikoer. Keti otsas haugub tige hunt. *See Kääriku Oskari koer, tead, too suur hunt, tikkus jälle kallale nagu metsaline. A. Tigane. || piltl (inimese kohta). Rahvas kutsus lossiisandat Toolse hundiks. Ta on vana kogenud hunt, kes nii kergesti vahele ei jää. *Artellivanemaga pole kerge võistelda. Visa hunt. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: ema|hunt, isa|hunt, metsa|hunt, preeriahunt; merehunt.
2. peenestus-, purustus-, kohestusmasin (ketrusvabrikus vm.). Villad, vanad dokumendid lasti hundist läbi.
▷ Liitsõnad: kaltsu|hunt, lina|hunt, lõnga|hunt, paberihunt; liha|hunt, turbahunt.
3. kõnek kõrge laiavõraline jämedaoksaline puu, mis oma ümbruses kasvavaid puid lämmatab. *Mõnigi laiavõraline ja jäserik, tarbepuuks vähesobiv nn. hunt väärib eksponeerimist.. J. Eilart.
4. ‹liitsõna järelosana› mõnes looma-, kala- v. putukanimetuses
▷ Liitsõnad: kukkur|hunt, punahunt; merihunt; kärbse|hunt, mesilas(e)|hunt, röövikuhunt.