[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

käsk ‹käsu 21› ‹s›

1. suuline v. kirjalik korraldus millegi vastuvaidlematuks täitmiseks; käskimine. Ülema, komandöri, õpetaja, vanemate, valitseja, keisri, kroonu käsk. Karm, vali, kuri, kõva käsk. Käsk teele asuda, tööle hakata. Käske andma, jagama. Käsku tooma, viima, saatma, läkitama. Käsku tühistama, annulleerima. Käsku täitma. Käsust üle astuma, käsule vastu panema. Väeosa sai käsu tagasi tõmbuda. Kõigil on käsk käes: vaikida. „Tule siia!” kõlas käsk. Koer ei kuulanud käsku. Koolist, töökohast tuleb käsk. Leitnandi käsul, käsu peale avati tuli. Toimisin isa käsku mööda, käsu kohaselt. Niisuguse käsu vastu ma ei saa. Tegi seda käsu korras, ilma käsuta. Koosolijaile loeti käsk ette. Poiss ei jää teist käsku ootama. Poisid hüppasid nagu käsu peale püsti. Käsk on vanem kui meie. *Matiias oli pidanud nii kaua käsu all olema – nüüd tahtis ta ka ise kord käskima hakata. E. Vilde. | piltl. Aja käsk. Järgib oma südame käsku. Selline on elu käsk.
▷ Liitsõnad: arreteerimis|käsk, lahingu|käsk, mobilisatsiooni|käsk, pealetungi|käsk, päeva|käsk, taandumis|käsk, töö|käsk, vahistamis|käsk, väljakolimiskäsk.
2. kirikl ristiusu usulis-kõlbeline põhisäte. Ristiusu kümme käsku. Käsud on tal selged, peas. Ta rikkus seitsmendat käsku, eksis seitsmenda käsu vastu. || (üldisemalt:) käitumis-, toimimispõhimõte. *„Mõtle enne ja siis hakka peale!” see peaks meie arvates iga põllumehe esimene käsk olema.. C. R. Jakobson.
▷ Liitsõnad: moraalikäsk.
3. info toimingut käivitav v. peatav korraldus kasutajalt v. failist