[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kurtma ‹kurdan 46›
oma hädast, murest, häiriva(te)st asjaolu(de)st kellelegi rääkima (et abi, lohutust leida), muretsedes rääkima, kaebama. Kurtsin sõbrale oma häda, muresid, rasket elu. Haige kurdab peavalu ja väsimust. Kurtis meile oma halba olukorda, kurba saatust. Kurdab rahapuudust, rahapuuduse üle. Kurdab üha sagedamini (oma) tervise, suurte väljaminekute, raskete aegade üle. Mis sellest ikka teistele kurta! Pole põhjust kurta, töö on meeldiv ja huvitav. Vanemad kurtsid, et poiss ei taha õppida. Neiu kurdab sõbrannale, kui õnnetu ta on. „Igav on,” kurtsid noored. Tal on raske, aga ta ei kurda kunagi. Ajalehtedes kurdetakse, et rahvas käib vähe teatris. || kaeblema, halama, taga nutma. Valjult kurtes leinas eideke oma poega. *Praegu on kogu maa täis tapetute leski. Aga vähesed kurdavad. Nad oskavad tapjaid vihata. J. Sütiste. *Kurdan, kallid, kurval meelel, / valan valupisaraid.. J. Bergmann. | piltl. *Küll ikka ju isegi silmavees / mu kodumaa kurdab ja nutab. G. Suits.

taga kurtma
taga nutma; (kurbusega) taga igatsema. Maret kurtis kaua taga sõjas kaduma jäänud meest. Kurdab taga möödunud noorust, endisi sõpru, kunagisi häid aegu. *Teie pole tänavu meie poole õieti saanudki. Külamehed kurtsid juba ammugi teid taga. J. Mändmets.