[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kunstnik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›

1. (kujutava) kunsti alal loovalt tegutsev isik. Kunstniku ateljee. Kunstnike ühing, klubi, kongress. Andekas, tuntud, silmapaistev, suur kunstnik. Eesti, saksa, vene, itaalia kunstnik. Loov, elukutseline, isetegevuslik kunstnik. Temast saab, tuleb kahtlemata kunstnik. Mart on väga mitmekülgne kunstnik. Tundmatu kunstniku maal 18. sajandist. || kunstikalduvustega, ilumeelega (ja osava käega) inimene. On loomult, hingelaadilt kunstnik. Igas aednikus on pisut kunstnikku. *Ja kunstnik oli ta. Kuidas ta torte kaunistas.. L. Promet.
▷ Liitsõnad: eksliibrise|kunstnik, estraadi|kunstnik, foto|kunstnik, heli|kunstnik, klaasi|kunstnik, klaveri|kunstnik, kujundus|kunstnik, lava|kunstnik, maali|kunstnik, metalli|kunstnik, moe|kunstnik, naha|kunstnik, näite|kunstnik, oreli|kunstnik, plakati|kunstnik, raid|kunstnik, reklaami|kunstnik, sõna|kunstnik, tarbe|kunstnik, tekstiili|kunstnik, tsirkuse|kunstnik, tööstus|kunstnik, vaiba|kunstnik, viiulikunstnik; filmi|kunstnik, teatri|kunstnik, tehase|kunstnik, televisiooni|kunstnik, õuekunstnik; loov|kunstnik, pea|kunstnik, rahva|kunstnik, taidlus|kunstnik, vabakunstnik.
2. piltl milleski väga osav isik, meister millegi peale. Inimestega läbisaamises on ta lausa kunstnik. On kunstnik teiste kulul elama, prassima.
▷ Liitsõnad: elu|kunstnik, must|kunstnik, nõiakunstnik.