[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

akademism ‹-i 21› ‹s›
eluvõõras, akadeemilisi traditsioone dogmaatiliselt järgiv ainekäsitlus (hrl. kirjanduses, kunstis)

avangardism ‹-i 21› ‹s›
eksperimenteeriv, tavalisi väljendusvahendeid hülgav ja uutele väljendusvormidele teed rajav suund 20. sajandi kunstis, kirjanduses, muusikas

barokk ‹-roki 21› ‹s›
Euroopa kunstis, kirjanduses ja muusikas u. 17.-18. saj. valitsenud jõulise vormiliigendusega toretsev stiil

diptühhon ‹-i, -i 10› ‹s›

1. ‹s› aj kaheosaline kokkukäiv vahatatud sisepindadega kirjutustahvel antiikajal
2. kunst kaheosaline maal; (keskaja kunstis:) kokkukäiv altarimaal v. reljeef

epigonism ‹-i 21› ‹s›
suurte eelkäijate jäljendamine, järeleaimamine (hrl. kirjanduses ja kunstis)

epigoon ‹-i 21› ‹s›
jäljendaja, järeleaimaja, epigonismi harrastaja (hrl. kirjanduses ja kunstis). Suure kunstniku arvukad epigoonid. Noor kirjanik alustas epigoonina.

esteetika ‹1› ‹s›
filosoofiline teadus kunstist, selle suhetest tegelikkusega ning ilu olemusest ja avaldumisest tegelikkuses ja kunstis. Materialistlik, idealistlik esteetika. Esteetika põhiprobleemid, kategooriad.
▷ Liitsõnad: kirjandus|esteetika, kunsti|esteetika, tööstusesteetika.

figuraal|kompositsioon
kunst inimkujutisega kompositsioon kujutavas kunstis. Kunstnik on loonud huvitavaid maastikke, portreid ja figuraalkompositsioone.

figuur ‹-i 21› ‹s›

1. kuju. a. keha-, väliskuju. Sale, täidlane, proportsionaalne, kadestusväärne figuur. Tal on täiuslik figuur. Kleidi tegumood valitakse vastavalt figuurile. Sööb vähe ja võimleb, et figuuri (vormis) hoida. Silm suutis vaevu eraldada hämaruses lähenevaid figuure. b. selle kujutis kunstis. Elusuuruses figuur. Šamotist figuuride rühm. Nii taust kui figuurid on hoolikalt läbi maalitud. *Tunni aja pärast .. oli tal [= kunstnikul] viis figuuri valmis, kuid ilma nägudeta. M. Hange (tlk). c. isik, tegelane. Poliitiline figuur. Ta on omamoodi traagiline figuur. *.. too jässakas noormees on tõusnud küberneetikas tähelepandavaks figuuriks. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: inim|figuur, linnu|figuur, loomafiguur; metall|figuur, puit|figuur, savifiguur; kaksik|figuur, täis|figuur, üksikfiguur.
2. kujund. a. Mänguklotsidest saab koostada mitmesuguseid figuure. *Uuemates voormängudes liigub mängijate rong keerulisemates figuurides, näiteks 8-kujuliselt. R. Mirov. b. van mat. Geomeetriline, stereomeetriline figuur. c. kirj. Ta luules on oskuslikult kasutatud poeetilisi figuure. d. muus. Harmoonilised, meloodilised, rütmilised figuurid. Džässmuusika rütmis on huvitavaid figuure.
▷ Liitsõnad: harmoonia|figuur, meloodia|figuur, rütmifiguur; lause|figuur, stiilifiguur.
3. väike terviklik liikumisosa (hrl. tantsus, iluuisutamises). Kadrilli, tango figuurid. Pärast kohustuslike figuuride sooritamist oli kolmel iluuisutajal võrdne punktiseis. *Lefort kisendas: „Esimene figuur! Daamid astuvad ette ja taganevad, kavalerid keerutavad daame!” F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: liikumis|figuur, tantsufiguur.
4. loog. Süllogismi figuurid 'süllogismivormid, mis erinevad üksteisest keskmõiste asendi poolest'.

formalism ‹-i 21› ‹s›

1. vormi ületähtsustamine sisu arvel (kirjanduses, kunstis jm.)
2. formaalne suhtumine millessegi, formaalsuse taotlus. Ametiasutustes leidub veel küllalt bürokraatiat ja formalismi.
3. formaliseeriv käsitlusviis

gootika ‹1› ‹s›
ehit kunst gooti stiil, stiiliperiood keskaegses Euroopa kunstis, eriti arhitektuuris, kus seda iseloomustavad teravkaared, roietele toetuvad ristvõlvid, skulptuurkaunistused, kõrgusse pürgimine. *.. Notre-Dame'i katedraal – vahest valdavaim gootika mälestusmärk maailmas. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hilis|gootika, kõrg|gootika, pseudo|gootika, varagootika.

kaanon ‹-i, -it 2› ‹s›

1. juhtnööri iseloomuga üldtunnustatud tava mingil alal (eriti kunstis, kirjanduses); reegel, norm. Klassikalise tragöödia, proportsiooniõpetuse kaanonid. Kivinenud, tardunud kaanonid takistavad arengut. Peeti kinni vanadest äraproovitud kaanonitest. || relig usuelu, usutalitusi, moraali jm. reguleeriv juhtnöör v. eeskiri. Kiriku, ristiusu kaanonid.
2. relig pühaks tunnustatud raamatute kogumik (näit. Vana ja Uus Testament)
3. muus laul, milles kõik hääled esitavad üksteise järel alustades sama meloodiat

katsetus ‹-e 5› ‹s›

1. katsetamine, proovimine. Uus traktor tegi eduga läbi kõik katsetused. Mitmed aretatud sordid on tootmises katsetusel. Ravim tegi läbi laboratoorsed ja kliinilised katsetused.
▷ Liitsõnad: tuumarelvakatsetus.
2. algajalik, prooviks tehtud töö (eriti kirjanduses, kunstis). Õpilaste (ilu)kirjanduslikud katsetused. Nooruki katsetused maali alal äratasid tähelepanu.
▷ Liitsõnad: luule|katsetus, värsikatsetus.
3. algav, kobav ettevõtmine. Allveearheoloogia vallas tehti arglikke katsetusi.

klassitsism ‹-i 21› ‹s›
kunst kirj antiikkultuurist eeskujusid otsiv ning lihtsust, selgust, vormitäiuslikkust rõhutav suund kunstis ja kirjanduses (17. saj. kuni 19. saj. keskpaik). Prantsuse, saksa klassitsism.
▷ Liitsõnad: kõrg|klassitsism, neo|klassitsism, pseudo|klassitsism, uus|klassitsism, varaklassitsism.

kollaaž ‹-i 21› ‹s›
kunst
1. (kujutavas kunstis:) mitmesuguste materjalide (näit. paberi- v. riidetükkide, etikettide) aluspinnale kleepimine (värvide kõrval); ka kirj muus (üldisemalt) eri stiilide, väljendusvahendite, materjalide põiming. Kollaažis loodud tööd. Kunstnik kasutab kollaaži.
2. sellises laadis loodud teos. Esines näitusel kollaažidega.

kool ‹-i 21› ‹s›

1. õppe- ja kasvatusasutus, kus õpilased õpetajate juhtimisel omandavad teadmisi, oskusi ja vilumusi. Eesti, vene õppekeelega kool. Vaegnägijate, kurttummade kool. Üheksaklassiline kool. Lapsesõbralik kool. Kooli õpilased, õpetajad, direktor, õppekava. Töötab koolis õpetajana. Poiss õppis koolis hästi, lõpetas kooli medaliga. Ta jättis kooli pooleli, heideti koolist välja. Eeva pani tütre linna kooli. Ta käis Pärnus koolis. Laps läheb esimest aastat kooli. Mare oskas juba enne kooli 'kooliminekut, kooliskäimist' lugeda. Sellest poisist oleks tulnud suur mees, kui ta veel kooli 'kooliharidust' oleks saanud. Asulas avati uus kool. *Peale pühi tuleb praosti-härra ühes köstriga kooli katsuma.. O. Luts. || hoone, maja, kus asub vastav asutus, koolimaja. Kool asub lähedal. Endised õpilased kogunesid oma vanasse kooli. Vanemad kutsuti kooli. || koolikollektiiv (õpilased ja õpetajad). Saal oli suur: sinna mahtus kogu kool. Terve kool käis kevadel metsa istutamas. || vastavas asutuses toimuv õpetus, õppetöö. Kool algab hommikul kell 8. Pärast kooli ruttasid lapsed koju. Poiss puudus koolist põhjuseta. Lastel hakkab varsti kool peale. Pühapäeval ei ole kooli. || kursusetaoline teadmiste ja oskuste andmise sari. Noorte emade kool.
▷ Liitsõnad: abi|kool, alg|kool, elementaar|kool, era|kool, internaat|kool, kaugõppe|kool, kesk|kool, kihelkonna|kool, kiriku|kool, kloostri|kool, kodu|kool, kommerts|kool, kreis|kool, kroonu|kool, kõrg|kool, köstri|kool, küla|kool, linna|kool, maa|kool, ministeeriumi|kool, misjoni|kool, mõisa|kool, pikapäeva|kool, poiste|kool, rahva|kool, reaal|kool, riigi|kool, sega|kool, suur|kool, talurahva|kool, toom|kool, täiendus|kool, tütarlaste|kool, valla|kool, õhtu|kool, ühis|kool, ülikool; aiandus|kool, auto|kool, balleti|kool, eri|kool, kaevandus|kool, kalandus|kool, kaubandus|kool, keelte|kool, kodumajandus|kool, koka|kool, koreograafia|kool, kunsti|kool, kutse|kool, käsitöö|kool, lennu|kool, loomakasvatus|kool, majapidamis|kool, male|kool, meditsiini|kool, mere|kool, muusika|kool, poliit|kool, politsei|kool, põllumajandus|kool, põllutöö|kool, raudtee|kool, spordi|kool, sõja|kool, teatri|kool, tehnika|kool, tööstus|kool, vabriku|kool, õmbluskool; baas|kool, harjutuskool; matka|kool, perenaiste|kool, pühapäeva|kool, suvekool.
2. haridus-, koolisüsteem. Kool lahutati kirikust.
▷ Liitsõnad: töö|kool, ühtlus|kool, üldhariduskool.
3. mingisuguste oskuste omandamine, koolitus; kogemused, õppetund. Töö ajalehtede juures andis tulevasele kirjanikule kõva kooli. Tema hääl vajab veel kooli. Vabakava esitamises oli tunda head kooli. Tegi läbi karmi võitluse kooli. *„Teile tuleks tubli kool anda, siis vahest saaks teist asja!” arvas Parker joobnu südikusega. J. Nõmm. || kogemuste, koolituse andja, koolitaja. Vestlus on keeleõppimisel parimaks kooliks. Kirjanduse lugemine oli talle heaks kooliks. *Elu on kõige ülem kool ja avatud igaühele, aga ta kooliraha on liig kõrge.. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: eel|kool, elu|kool, hääle|kool, kehakool; palli|kool, suusa|kool, ujumis|kool, vehklemiskool.
4. koolkond (kirjanduses, kunstis, teaduses vm.). Iluuisutamises kujunes paarissõidus välja kolm koolkonda: inglise, viini ja saksa kool. *Ja nii on see kirjanik [= Dostojevski] hakanud kooli looma alles käesoleval sajandil.. O. Urgart.
▷ Liitsõnad: maalikool.
5. käitumiskultuur, kombed, kasvatus jms. Käitumises on tal vana hea kool. *Roogas on vana kooli seltskonnainimene, laitmatute kommetega ohvitser ja kavaler. P. Kuusberg.
6. ‹hrl. liitsõna järelosana› loomade dresseerimise asutus; viljapuude, marjapõõsaste, ilupuude ja -põõsaste paljundamise koht v. asutus
▷ Liitsõnad: puukool.

koolkond ‹-konna 22› ‹s›
ühiste eesmärkide ja taotlusviisidega isikud kunstis, kirjanduses, teaduses; mingi koha kunstnik- v. teadlaskond, keda omavahel sarnastab, kuid teistest eristab kohalik omapära. Impressionistid lõid maalikunstis oma koolkonna. Molekulaarbioloogide eri koolkonnad. Praha koolkond lingvistikas. || ühe kunstniku, kirjaniku v. teadlase otsesed v. kaudsed õpilased, tema laadi ja põhimõtete järgijad. Rubensi koolkond. Platoni koolkond. *Johannes Käisi elutöö on koolkonda kujundava väärtusega.. J. Eilart.
▷ Liitsõnad: filosoofia|koolkond, kunstikoolkond.

koond|kuju
paljude inimeste iseloomujooni sisaldav inimkuju kirjanduses v. kunstis, koondportree. *Elsa prototüüpi ei ole olemas, see on koondkuju oma ümbruskonnas nähtud naistest. H. Angervaks.

kriis ‹-i 21› ‹s›

1. raske, terav, komplitseeritud olukord, ohtlik, vastuoludest lõhestatud seisund. Poliitiline, ideoloogiline kriis. Rahvuslikus liikumises oli märgata süvenevat kriisi. Selts, valitsus elab üle rasket kriisi. || ummik teaduses v. kunstis. Füüsika, filosoofia kriis. Teater, operett põdes teravat kriisi. Kujutavas kunstis süvenes kriis. Kirjanik elab üle loomingulist kriisi. || psüühiline, hingeline ummik. Hingeline, vaimne kriis. Nooruk elab läbi murdeea kriise. Sa pead ise oma kriisist üle saama.
▷ Liitsõnad: keskea|kriis, närvi|kriis, sise|kriis, valitsuskriis.
2. maj kõrgkonjunktuuris oleva majanduselu järsk häire, lühikese ajaga toimuv kokkuvarisemine, millele sageli järgneb aastaid vältav surutis. Kriis tööstuses, põllumajanduses, finantsmaailmas. Rahaturgude kriis. Kriisi ajal laostus hulk väikesi ja keskmisi ettevõtteid.
▷ Liitsõnad: agraar|kriis, energia|kriis, finants|kriis, kaubandus|kriis, majandus|kriis, tootmis|kriis, turustus|kriis, tööstus|kriis, valuuta|kriis, üld|kriis, ületootmiskriis.
3. med. a. otsustav murrang, pöördepunkt haiguse kulus. Kolmandal haiguspäeval saabus kriis. Kriis oli möödas, algas tervenemine. b. äge haigushoog, atakk; ohtlik seisund. Hüpertooniline kriis.
4. millegi puudus, kitsikus, nappus. Rahaline kriis. Sõjaajal andis tunda toiduainete kriis. Ehitusel on praegu tööjõu osas kriis.
▷ Liitsõnad: korteri|kriis, kütuse|kriis, raha|kriis, toorainekriis.

kunsti|tõde
kunstis, kunstilises üldistuses avalduv (elu)tõde. Kirjanik on eksinud kunstitõe vastu.

lürism ‹-i 21› ‹s›
lüüriline, tundeelamuslik väljenduslaad (näit. kirjanduses, kunstis), lüürilisus. Õrn, hingestatud lürism.

maneer ‹-i 21› ‹s›

1. komme; käitumis-, tegutsemisviis. Õpitud, harjumuslikud maneerid. Seltskonnainimese peened, lihvitud maneerid. Püüab omandada boheemlaslikke maneere. Oma maneeridelt oli ta härrasmees. Tema maneerides oli üleolevat lohakust. Professori veidrad maneerid. Noor koorijuht püüdis dirigeerida Ernesaksa maneeris. *See oli tema maneer. Ikka iseendaga kõnelda, aga nõnda valjusti, et kõik teisedki kuulevad. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: esinemis|maneer, jutustamis|maneer, kõne|maneer, käitumis|maneer, rääkimismaneer.
2. käsitluslaad, stiilivõtete kogum (kunstis, kirjanduses jm.). Kristjan Raua „Kalevipoja”-illustratsioonidele on omane eriline nurgeline maneer. Oma eelkäijate maneere järgiv noor kirjamees. *Erinevad kunstnikud töötavad [multifilmide loomisel] samas maneeris, puudub isikupära. P. Pärn.

manerism ‹-i 21› ‹s›

1. kunst renessansi ja baroki vaheline siirdestiil (eriti Itaalia 16. saj. kujutavas kunstis)
2. maneerlikkus, maneeritsemine (eriti peenutseva kunstistiilina)

modernism ‹-i 21› ‹s›

1. uuenduslikkust taotlev suund 19. saj. lõpu ja 20. saj. kirjanduses, kunstis ja muusikas
▷ Liitsõnad: postmodernism.
2. kirikl 19. saj. lõpul katoliiklikes ringkondades tekkinud suund usu lepitamiseks teadusega

moe|vool [-u]
moes olev vool (kirjanduses, kunstis v. mujal). Kirjanduse, kunsti moevoolud. Tollal oli moevooluks sümbolism.

nais|akt
kunst alasti naisekeha kujutis kunstis (ka fotograafias). Joonistab, maalib naisakte. Graniidist, pronksist naisakt.

novaator ‹-i, -it 2› ‹s›
uuendaja, uue looja v. algataja (näit. kunstis, teaduses, tehnikas); uute meetodite algataja töös. Novaatorid ja vanameelsed.
▷ Liitsõnad: tootmisnovaator.

nuditeet ‹-teedi 21› ‹s›
alastiolek, alastus; (kunstis:) alasti keha

pisi|vorm
väikevorm (näit. muusikas, kunstis)

plastiline ‹-se 5› ‹adj›

1. plastne (1. täh.) Plastiline savi, vaha. Plastilised materjalid. Plastifikaatorid muudavad mördi, betoonisegu plastilisemaks. Plastilised ained. || füüs tehn. Plastiline deformatsioon, olek. Plastiline paine, venitus, voolamine.
▷ Liitsõnad: väheplastiline.
2. plastikaga (1. täh.) seotud, sellega seostuv; painduv, sujuv, nõtke. Plastilise tantsu stuudio. Näitleja peab oma liikumises plastiline olema. Plastiline võimleja. Tüdruk oli tantsides imeväärselt plastiline. Plastiliste liigutustega dirigent. || piltl ilmekas, kujukas, väljendusrikas. Kirjaniku plastiline kujutamisviis, väljenduslaad. Stiilne plastiline novell. Plastiline stseen näidendis. Kõrvaltegelased on kirjandusteoses sageli peategelastest plastilisemad. Laulja plastiline häälematerjal. Maali plastiline nõtkus. *Pildiseeria ärevust ja dramatismi toonitab .. tegelaskujude karakterit rõhutav plastiline vorm. R. Loodus. || (kujutavas kunstis:) ruumilisuse ja kehalisuse muljet taotlev. Hauaplaadile raiutud plastiline figuur. Plastiline dekoratsioon, dekoor.
▷ Liitsõnad: ümarplastiline.
3. med plastikasse (3. täh.) kuuluv, taastav. Plastiline kirurgia 'kirurgia haru, mis lõikuse teel asendab puuduvaid kudesid ja elundeid v. muudab moonutatud kehaosa kuju; taastav kirurgia'. Tehti plastiline operatsioon.
4. anat. Plastiline anatoomia 'inimkeha mõõtmeid, proportsioone ja pindmisi vorme ning nende talitluslikku muutumist käsitlev anatoomia haru'.

portree|žanr
(kujutavas kunstis ja publitsistikas)

regionalism ‹-i 21› ‹s›

1. haldusliku tsentralisatsiooni vastu suunatud liikumine, mis taotleb ajalooliselt kujunenud riigiosade omapära ja eriseisundi säilitamist. *Hispaania, nagu iga vana hea maa, hoiab alal regionalismi .. A. Raid (tlk).
2. 1920.-30. aastate kunstiliikumine USA-s, mis püüdis kunstis vabaneda Euroopa mõjudest ja New Yorgi kunstnike juhtivast rollist

rütm ‹-i 21› ‹s›

1. korrapärane vaheldumine v. kordumine. a. (hingamis- ja südametegevuse kohta). Rind tõusis ja vajus hingamise rütmis. Pulsi korrapärane rütm. Veri tuikab soontes kindlas rütmis. b. (liikumise v. liigutuste kohta). Sammude, liigutuste rütm. Tüdruku rinnad rappusid käimise, astumise rütmis. Uisutajal kulus õige rütmi omandamiseks tublisti vaeva. Sõudjad hoidsid rütmi. Võimlemisharjutuses oli tempot, rütmi ja graatsiat. Paat õõtsus merega ühes rütmis. Töötajate käed toimisid masina rütmis. Väsimus kadus ja töö jätkus endises rütmis. *.. lasku ainult koodil vabamas ja ühtlasemas rütmis liikuda. M. Traat. c. muus erineva vältusega helide korrastatud ajaline järgnevus, kõigi muusikaelementide reeglipärane vaheldus. Punkteeritud, sünkopeeritud rütm. Rahvalaul liigub rahulikus monotoonses rütmis. Muusika võttis valsi rütmi. Marsi kaasakiskuv rütm. Orkestrandid kiirendasid rütmi. Trummid tagusid, raiusid rütmi. Jalg kõpsub muusika rütmis. Neiu hõljutas laulu rütmis keha. Neegrimuusika rütmid. Raske rütmiga rokk. || (ka muude, mittemuusikaliste helide kohta). Ookean kohiseb oma igaveses rütmis. Vagunirataste rütm. *.. hakkas [naaber] äkitselt hoopis teises rütmis ja kõrguses norskama. A. Vanapa. d. ka kirj samamõõduliste (v. muude tunnuste poolest sarnaste) kõneüksuste korrapärane kordumine tekstis (hrl. luuletuses). Kõne, lause rütm. Luuletuse, värsi rütm. Meetriline rütm. Ajaluulele on iseloomulik jõuline, dünaamiline rütm. Korrapärase rütmiga proosa. *Väga sagedaseks stiilivahendiks vanasõnades on rütm. E. Normann. e. (kompositsioonivahend filmi-, teatrikunstis:) tegevuspinge tõusu ja languse korrapärane vaheldumine; pildi v. heli kordumise seaduspärasus. Lavastuse, etenduse rütm. f. kunst (kompositsioonivahend arhitektuuris ja kujutavas kunstis:) värvis v. vormis korduvad detailid, mis annavad kunstiteosele liikuvust ja elavust. Joonte, kujundite, värvide rütm. Rangele klassikalisele rütmile allutatud idamaised ornamendid. Kunstniku maalid rajanevad laigu ja joone vahelduval rütmil. *Fassaadi liigendus ja rütm ning stiilne dekoor kuulub baroki valdkonda. H. Üprus.
▷ Liitsõnad: hingamis|rütm, liikumis|rütm, südamerütm; laulu|rütm, marsi|rütm, metro|rütm, polka|rütm, põhi|rütm, samba|rütm, tantsu|rütm, trummi|rütm, valsirütm; lause|rütm, luule|rütm, proosarütm.
2. (üldisemalt:) samasuguste v. sarnaste nähtuste vaheldumine looduses v. elus, inimtegevuses. Aastaaegade rütm. Tõusu ja mõõna rütm. Temperatuuri muutuste rütm. Taevakehade liikumise rütm. Pilvitusel on ööpäevane rütm. Organismile on oluline töö, puhkuse ja toitumise regulaarne rütm. Kindlas rütmis töörügamine. Inimese organism vajab väga rütmi. Tänapäevase elu, suurlinna rahutud rütmid. Haiglas möödusid päevad hoopis teises rütmis. Õnnetus viis elu pikaks ajaks tavalisest rütmist välja.
▷ Liitsõnad: aasta|rütm, bio|rütm, elu|rütm, päeva|rütm, sise|rütm, toitumis|rütm, töö|rütm, ööpäevarütm.

stiil ‹-i 21› ‹s›

1. (kunstis, kirjanduses, muusikas:) autorile, voolule, koolkonnale v. ajastule omane väljendus- v. kujutuslaad, sellele iseloomulikud ühtsed jooned. Joonia, dooria, korintose stiil. Romaani, gooti stiil. Klassitsistlikus stiilis kõrtsihoone. Mauri stiili ehitised. Inglise stiilis park. Ruumid on kujundatud rahvuslikus, idamaises stiilis. Louis XV stiilis sisustatud salong. Ajalooline stiil (iseloomulik tervele ajastule). Nägime väga erinevas stiilis maju. Iga tuba oli eri stiilis. Stiilide mitmekesisus, segu, vaheldumine. Kirjaniku lopsakas, rahvalik, ladus stiil. Värvikas keel ja elegantne stiil. Teose toretsev, peenutsev stiil. Raskepärane, arhailine stiil. Kroonikate vanapärane stiil. Tolle ajastu teostele oli omane ülespuhutud stiil. Õpetajale ei meeldinud kirjandi stiil. Toimetaja kohendas tõlke stiili. Luuletuse lõpp langeb stiilist välja. Stiilist tunneb autorit. Range, vaba, homofooniline, polüfooniline stiil muus (iseloomustab kompositsioonitehnikat). *Kes kirjutab ilusat stiili, näeb ilusat sisu. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: ampiir|stiil, antiik|stiil, barokk|stiil, biidermeier|stiil, juugend|stiil, koloniaal|stiil, pseudo|stiil, renessanss-|stiil, rokokoo|stiil, segastiil; arhitektuuri|stiil, ehitus|stiil, kirja|stiil, kunsti|stiil, tarbekunstistiil; sõnastusstiil; džässi|stiil, laulustiil.
2. ka keel suhtlussituatsioonile ja -eesmärgile vastav keelekasutuse viis. Igal žanril on oma stiil. Kirjanduslik, publitsistlik stiil. Kõrge, madal stiil. Asjaajamises kasutatakse ametlikku stiili. See lause on bürokraatliku stiili näide. Vaba, kõnekeelne stiil.
▷ Liitsõnad: ajalehe|stiil, följetoni|stiil, kantselei|stiil, kõrg|stiil, neutraal|stiil, null|stiil, proosa|stiil, tarbe|stiil, teadus|stiil, telegrammistiil.
3. (isikupärane) elamis-, käitumislaad v. tegevusviis; (spordis:) sooritusviis. Inimese oma stiil avaldub kõiges, mis ta teeb. Igasugused klaarimised ja seletamised ei sobi minu stiiliga. Tänavatel hulkuda ja lulli lüüa – see on tema stiil. Etteteatamata äraolek ei käi tema stiiliga kokku. Selles stiilis töötades sa kaua vastu ei pea. Teenindamises muudeti, vahetati stiili. Suurepärase stiiliga hüpe. Ujub üsna viletsas stiilis. Iluuisutaja hakkas õppima uut stiili. *Mihkel vihtles klassikalises stiilis: toetas jalad lakke ja peksis need tulipunaseks.. J. Peegel. *Mina olen ärimees.. ja ma armastan kõnelda ameerika stiilis, see tähendab lühidalt ja otse. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: elu|stiil, hüppe|stiil, jooksu|stiil, juhtimis|stiil, kõne|stiil, laulu|stiil, mängu|stiil, suhtlus|stiil, sõidu|stiil, töö|stiil, ujumis|stiil, vestlusstiil; flopp|stiil, rull|stiil, vabastiil.
4. rõivastuse laad. Eelistab riietuses klassikalist, sportlikku stiili. Romantiline stiil rõhutab figuuri. Omaette mõisteks on rõivamoes muutunud rahvuslik stiil.
▷ Liitsõnad: riietus|stiil, rõivastusstiil; etno|stiil, retro|stiil, safaristiil.
5. stiilikus, stiilsus. Lavastusel, näitlejas on stiili. Tema olekus, käitumises oli suurt stiili. Sisustus on luksuslik, kuid stiili võiks enam olla.

subjektiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. ka filos subjektile v. teadvusele omane, sellele vastav v. sellest tulenev. Keelenorm kui objektiivne, keeletunne kui subjektiivne nähtus. Subjektiivsed sümptomid med haige enda tunnetatud haigusnähud. Puudusin koolist subjektiivsetel 'endast lähtuvatel' põhjustel. || jur õigussubjektile, isikule kuuluv. Subjektiivne õigus. || (kirjanduses, kunstis:) autori isiklikel elamustel, tundmustel põhinev, neid väljendav. Lüürika on kõige subjektiivsem kirjandusliik. *Laarman ja Karrus olid sõjajärgse, subjektiivset alget rõhutava.. raamatugraafika kaks kõige huvitavamat esindajat. R. Loodus.
2. üksikisiku, indiviidi vaatepunktist lähtuv; rohkem isiklikul arvamusel kui faktidel põhinev, isikliku arvamuse kohane. Subjektiivne hinnang, suhtumine, vaatenurk. Ta on hindamisel väga subjektiivne. See on minu subjektiivne arvamus. Subjektiivne lähenemine asjale. Subjektiivset laadi kirjutis. Kriitik on oma hinnangutes liiga subjektiivne. Sinu ettekujutus nendest inimestest on sügavalt subjektiivne.
▷ Liitsõnad: puhtsubjektiivne.

sõja|teema
sõjaga seotud teema (kunstis, kirjanduses, muusikas jm.). See kirjanik on kirjutanud palju sõjateemadel, on oma teostes käsitlenud, puudutanud sõjateemat.

tabama ‹37›

1. viskest, löögist, lasust märki, pihta minema; viset, lööki, lasku pihta saama. Kivi tabas akent. Käbi tabab otse silma, vastu kukalt. Nool tabas lindu lennult. Rusikas tabas vastase lõuga. Käigult visatud lumepall ei tabanud. Granaat tabas täpselt. Veri lumel kinnitas, et lasud olid tabanud. Vise tabab, ei taba (märki). Hoop tabas õlga, õlast. Süljepritsmed tabasid nägu. Hukkus killust tabatuna 'killust pihta saanuna'. Tabasin noolega märklauda, märki. Laskur tabab täpselt kümnesse. Ründemängija tabas korvi. Tabasin teda kiviga vastu kätt. Viskasin mütsi varna, kuid ei tabanud konksu. Poksija tabas vastast tugevasti. Kütt laskis mööda, ei tabanud. Isa õpetas poega linde püssiga tabama. See püss, selle püssiga tabab hästi. Tabagu mind välk, kui ma valetan! Tabatud varesed loeti üle. | piltl. Su sõnad tabasid mind rängalt. Umbropsu ütlemine, pilkenool, küsimus tabas märki. Sa ei tabanud selle otsusega märki. Tabas oma märkusega teise nõrka kohta. Tabab oma jutuga kümnesse. Lootsin ühe hoobiga kaks kärbest tabada. Kus alles ütles, tabas otse rusikaga silmaauku.
2. kinni püüdma, kätte saama; (kätte, üles) leidma. Põgeneja, salakütt tabati. Ta tabati otse teolt, varguselt, kohvri kallalt. Kelmustükilt, valetamiselt tabatud koolipoiss. Mees tabati rooli tagant purjuspäi. Ootamatult saabunud naine tabas mehe abielurikkumiselt. Nugist saab lõksuga tabada. Kajakas tabas saagi lennult. Üritati taksot tabada. Katsus tüdruku pilku tabada. Kaameraga tabatud hetk. Tulija ei tabanud pimedas käepidet. Arst tabas kohe minestanu pulsi. Tabasin ta aiast töötamast. Sel telefonil olen hommikuti tabatav. Tabas ära õige hetke ja põgenes. Jalad üritasid takti tabada. Püüab akordionil viisi tabada. Ei osanud temaga rääkides õiget tooni tabada. Tabas eksimatult õige meeleolu. Mõtted on hajali, ei suuda ühtki tabada. Mõiste, mis tabab nähtuse olemuse. Peagi tabas ta leidlik pea hea nõu. Tabasin end väikluselt, vallatult soovilt, noogutamast. || (olemusliku haaramise ja selle väljendamise kohta kunstis). Maalija on hästi merd tabanud. Hästi moejoont tabav stilist. Seda karakterit näitleja ei tabanudki. Näidendi peategelane on osavasti tabatud. Romaanis hästi tabatud ajaloosündmus. || (nägemisega, kuulmisega, haistmisega) tajuma; märkama; taipama, aru saama. Silm, pilk ei tabanud paati silmapiiril. Kui pilku teritad, tabad taamal tuletorni. Kõrv tabas vaikse krabina. Tabasin jutukõminast tuttava hääle. Nina tabas võõrast lõhna. Vaevu tabatavad värvivarjundid. Tabas teise uuriva vaate. Tabasin ta silmis valu, hääles kaastunnet. Jutustaja keeles on tabatavad mitmed murdevormid. Tabasin kaaslases mõnesugust muutust. Ta oskab pealispinna all olulist, argipäevas huvitavat tabada. Tabab otse õhust, mis kaaslasel hingel. Tütred ei tabanud, mida lahkuja huuled sosistasid. Ma ei taba lause mõtet. Tabasin ta mure tõelise põhjuse. Oled tabanud asja tuuma. Tabas ära, kellega tegu. Poiss tuli jokkis koju, aga ema ei tabanud midagi. Mina füüsikat ei taba. Ta olemus jäigi tabamata.
3. (ootamatult, kahjustavalt) osaks langema, osaks saama. Küla tabas üleujutus, tulekahju. Maad tabas ikaldus, katk. Kalureid on tabanud paks udu. Perekonda tabas vaesus. Õues tabas meid tuisk. Teda tabas äge köhahoog, infarkt. Surm tabas venda juba lapseeas. Zoonoosid tabavad ka inimesi. Mind tabas raske saatuselöök, ränk pettumus, üks ebaõnnestumine teise järel. Soomlasi tabas võistlustel täielik fiasko. Erakonda on krahh tabanud. Milline üllatus meid tabas! Teda tabas ootamatu mõte. Uni tabas reisimehi korrapealt. Õnnetused tabavad inimesi, mitte kive ja kände. Poega tabas isa saatus. Tabagu teda hukatus! Ema surm tabas peret ootamatult. Kaardimängus tabab teda ikka kaotus. Külmaseenest tabatud 'tabandunud' puu. *Algas esimene aimdus suurest õnnest, mis tabab mõnikord inimesi. A. H. Tammsaare.

tehnitsism ‹-i 21› ‹s›

1. maailmavaateline hoiak, mis põhineb usul tehnika arengu positiivsesse osasse inimkonna ajaloos. Tehnitsismi pooldavad sotsioloogid.
▷ Liitsõnad: antitehnitsism.
2. tehnika (3. täh.) v. tehniliste üksikasjade ületähtsustamine (sisu arvel, näit. kunstis)

tipp|klass
tipptasemel klass (näit. spordis, kunstis). Sportlane tõusis selle tulemusega maailma tippklassi. Tippklassi kontrabassimängija. Teos kuulub filmikunsti tippklassi.

tüüp ‹tüübi 21› ‹s›

1. ühiste tunnuste v. omaduste järgi eristatav rühm; mingile rühmale iseloomulike tunnuste kogum. Kõrgema närvitalitluse tüübid. Närvisüsteemi omaduste teatud kindlat kombinatsiooni nimetatakse närvisüsteemi tüübiks. Mälu, taju tüübid. Voorte tüübid. Taimkatte tüübid. Roostik, niidud ja karjamaad on avamaa tüübid. Eksamil tuli määrata mulla liik ja tüüp. 11.–12. sajandil tekkis uus tüüp linnuseid. Auto tehnilisse passi tuleb märkida haagise tüüp: lahtine, kinnine, paadiveohaagis, suvila jne. Tunneb hästi mürskude ja miinide tüüpe. Annotatsioon annab ülevaate teose tüübist (käsiraamat, õpik vms.). Leiti eri tüüpi odaotsi. Need on üht tüüpi laevad. Tulpidel on viit tüüpi lehti. Seda tüüpi autodel on hea kiirendus. Tüübi poolest, tüübilt sarnased majad. || (millegi laadi märkivana). Linna tüüpi 'linnaline' asula. Hotelli tüüpi 'hotelli laadi' elamu. || folkl rahvaluuleteose variantidena avalduv püsiv põhikuju. Muinasjuttude, rahvalaulude, vanasõnade tüübid. || antr inimrassi alajaotis. Antropoloogiline tüüp. Balti, alpi, armeenia tüüp. *.. kõrge lauba, kaarjate kulmude ja pikliku näoga mees. Lääne-balti tüüp. M. Traat.
▷ Liitsõnad: adra|tüüp, asula|tüüp, auto|tüüp, habeme|tüüp, hoone|tüüp, inim|tüüp, järve|tüüp, kasvukoha|tüüp, kirja|tüüp, kirve|tüüp, kivimi|tüüp, kooli|tüüp, laulu|tüüp, maastiku|tüüp, metsa|tüüp, mulla|tüüp, muut|tüüp, mälu|tüüp, naha|tüüp, raba|tüüp, relva|tüüp, soo|tüüp, taimkatte|tüüp, temperamendi|tüüp, vanasõnatüüp; alam|tüüp, alg|tüüp, all|tüüp, pea|tüüp, põhi|tüüp, sega|tüüp, vastandtüüp; arhe|tüüp, bio|tüüp, feno|tüüp, geno|tüüp, mono|tüüp, proto|tüüp, stereo|tüüp, ökotüüp.
2. üldistatud kuju kirjanduses, kunstis, tüüpiline karakter. Tüüpi looma. Näitleja lõi huvitava tüübi. Shakespeare'i tegelased on pigem tüübid kui karakterid. Näidendi tüübid. Kirjanduslikud tüübid.
3. (inimese kohta). a. (teat. iseloomulike tunnuste järgi, teat. laadi märkivana). Uus paarimees on huvitav tüüp. Klassis on koos tore galerii tüüpe. Rahvalikud tüübid peoplatsil. Need poisid on seltskondlikud tüübid. Ta pole teadusemehe tüüp. Õde on ootaja tüüp. See mees lihtsalt pole abielumehe tüüp. Ta on vanapoisi tüüpi. Lasteta naine, aga ema tüüpi. b. (sobivuse seisukohast). Ta ei ole minu tüüp. See daam on täpselt teie tüüp. c. kõnek hlv kuju, tegelane. Ah, on üks laisavõitu tüüp! Mingid tüübid on ukse taga. Üks tüüp küsib sind. On alles jultunud tüüp! Ole selle tüübiga ettevaatlik! Suhtleb igasuguste tüüpidega. Haaras kellelgi tüübil rinnust kinni. Põhjakäinud, allilma tüübid.
▷ Liitsõnad: ajakirjaniku|tüüp, ametniku|tüüp, boheemlas|tüüp, haritlase|tüüp, kangelas|tüüp, kirjaniku|tüüp, kunstniku|tüüp, mõtleja|tüüp, sportlase|tüüp, teadlasetüüp.
4. eeskuju, näidis. *.. kõigile neile, kes teda nägid, muutus ta täiusliku ilu tüübiks .. A. Pärn (tlk).
5. trükitüüp. Tüüpide kraadid.

verism ‹-i 21› ‹s›
naturalismile lähedane suund Itaalia kirjanduses, kunstis ja ooperimuusikas 19. sajandi lõpul

vormi|kaanon
(hrl. kunstis, kirjanduses). Autor järgib klassikalist vormikaanonit. Vanad vormikaanonid heideti kõrvale.

vormi|kultus
vormi (ülemäärane) austamine (kirjanduses, kunstis vms.). Ta on esteet, vormikultuse pooldaja.

vormi|kultuur
vormi alal saavutatud tase (kirjanduses, kunstis vms.). Hea vormikultuuriga luuletaja, kunstnik.

ühtsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as ühtne); ühtekuuluvus. Maailma ühtsus. Riigi, erakonna, perekonna ühtsus. Skandinaavia maid seob majanduslik ja kultuuriline ühtsus. Rahva seas puudus ühtsus. Laialdasel maa-alal võib rahva keeleline ühtsus laguneda. Kiriku ühtsuse aluseks on usu ühtsus. Sisu ja vormi ühtsus (kirjanduses, kunstis). Kolm ühtsust kirj aja-, koha- ja tegevusühtsuse nõue klassitsistlikus dramaturgias. Koori kõlaline ühtsus. Teooria ja praktika ühtsus. Sõprus eeldab huvide ühtsust. Neid liidab vaadete ühtsus. Ühtsuses peitub jõud.
▷ Liitsõnad: aja|ühtsus, koha|ühtsus, stiili|ühtsus, tegevusühtsus.

üks|sarvik
müt hrl. hobuse välimusega ja keset otsmikku asuva pika sirge sarvega muinasjutuline loom; (kujutatud mitme rahva ja ajastu kunstis)