[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kummardama ‹37›

1. pead v. ülakeha kergelt ettepoole painutama, kummardust tegema (tervituseks, austuseks vms.). Kummardab kergelt, sügavalt. Kummardasin viisakalt, galantselt, tähelepanelikult, aupaklikult. Uksehoidja kummardas külaliste ees teenistusvalmilt. Kummardas lävelt tervituseks kohalviibijaile, kohalviibijate poole, igasse kaarde. Kummardas daami ees ja palus teda tantsima. Vabandas, tänas, tervitas, lahkus kummardades. *Kummardasin maani ta ette ja haarasin ta rüühõlma järele .. B. Kangro.
2. (kultuslikult) austama, teenima, au sees pidama. Jumalaid, tootemeid, esivanemaid kummardama. Loodusrahvad kummardavad päikest, tuld, puid, loodusjõude. Halli pead austa, kulupead kummarda. | piltl. Rikkust, mammonat, võimu kummardama. Kummardab mõistust, ilu. Kummardas saksu, ülemusi. Ta ei pea midagi pühaks, ei kummarda millegi ees. || kõnek alandlikult paluma. Küllap sul tuleb veel tema juurde kummardama minna. Ma ei mõtlegi selle asja pärast kedagi kummardama hakata.
3. kummargile laskma, kallutama. Kummardas pea alla, keha ettepoole. Pajud kummardavad oksi vee kohale. *.. kollendav rukis kummardas valminud päid maani .. M. Metsanurk. *Ja Koidu poole, häbelik, / end kummardamas Hämarik .. L. Koidula.
4. end kehaga alla v. kellegi poole kallutama, kummargile laskuma, kummarduma (1. täh.) Kummardas ja võttis midagi maast. Kummardas kingapaela siduma. Kummardas, et hoopi vältida. Ema kummardab voodi kohale, lapse üle. Kummardas läbi rongiakna vaatama.