[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kummaline ‹-se 5› ‹adj›
ebatavaline, iseäralik, veider, imelik; hämmastust v. võõrastust tekitav. Kummaline kirev rüü. Kummalise kujuga, kummalist värvi loom, taim. Kummaline lõhn, häälitsus. Kuu heitis kummalist kõledat valgust. Kummaline olend, kellele ei oska nimegi anda. Kummaline enesessetõmbunud tüdruk. Mulle tundusid ta kombed kummalised. Uskumatult kummalised seiklused, lood. Kummaline nähtus. Tundsin kummalist igatsust, kohmetust. Majas valitses kummaline õhkkond, meeleolu. Kummalisel kombel ei mäleta ma sellest jutuajamisest midagi. Kummaline mõelda, kummaline küll, et me varem teineteist ei tundnud. See otsus tundub tagantjärele eriti kummaline. Tal on elust kummalised arusaamad. Nii kummaline, kui see ka ei ole, mulle ta meeldib. Usub kõige kummalisemaidki jutte.
▷ Liitsõnad: eris|kummaline, ülikummaline.