[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kulgema ‹37›

1. edasi liikuma, minema. Küülik kulgeb hüpates, madu roomates. Inimvool kulgeb raudteejaamast linna poole. Tsüklonid kulgevad läänest itta. Külmad hoovused kulgevad ekvaatori suunas. Aeg kulgeb peatumatult. Ärritus kulgeb retseptoritest kesknärvisüsteemi. *Ja jälle hakkasid mõtted kulgema läbi väsiva pea.. A. Jakobson.
2. (pika joonena) suunduma, ulatuma, minema. Mäeahelik kulgeb põhjast lõunasse. Peatänav kulgeb sirgena läbi linna. Rada, talitee kulges otse üle heinamaa. Läbi metsa kulgeb kõrgepingeliin. Rindejoon kulges piki jõge. Piki rästiku selga kulgeb must sakiline joon.
3. (tegevuse, sündmuste vms. kohta:) (edasi) arenema; toimuma. Reis kulges hästi, meeldivalt, äpardusteta. Võistlus kulgeb tasavägiselt, vahelduva eduga. Töö peab kulgema rütmiliselt, seisakuteta. Vestlus kulges kerges toonis. Riigipeade kohtumine kulges soojas ja sõbralikus õhkkonnas. Läbirääkimised kulgesid tulemusrikkalt. Õpingud ei kulgenud tal kuigi edukalt. Tervenemine kulges normaalselt, kiiresti, pikaldaselt. Ägedalt kulgev haigus. Hea näidendi tegevus kulgeb pingeliselt. Reaktsioon kulgeb tormiliselt. Elu kulges oma harilikku rada.