[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Leitud 4 sobivat artiklit.

kuivama42

1. kuiv(em)aks (1., 2. täh.) muutuma, kuiv(em)aks tõmbuma; kuskil kuiv(em)aks muutumas olema. Suviti kuivas jõgi nireks. Allikas, kaev on kuivanud. Tänavad kuivasid vihmahoo järel kiiresti. Tint polnud paberil veel kuivada jõudnud. Vesivillid ei lõhkenud, vaid kuivasid iseenesest. See värv kuivab kiiresti. Pisarad ta põskedel olid alles kuivamata. Pestud nõud on restile kuivama pandud. Niidetud hein kuivab päikese paistel. Riputas märjad riided truubi äärde kuivama. Pesu kuivab nööril. Lauad on kaardu, lõhki kuivanud. Kivikõvaks kuivanud maa. Ära jäta leiba laua peale kuivama! Kuivanud sai, juust. Anna vett, mul suu, kurk kuivab. | piltl. Sõnad kuivavad kurku. *.. hääl oli kurku kinni kuivanud, kähises ainult pisut. A. H. Tammsaare. || (taimede kohta:) elutegevust minetama, elutuks muutuma. Puu latv, oksad on kuivanud. Jalal kuivanud kuusk. Põuast, külmast kahjustatud taimed kuivavad.
2. (inimese kohta:) kuivetuma, kõhetuks muutuma, kokku kuivama. Vanakese põsed on kortsu kuivanud. Näljast peenikeseks kuivanud käed, jalad. *„Mis jama sa nüüd ajad, et su keel kuivaks!” ütles vanaema vihaselt. B. Alver (tlk).
3. piltl väikeseks, kesiseks, napiks muutuma, kokku kuivama. Ta jõuvarud aina kuivavad. Mu sõprade ring on kitsaks kuivanud. Sissetulekud kuivasid üha vähemaks.
4. kõnek kuskil asjatult, tarbetult, tegevusetult viibima v. püsima. Kartulinoppijad kuivasid traktorit oodates mitu tundi põllu ääres. On eluks ajaks oma pisikese palga peale kuivama jäänud. *Mis te siin kuivate, – tulge aidake paat vette! R. Vellend.

keel kuivab (suulakke kinni) vt keel

kokku kuivama

1. kuivetuma, kõhetuma, kehaliselt otsekui kokku tõmbuma. Kuivas kokku nagu luu ja nahk. Laps kasvab, vanainimene kuivab kokku.
2. piltl kahanema, väheseks, napiks jääma. Toiduvarud, sissetulekud, teenistusvõimalused kuivasid kokku. Meeskond oli poole peale kokku kuivanud. Hoiusumma, varandus oli nulliks kokku kuivanud. Ettevõte, majapidamine on kokku kuivanud ja kiratseb. *Aga imelikul kombel oli ta enda aktiivsus sellest saadik järsku kokku kuivanud. A. Kaal.

ära kuivama

1. päris, täiesti kuivaks (hrl. 1., 2. täh.) muutuma. Maa kuivas kevadiste tuulte käes ruttu ära. Allikas, kaev kuivas ära. Puud jäid pärast istutamist põdema ja kuivasid ära.
2. piltl olematuks muutuma, hääbuma, hävima. *Ei laulu ega naeru. Vilegi oleks tal nagu suhu ära kuivanud. A. H. Tammsaare.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur