[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kostma ‹kostan 46›

1. hrl. kellegi küsimuse, pärimise, jutu peale (vastuseks) midagi ütlema, lausuma, sõnama; vastama. Küsimustele kostma. Ei oska, mõista midagi kosta. Ta ei kostnud mulle selle peale sõnagi, musta ega valget. „Ei tea,” kostis poiss teisest toast pahuralt, tigedalt. Jaan kostis lühidalt või jäi vastuse hoopis võlgu. Naine kostis ainult „jah” ja „ei”. „Eks ta siis tule,” kostis ema poisi eest. „Kas sa mu kirja panid posti?” – „Muidugi,” kostis Linda. *..meie ei hakka teie ülekuulamisele kostma. J. Kross. || ütlema, lausuma, sõnama (mitte vastuseks). Ruumis valitses vaikus, keegi ei kostnud sõnagi. *Hoopis imelikum, kui suure maja rahvas madistab üksteisest sõna kostmata mööda.. M. Seping. || imestust, üllatust, jahmatust vms. väljendavates retoorilistes hüüatustes. Mis sa kostad, või lahku läksid! No mis sa kostad, tulevadki juba! Mis sa kostad, kui terane laps! Mis sa hing kostad, asi on ikka päris hull!
2. kellegi heaks, kasuks midagi ütlema v. tema eest välja astuma, kedagi eestkostmisega abistama. Kui teie tema eest kostate, siis on kõik korras. Ma oskan juba ise enese eest kosta. Kosta poisi eest meistrile paar head sõna. Kostsin minagi direktori ees, et sa koha saaksid. Sul tutvusi, ehk kostaksid ka hea sõna kõrgemal pool! *„Neitsi Maarja! Neitsi Maarja ... kosta meie eest!” pomises samas hambutu vanaeit.. A. Mälk.
3. kuulduma, kuuldav olema; kõlama. Kostab muusikat, linnulaulu, hõiskeid, naeru, kaebeid ja appihüüdeid. Mu kõrvu kostis summutatud karjatus, vaikne sosin, tasane nutt. Kõrvaltoast kostis jutuajamist, magajate sügavat hingamist. Koridoris kostsid kellegi sammud. Kostis mingi ragin, mürin. Plahvatus kostis kaugele. Kose kohin ei kostnud tuppa. „Kas sa süüa tahad?” kostis ema hääl läbi seina. „Paremalt ükshaaval edasi!” kostis korraldus. *Aga miks kostsid bassikeeled nii hukutavalt, nagu oleks see mõne metsavaimu meelitus? E. Särgava. || hääletoonist läbi kõlama v. aimatav olema. Neiu hääles kostab mure, ärritatus ja hirm. Neist sõnadest kostis enesekindlust, uhkust, ülbust, pilget. Mitmest sõnavõtust kostab nurin ja rahulolematus. *Lapsed jäid uniseks. Nüüd kostis nende kilkamises juba ilmne väsimus. A. Jakobson.

läbi kostma
läbi millegi kuulda olema. Õhukesest seinast kostis kõik läbi. See maja kostab väga läbi. || hääletoonist, ütlemisviisist läbi kõlama v. aimatav olema. *Paari ajaloosündmuse kirjeldusest kostab läbi rahva irooniline suhtumine kirikumeestesse. S. Vahtre.

vastu kostma

1. küsimusele v. hüüdele vastama. „Kas sa kuulsid mind?” – „Kuulsin küll,” kostis Endel vastu. *.. otsis naist, hüüdis, aga kusagilt ei kostnud keegi talle vastu. J. Mändmets.
2. kaikuma, vastu kajama. *.. põrutas [ratsanik] rautet rusikaga väravale, – kostsid kõmades vastu lossi kojad. F. Tuglas.
3. lähenemisel eemalt kuulduma. Koera haukumine kostis juba kaugelt vastu. *Kui üle rukkikeerandiku hakkas paistma minu vanemate maja, kostis meile vastu lehma ammumine. O. Tooming.

välja kostma

1. üldisest helide v. häälte segust esile tungima. Tema viiul ei kostnud teiste hulgast välja. *Tuli eelkõige muret tunda, et teravatämbrilised lauljad koorist välja ei kostaks. G. Ernesaks.
2. välja kuulda olema. Avatud aknast kostis välja valju klubimuusikat.

ära kostma
selgesti kuuldav olema, kostma (3. täh.) *.. tarre kostis ära, kuidas murdlained väljas tammi taga otse äikesemürinaga kallast ründasid. E. Valdna (tlk).

üle kostma
muudest helidest, häältest tugevuselt üle kõlama. Tema bass kostis ikka teistest üle. Vankrirataste mürinast kostsid üle lõbusad hääled.