[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

korraga ‹adv›

1. äkki, äkitselt, järsku; otsemaid, korrapealt. Korraga kostis vali praksatus, pauk. Korraga jäid kõik vait. Nägin korraga enda ees tumedat kogu. Kust sul korraga niisugused mõtted? Korraga mulle meenus, kus ma teda kohanud olen. Korraga valdas poissi hirm. Kõik oli ju hästi ja nüüd korraga seesugune skandaal. Korraga tuli Kristjanil tahtmine kõik pooleli jätta. Jutt muutus korraga elavamaks. Korraga ei tule ju kõik meelde. *Martin märkab, et kui Jaani naine silmapilguks oma mured ära unustab, on ta korraga hulga noorem. H. Sergo. *Kui sa rahu mind ei jäta, / kaeban kohtu korraga! K. E. Sööt.
2. sama-, üheaegselt. Seal töötas korraga kolm meest. Tulge, aga mitte kõik korraga! Mõlemad tõusid korraga püsti. Linnud tõusid korraga lendu. Ärge rääkige korraga! Üks, kaks (ja) korraga! (hüüe, märguanne samaaegseks tegutsemiseks). Sinna mahub korraga kümmekond autot. Tuled süttisid mitmes eri paigas korraga. Tal oli korraga mitu tööd käsil. Võtsin kaks halgu korraga. *„Ei saa olla korraga tarandikus ja vaba,” mõtles ta. N. Baturin.
3. ühe hooga, ühtejärge, jutiga; ühe korraga. Laenu võid tagasi maksta korraga või osade kaupa. Joob klaasi korraga tühjaks. Võtab trepil kaks astet korraga. Korraga ei või liiga palju päevitada, pingutada. *Kauplusse tuli värsket kala ja ema praadis korraga tubli pannitäie. T. Lehtmets.