[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

komme ‹kombe 18› ‹s›

1. teat. ühiskonnale v. paikkonnale omane pärimuslik käitumisviis v. mingi sündmusega seotud tavakohane toiming. Esiisade, indiaanlaste kombed. Paganlikud, ristiusu kombed. Idamaade kombe kohaselt. Igal rahval on omad kombed. Jaanipäeva, kadripäeva kombed. Kevadise karjalaskmisega seotud kombed. Jaanitule põletamine, ehalkäimine on vana komme. „Ristimine” ekvaatoril on igipõline meremeeste komme. Minu lapsepõlves oli veel kombeks .. *Hiiumaal kehtis vanasti komme, et pruut käis enne pulmi peigmehe kodus „kolme päeva” tegemas. H. Sergo. || (kitsama piirkonna v. inimrühma tava kohta). Ma ei tunne siinseid kombeid. Külalisena austas ta maja kombeid. Meie peres oli kombeks vara tõusta. Talus oli kombeks pärast lõunasööki pisut puhata. Vahelesegamist ei peetud heaks kombeks.
▷ Liitsõnad: ebausu|komme, jõulu|komme, kiriku|komme, matmis|komme, nääri|komme, pulma|komme, rahva|komme, tähtpäeva|komme, usu|komme, vastlakomme; ohverdamis|komme, tervitamis|komme, tätoveerimiskomme; burši|komme, joomakomme.
2. kellelgi väljakujunenud viis mingil moel toimida v. käituda. Harjuta endalt see halb, veider, inetu komme ära! Poisil oli rumal komme küüsi närida. Mul on kombeks pärast lõunat teed juua. Ta läks harjunud kombe järgi kohe koju. Mul pole kombeks end teiste asjadesse segada! Eks see ole Aadu komme – sõnadega keerutada. Kas see on kellegi komme päevad läbi ringi hulkuda? Mis komme see olgu vanematele vastu haukuda! | (loomade, lindude, asjaolude kohta). Koertel on komme igasuguseid asju peremehe juurde tassida. Sel linnul oli veider komme oma pikka saba väristada. *.. jutt jõudis tema [= šerifi] kõrvu, nagu halbadel uudistel ikka kombeks .. J. Sang (tlk). || (väline) vormitäitmine, niisama moepärast sooritatav tegu. Tegi seda rohkem kombe pärast kui tõemeeli. Mihkli kurjustamine oli pigemini justkui kombeks. Koer polnud kuri: haukus niisama kombe pärast.
3. ‹hrl. pl.› üldistele tõekspidamistele, nõuetele vastav v. mittevastav käitumisviis. Seltskondlikud kombed. Ta oli heade, viisakate, laitmatute kommetega noormees. Uus virtin olevat kommetelt väga peen. Ta oli linnas paremaid kombeid õppinud. On üldine komme, et õpilased tõusevad õpetaja klassi astumisel püsti. Tüdrukul on albid kombed. Mari oli kommetelt lodev tüdruk. *Kõik ootasid, et Ibrahim laskub majesteedi ees ühele põlvele, nagu komme oli. H. Saari (tlk).
▷ Liitsõnad: elu|komme, lauakomme.
4. kombel (mingil) viisil, moel, moodi. a. ‹koos eelneva (ühilduva) omadus- v. asesõnaga; mõnikord on asendatav vastavast omadus- v. asesõnast tuletatud adverbiga›. Tegi seda oma naljakal, pentsikul, veidral kombel. Ta pettis mind kõige nurjatumal kombel. Imelikul, kummalisel kombel pole mulle sellest loost midagi meelde jäänud. Üllataval kombel teadis Sirje asjast üsna palju. Lähen kas rongiga või muul kombel. Tegi seda harjunud kombel. Ta sai sellest omal kombel aru. Töö ei edenenud mitte mingil kombel. Sel kombel ei olnud temaga veel keegi rääkinud. || koos sõnadega kole, hirmus, armetu, hale jms. väljendab millegi rohkust v. intensiivsust. Verd tuli koledal kombel. Teda peksti armetul kombel. Ehmus koledal, hirmsal kombel. Mees vihastas rängal kombel. Kukkusin haledal kombel sisse. Töö väsitas hullul kombel. b. [gen] ‹hrl. nimisõna järel postpositsioonilaadselt› (väljendab tegelikult võrdlust eelneva nimisõnaga: mehe kombel 'nagu mees' jne.). Hullas poisikese kombel. Tervitas sõjamehe kombel. Rõõmustas lapse kombel. Elab munga kombel. Hiilis varga kombel majja. Õigem oleks olnud Jaani kombel ära minna. Sinu kombel ma küll tööd rügama ei hakka. Hiilis kassi kombel. Rebasekutsikad hauguvad koera kombel. Tegi seda üsna inimese kombel 'mõistlikult'. Juhtumise kombel 'juhtumisi, juhuslikult'. c. kõnek koos määrsõnaga. Tal oli häbemata, kuradima kombel 'väga palju' õnne. Kogemata kombel 'täiesti juhuslikult' sattusime õige raja peale.
▷ Liitsõnad: eksi|komme, ime|komme, õnnekombel.