[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kohtunik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›

1. kohtuasju arutav ja otsustav ametiisik kohtuorganeis. Kohtunikku ametisse määrama, valima, taandama. Kohtunike vastutus. Kohtunikud tegid õigeksmõistva otsuse.
▷ Liitsõnad: adra|kohtunik, haagi|kohtunik, kihelkonna|kohtunik, kreisi|kohtunik, maa|kohtunik, rahu|kohtunik, rahva|kohtunik, silla|kohtunik, valla|kohtunik, vandekohtunik.
2. sport isik, kellel on spordivõistluse juhtimiseks vajalik ettevalmistus. Võistlust juhtis kolm kohtunikku. Kohtunike brigaad. Kõlas kohtuniku avavile. Kohtunik katkestas mängu, võistluse.
▷ Liitsõnad: distantsi|kohtunik, finiši|kohtunik, hinde|kohtunik, jalgpalli|kohtunik, kergejõustiku|kohtunik, korvpalli|kohtunik, lõpu|kohtunik, maadlus|kohtunik, male|kohtunik, mati|kohtunik, mängu|kohtunik, orienteerumis|kohtunik, piiri|kohtunik, poksi|kohtunik, puki|kohtunik, punkti|kohtunik, ringi|kohtunik, spordi|kohtunik, stiili|kohtunik, tõste|kohtunik, ujumis|kohtunik, vahe|kohtunik, võrkpalli|kohtunik, väljaku|kohtunik, väravakohtunik; pea|kohtunik, vanemkohtunik.
3. piltl millegi, kellegi üle otsustaja, millegi kohta hinnangu, otsustuse andja. Ma olen iseenda kohtunik.