[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Leitud 682 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.

aga
I. ‹konj› kõige üldisem vastandav sidesõna; sün. kuid, ent
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. ühe lause v. lauseosa kaks komponenti on vastandatud teise lause v. lauseosa kahele komponendile. a. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Eile oli külm, aga täna on soe. Sina lähed, aga mina mitte. Mõte oli hea, aga selle teostus ebaõnnestus. Ma keelasin küll, aga või tema sellest hoolis! *Miika oli surnud, Mihkel oli surnud, tema aga elas ja teda võidi vihata. A. Jakobson. b. (korduvate lauseliikmete puhul). Tal on vähe raha, aga palju tööd. Muret oli tihti, rõõmu aga vahel harva. Ühed elasid jõukalt, teised aga äärmises vaesuses. Võib-olla kunagi tulevikus teen, aga praegu mitte. Seda võib küll mõista, aga mitte õigustada.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Ta on väike, aga tubli. Paratamatu, aga ikkagi kurb sündmus. Koosolekul arutleti praegust olukorda, aga ka tulevikuväljavaateid. Ütles seda tasa, aga kindlalt. Kõik olid väsinud, aga matkaga rahul. Koer haukus ägedalt, aga kallale ei tulnud. Ähvardab lüüa, aga ometi ei löö. *Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle. E. Vilde. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ma oleksin ehk läinudki, aga isa ei lasknud. Tundis väsimust, aga uni ei tulnud. Raske muidugi on, aga küll me toime tuleme. *Ema vahest ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. A. H. Tammsaare. | (otsese kõne korral võib lause aga kohalt katkeda). *„Noh, kas perenaine lubas?” küsis noorhärra järgmisel õhtul. – „Lubas küll, aga ..” M. Metsanurk.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandus nõrk ning aga kasutatakse ütlust sissejuhatava sõnana. „Mina seda ei teinud.” – „Aga kes siis tegi?”. *Jajah, nojah, õige küll. Aga siis peate rikas inimene olema, kui nii palju raamatuid ostate. R. Roht. *Nõu meeldis vanahärrale, ja ta pidas temast tükk aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. E. Vilde.
II. ‹adv› (rõhutav sõna)
1. muudkui, vaid. Mis siin enam oodata, istume aga lauda! Tulge aga julgesti, koer on ketis! Lase aga kuulda! Mine aga sina pealegi, küll saame siin hakkama! *Pole inimesed ju taevapilved, et aga lähevad ja lähevad ja seda kiiremini, mida kurjem on tuul. A. Mälk.
2. ainult, vaid, üksnes. Kaupa on külluses, oleks aga raha! Tal pole muud mõttes kui aga oma töö. Ta tuleb kõigega toime, kui ta aga viitsib teha. No oodaku aga! (ähvarduses). *Temal on ükskõik, kuidas elab, kui tal aga riided seljas ja tükk leiba on .. M. Metsanurk. || ‹hrl. ühenduses pronoomenite, adverbide ja konjunktsioonidega› iganes. Kes aga ette sattus, see kolki sai. Võeti, mis aga kätte sattus. Läks, kuhu aga tahtis. *.. ruttas nii kärmesti kodu poole, kui aga vana ruuna kabjad kandsid. J. Kunder.
3. (hrl. imestust, üllatust väljendavates hüüatustes:) alles, ikka. Oled sina aga optimist! No on see aga peletis, suli! Küll on aga kuum – päris ära tahab lämmatada.
4. väljendab v. rõhutab etteheidet v. ähvardust. Aga! Aga, ema, kuidas sa võid ometi Reinust nii rääkida! „Aga sa nüüd isa käest saad!” ähvardas tädi.
5. (ebamäärase tähendusega). a. sissejuhatava sõnana, eriti otseses kõnes. Aga küll tõusis kära! Aga see oli alles sõit! Aga me kolkisime neid päris korralikult kohe! „Arva, mis ma leidsin.” – „Aga mitte ei oska arvata.”. b. tarvitatakse hrl. koos verbi kordamisega imperatiivis. Tule aga tule lähemale! Vaata aga vaata, või tema ka siin! Rääkige aga rääkige, küll te pärast kahetsete! „Astu aga astu!” sundis mees hobust. c. (muudel juhtudel). Ta tundis huvi humanitaarainete, eriti aga ajaloo vastu. See asi puudutab meid kõiki, eelkõige aga sind.

ahel ‹-a 2› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› kett (näit. endisajal vangide) köitmiseks, millegi kinnitamiseks. Ahelate kõlin. Ahelaisse panema, neetima. Ahelais orjad. Vangid vabastati ahelaist. Tulekolde kohale kookude või ahelate otsa riputati keedupajad. Ta on nagu ahelatega kodu külge needitud. *Kõlistas [koer] korra ahelaga ja vigises jälle. A. Maripuu. || piltl (millegi kammitseva, köitva, takistava v. ikestava, rõhuva kohta). Kuulsuse ahelad. *Kui kesktalvel külm õige pakaseks läheb, raputab vangistatud Peipsi oma ahelaid. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: jala|ahel, kaela|ahel, käe|ahel, paja|ahel, raud|ahel, vangiahel(ad); abielu|ahel, jää|ahel, orjaahel(ad).
2. üksteisele järgnevate esemete, nähtuste, faktide, sündmuste, ka inimeste jne. pidev rida. Jõekallast palistav hõbepajude ahel. Rahvatantsijate värvikad ahelad staadionimurul. Terve ahel kauneid järvi. Paljudes kõrgmolekulaarsetes ainetes paiknevad süsinikuaatomid ahelana. Assotsiatsioonide, järelduste ahel. Sündmuste ahel. Helgemad hetked elupäevade hallis ahelas. See oli vaid üks lüli mu tööde ja ettevõtmiste pikas ahelas.
▷ Liitsõnad: arengu|ahel, elektri|ahel, koralli|ahel, kõrval|ahel, pea|ahel, süsiniku|ahel, toitumisahel.

aheldama ‹37›

1. ahela(i)sse panema, ahela(te)ga köitma; ahela(i)s pidama, ahela(i)s hoidma. Vangid aheldati lossikeldri seina külge. Aheldatud käed, jalad. Aheldatud Prometheus. Vanal ajal olid raamatud vahel lugemispuldi külge aheldatud. Aheldavad köidikud, ketid, vangirauad. Koera aheldanud kett oli katkenud.
2. piltl kammitsema, köitma; piirama, takistama. Raske haigus aheldas ta voodisse, voodi külge. Naised ei taha olla enam kodu külge aheldatud. Graniitkallaste vahele aheldatud jõgi. Pakane kaanetab järved ning aheldab jõed. Hirm aheldas ta paigale, jalad ei kuulanud sõna. Mõtlemist, fantaasiat ei ahelda miski.

ainuüksi ‹adv›

1. ainult, üksnes. Ta ei teinud seda ainuüksi enda pärast. Tänapäeva naine ei lepi ainuüksi kodu ja köögiga. Seda tean ainuüksi mina. Ainuüksi lubadusest ei piisa. *.. kuid nuhi sõbraks olla võib ainuüksi nuhk! B. Alver. *See oli öeldud nõnda, et seda sai mõista ainuüksi kui siirast tunnustust. I. Sikemäe. || kõike muud v. kõiki muid arvestamata v. kõrvale jättes, muu(de)st rääkimata. Kui palju uusi maju on ehitatud ainuüksi Tallinnas. Vaenlane kaotas ainuüksi langenutena 5000 meest. Ainuüksi viimase aastakümne jooksul on asula elanike arv kahekordistunud.
2. päris üksinda, päris üksi, ihuüksi. *Tihti viibis ta ainuüksi ja tundide kaupa oma kunstitemplis .. A. Saal. *.. ma kardan! Ainuüksi metsas ja öö tuleb! A. Kitzberg.

ajutine ‹-se 5› ‹adj›
mittealatine, teatavaks v. mõneks ajaks arvestatud, mõnda aega kestev; mittepüsiv, mööduv. Ajutine asetäitja, kohusetäitja, töötaja, elanik. Ajutine tõend. Ajutine valitsus. Ajutine peavari, kodu, ehitis, juhtmestik. Ajutine hind. Ajutine töövõimetus, äraolek, asendamine. See nähtus on ajutine. Esineb ajutisi kasvuraskusi. Vajaksin seda raamatut ajutiseks kasutamiseks. Ta jäi saarele vaid ajutiseks. *.. viin oli kõik mured ainult ajutiseks, mõneks lühikeseks silmapilguks eemale peletanud. E. Männik. || ajuti esinev. Ajutine järv, jõgi, voolusäng.

alg|kodu
algne elupaik v. pärinemisala. Kreeka hõimude, slaavlaste, soome-ugri rahvaste algkodu. Muinasjuttude algkodu on otsitud Indiast.

almanahh ‹-i 21› ‹s›
hrl. kirjandus- ja kunstialane, sageli perioodiline koguteos. Almanahh „Kunst ja Kodu”. Tema esimesed värsikatsetused ilmusid kooli almanahhis.
▷ Liitsõnad: kirjandus|almanahh, kunstialmanahh.

altar ‹-i, -it 2› ‹s›

1. kirikl lauda meenutav hrl. kaunistatud pealmikuga alus, mille ääres toimetatakse usutalitusi; ka selle lähem (tihti võrega piiratud) ümbrus. Põlvitab altari ees. Leerilapsed astuvad altari ette. Õpetaja astub altarisse, on altaris. Altaril on süüdatud küünlad.
▷ Liitsõnad: kapp|altar, kodu|altar, pea|altar, tiibaltar.
2. relig looduslik v. rajatud ohverdamiskoht. Altarilt tõusis ohvrisuits. | piltl. Need, kes ohverdasid oma elu isamaa altarile.
▷ Liitsõnad: ohvrialtar.

apteek ‹-teegi 21› ‹s›

1. asutus ravimite valmistamiseks retsepti järgi, samuti ravimite jt. meditsiinikaupade müügiks. Käisin apteegist rohtu toomas. Ostsin apteegist ravimeid.
▷ Liitsõnad: linna|apteek, maa-|apteek, valve|apteek, veterinaar|apteek, väliapteek.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› kogum ravimeid esmaabiks v. eriotstarbeks
▷ Liitsõnad: auto|apteek, kodu|apteek, käsi|apteek, reisiapteek.

arest ‹-i 21› ‹s›
jur
1. lühiajaline vabadusekaotuslik karistus. Huligaanitsejad said 10 ööpäeva aresti, neid karistati 10-ööpäevase arestiga. Talle määrati kolm päeva aresti. Endine peaminister määrati kodusesse aresti, on koduses arestis.
▷ Liitsõnad: kodu|arest, lihtarest.
2. eelvangistus
3. vara arestimine. Vara pandi aresti alla, varale pandi arest.

armastus ‹-e 5› ‹s›

1. sügav kiindumus. a. kellessegi, eriti vastassoost isikusse. Platooniline, meeleline, erootiline, seksuaalne armastus. Suur, sügav, puhas, tõeline, kirglik, ennastsalgav, hell, õrn, pime armastus. Õnnetu, keelatud armastus. Armastus esimesest silmapilgust, esimene armastus. Armastus tekib, tärkab, kustub. Noormees avaldas neiule armastust. Püüab võita tütarlapse armastust. Nad abiellusid armastusest. Ainult õhust ja armastusest ära ei ela. Mehe armastus naise vastu. Ema armastus laste vastu. Vennalik, emalik armastus. Perekonnas valitses üksmeel ja armastus. Vana professorit meenutati tänutunde ja armastusega. Armastus kõige elava vastu. b. (elutu objekti puhul ka nõrgenenult:) eriline huvi, meeldumus. Armastus looduse, kodu ja töö, teatri, kunsti vastu. Ei teinud seda raha pärast, vaid armastusest asja vastu.
▷ Liitsõnad: ahvi|armastus, asja|armastus, elu|armastus, ema|armastus, enese|armastus, inim|armastus, isamaa-|armastus, jumala|armastus, kodumaa-|armastus, korra|armastus, lapse|armastus, lapsepõlve|armastus, laste|armastus, laulu|armastus, ligimese|armastus, looduse|armastus, looma|armastus, maa-|armastus, muusika|armastus, noorus|armastus, puhtuse|armastus, rahu|armastus, sala|armastus, spordi|armastus, tarkuse|armastus, teatri|armastus, tõe|armastus, töö|armastus, vabaduse|armastus, vanemate|armastus, vastu|armastus, venna|armastus, õearmastus.
2. suguline läbikäimine, armatsemine. Füüsiline, kehaline armastus. Ostetav, raha eest saadav armastus.
▷ Liitsõnad: vabaarmastus.
3. kõnek armastatu. Tal on nüüd uus armastus, pikk blond poiss. *Vassili, mu Vasjake! Vaat sina oled mu tõeline, õilis armastus! L. Promet.
▷ Liitsõnad: lapsepõlve|armastus, noorusarmastus.

armastus|tunne
Tuleb kasvatada lastes armastustunnet kodu ja looduse vastu.

arutu ‹adv›
tohutult, määratult, arutult, tohutu, määratu. Arutu pikk järjekord. Arutu rikas mees. Arutu suured kivid. Arutu palju rahvast koos. Kodu on kusagil arutu kaugel.

ase|aine

1. teist (näit. kallimat, kvaliteetsemat v. raskesti kättesaadavat) ainet v. materjali asendav aine v. materjal. Kautšuki, tsemendi, kohvi aseaine. Odav, kehv, täisväärtuslik aseaine.
2. piltl miski (harvemini keegi), mis (v. kes) osaliselt v. kuidagimoodi midagi (v. kedagi) asendab. Lastekodu on ikkagi kodu aseaine. Armastust polnud, oli vaid selle aseaine. *.. on vaid üks hädaasi, üks peremehe aseaine .. M. Mõtslane.

astuma ‹42›

1. ühe, paari, mõne sammu võrra kuhugipoole liikuma. Paar sammu astuma. Jalg on valus, ei või kuidagi astuda. Astume akna juurde, nurga taha. Astuge ettepoole, tahapoole, lähemale, juurde, ligi. Bussi, vagunisse astuma. Palun, astuge edasi! Ratsanik astus sadulast. Astusime õuest tuppa, kööki, rõdule, vaipa mööda mõne sammu akna poole. Ma ei astu enam kunagi üle tema läve. Kui sa üle koera astud, astu ka üle saba. | piltl. Ta astus julge, otsustava sammu. Valitsus astus samme hariduse edendamiseks. || jalaga millegi peale, otsa v. sisse sattuma v. vajutama. Kellelegi jala peale, varbale, kannale astuma. Orgi, naela, klaasikillu otsa astuma. Vaata, et sa porri ei astu! Otsis mahakukkunud prille, kuni astus need puruks, katki. Ta oli endale pinnu jalga astunud. Ära peale astu! Ta viskas suitsuotsa maha ja astus jalaga surnuks.
2. sammuma, kõndima, käima; sammudes, käies minema. Astub kiirel sammul mööda tänavat kodu poole. Tükk maad minna, annab astuda. Üksinda astub väsinud rändur oma teed. Läheb kuulmatult, kikivarvul astudes. Marssige korralikult, astuge ühte jalga. Pärimäge hobune sörkis, vastumäge astus sammu. Hakka aga astuma 'hakka minema'. Aeg on hiline, tuleb astuma hakata. *.. harva astus pimedaid metsaradu inimese jalg. J. Saar. | piltl. Elu astub oma paratamatut rada. Tuleb ajaga ühte sammu astuda. *Ees astub armuõpetus / ta kannul kaubakavalus .. A. Haava.
3. ‹hrl. illatiiviga› midagi, mingit tegevust jms. alustama, midagi tegema hakkama, millegi juurde asuma. Uus valitsus astus ametisse. Komisjon ei jõudnud veel tegevusse astuda. Astuti võitlusse ükskõiksuse ja loiduse vastu. Kellegagi kirjavahetusse, kontakti, ühendusse, sidemetesse, suhetesse, läbirääkimistesse astuma. Oleks tore temaga tutvuda ning vestlusse astuda. Noored astuvad ellu. Kirjandusse astus ta hilja, täies meheeas. Sõjas purustatud tehased astusid varsti jälle rivisse. Mängu astusid hoopis uued tegurid. Kuningas astus troonile. Ta ei astu kunagi kahtlastesse sobingutesse. Kirjanik astus 70. eluaastasse. Abielusse, abiellu astuma 'abielluma'. Jõusse astuma 'jõustuma, kehtestuma'. *Jälle pidi sulane perenaisele appi astuma .. A. H. Tammsaare. || mingi organisatsiooni, seltsi vms. liikmeks hakkama. Parteisse, ametiühingusse astuma. Skaudiks astuma. Seltsi liikmeks astuma. || kuhugi õppima, tööle, teenistusse asuma. Kooli, tehnikumi, ülikooli, majandusteaduskonda, magistrantuuri astuma. Ta oli vabatahtlikult armeesse astunud. *.. veetis suve maal, astus sügisel pedagoogilistele kursustele .. E. Krusten. || mingit usku omaks võtma. Luteri, vene, katoliku usku astuma.
4. piltl saabuma, tulema, jõudma. Mõne minuti pärast astume uude aastasse. Uued rõõmud ja mured astuvad meie ellu. Uus põlvkond astus ajaloo areenile. Vanad lähevad pensionile, noored astuvad asemele. Kellegi palge, silma ette astuma. 13. sajandisse astus siinne rannikuala peaaegu inimtühjana.

asutama ‹37›

1. midagi rajama, looma. Kodu, perekonda asutama. C. R. Jakobson asutas „Sakala”. Asutati kool, instituut. Poisid asutasid oma orkestri. Kavatsen maja juurde iluaia asutada. Sinna asutati linn, koloonia. Millal asutati Meleski klaasikoda? Selts „Säde” asutati Valgas 1902. a. 1970. a. asutati eesti kirjanduse aastapreemia. Asutav kogu 'uue riigi loomisel põhiseaduse väljatöötamiseks kokkukutsutav esinduskogu'. *Sinna [künkale] asutati ööleer, tehti leegitsev lõke .. F. Tuglas (tlk).
2. end (millekski, mingiks tegevuseks jne.) valmis seadma, valmistuma, ettevalmistusi tegema. Külalised asutasid (ära) minema, minekule. Vanemad asutavad tööle, lapsed kooli (minema). Hakati teele, pikale reisile asutama. Ema asutas loomi talitama. Asutasime juba magamaminekut. Kuhu sina end asutad, kas peole? *Miski küpseb ja valmib, miski alles asutab puhkema. L. Hainsalu. || kuskil sisse seadma. Kuhu tema enese asutab? *„Tänan,” kummardas Lutsar asjalikult ja asutas ennast otsekohe laua äärde. L. Promet. *Ega Matis rumal pole, et sooservale elamist asutab. A. Beekman.

asüül ‹-i 21› ‹s›

1. varjupaik, koht, kus jälitatavad (näit. poliitilised põgenikud) omavad isikupuutumatust
2. peavarjutute kodu v. ööbimispaik

atsissina ‹1› ‹s›
van kõnek tsaariaegne puhastatud valge viin. *On küll piiritus, kodu kangemaks viinaks tempida kui harilik atsissina, aga läheb ka selgelt sihukese pakasega. E. Vilde.

eel
I. ‹postp› [gen]
1. (ajaliselt:) vahetult enne. Õhtu, hommiku, päikesetõusu, loojangu eel. Äikese eel on õhk raske. Pühade eel oli palju sõitjaid. Esimese maailmasõja eel. Valimiste eel. Keskendus stardi eel. Surma eel. | ‹ka prep› [part] hrv luulek. *.. eel koitu väsis raju tusk – / kõik oli korraga kui surnud. J. Sütiste.
2. hrv (ruumiliselt:) ees. *Ja õhtu taevas helendas mu eel .. G. Suits.
II. ‹adv› van ees a. tulevikus, saabuvana, kättejõudvana. *Ta ju kuulis praegu, et eel on matused. O. Luts. b. kellestki varemalt, enne. *Kui nad pärale jõudsid, laskis ta Asta eel ära minna ja hakkas alles siis .. aeglaselt sama teed kodu poole sammuma. J. Kärner. c. (ruumiliselt). *Jaak läks eel, Mihkel käis järel. J. Mändmets. *Pruunikalt eel näeb punavat kaugete metsade latvu .. V. Ridala.

eesel ‹-sli, -slit 2› ‹s›

1. hobusest väiksem hrl. hall pikakõrvaline veo- ja kandeloom (Equus asinus). Istus eesli selga. Eesli vali kisa. Koormakandja eesel. Kangekaelne nagu eesel.
▷ Liitsõnad: ema|eesel, hobu|eesel, isa|eesel, kodu|eesel, koorma|eesel, metseesel.
2. piltl (rumala, taipamatu, põikpäise inimese kohta, ka sõimu- ja kirumissõnana). Oh sa eeslite eesel! Olin viimane eesel, et sind uskusin! Ja meie, vanad eeslid, ei taibanud! *Eesel! Kes teeb siin nalja? H. Raudsepp.
3. eeslimäng. Poisid mängisid eeslit.

eha|hämarik
Tihenevas ehahämarikus kiirustati kodu poole.

ehkki ‹konj›
möönev sidesõna; sün. kuigi, olgugi et, ehk küll
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Mehed jätkasid tööd, ehkki hakkas sadama. Ma kartsin veidi, ehkki kartuseks polnud põhjust. Ta toetas veel lapsigi, ehkki ta enda majanduslik olukord polnud just kiita. Ta ei tunne korralikult linna, ehkki on seal aastaid elanud. Ta ei tulnud, ehkki lubas. Ehkki ta kedagi kaasa ei kutsunud, tormasid kõik talle järele. Ehkki ta on veel võrdlemisi noor mees, hakkavad juuksed meelekohtadel juba halliks tõmbuma. *Ta ei lähe mööda, ehkki me pole teab mis suured tuttavad, ja istub mu kõrvale. L. Promet.
2. alustab piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset) v. vastava iseloomuga lauseosa. Ta on suurte kogemustega mees, ehkki ilma erihariduseta. Ta tuli, ehkki hilinemisega. Need marjad on vitamiinirikkad, ehkki mitte kõige maitsvamad. Räägiti (ehkki seda eriti ei usutud), et ta olnud vanasti röövel. *Ja üks säärane salakõrts oli ka mamsel Siilivälja kodu, ehkki hoopis suurejoonelisem kui kõik teised. A. Jakobson.

e|-kool [-i]
ped Interneti-põhine kooli ja kodu vahelise suhtlemise keskkond. E-kooli kasutama. E-kooli sisenema. Vaatas e-koolis lapse hindeid.

elajas ‹-ja, -jat 2› ‹s›

1. (hrl. mingi negatiivse emotsionaalse hinnanguga öelduna:) loom. Käis elaja kombel neljakäpuli. Ahmib süüa nagu elajas. Röögib kui elajas. *Jah, eks hunt ole ikka kuri elajas küll! E. Kippel. || kariloom; veis. *Ühel väga ilusal suvisel päeval hoidis ta karjamaal oma elajaid .. J. Pärn. *Vahest sekka kuuldub .. mõne mäletsedes lamava elaja inisemist. M. Raud.
▷ Liitsõnad: kari|elajas, kodu|elajas, maja|elajas, metselajas.
2. (sõimusõna). Sa alatu elajas! Ma talle, vanale elajale, alles ütlen! Käed küljest, sa elajas! *Teie siga, lurjus, elajas... ütlesin ma talle kohe! A. Jakobson.

elamine-olemine ‹elamise-olemise, elamist-olemist 5› ‹s›
elamine (hrl. 2., 3. täh.) Missugune tuleb elamine-olemine mehekodus? *Kiitis Rita elamist-olemist, vaidles temaga ja kõneles oma elamisest-olemisest nii, nagu oleks ka temal maal jõukas ja peen kodu. V. Gross.

elektroonika ‹1› ‹s›

1. teaduse ja tehnika haru, mis uurib ja rakendab vaakumis, gaasides, pooljuhtides jm. keskkondades ja nende piiril liikuvate laengutega seotud nähtusi
▷ Liitsõnad: krüo|elektroonika, kvant|elektroonika, mikro|elektroonika, pooljuht|elektroonika, raadioelektroonika.
2. elektronseadiste kasutamisel põhinev aparatuur, elektronseadmed
▷ Liitsõnad: kodu|elektroonika, olmeelektroonika.

endine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. varem kellekski v. millekski olnud, varem kasutusel olnud, kunagine; ant. praegune. Endine õpetaja, direktor. Endised õpilased, sõbrad, tuttavad, naabrid. Tema endine abikaasa, naine, mees. Saare endised elanikud. Minu endine kodu. Sündis endises Kaagjärve vallas. Kool asus endises mõisamajas. Endised metsaalad, põllud. Endine maantee oli rohtu kasvanud. Endisel lagedal väljal on nüüd uued majad. Endised lubadused olid unustatud. Tema endisest ilust polnud palju säilinud. || varasemasse, möödunud aega kuuluv, muistne. Endised ajad, inimesed.
2. selline nagu varem, muutumatu. Elab endist viisi. Jättis abiellumisel endise nime. On oma endises jõus. Elu läks endist rada. Kõik jäi endiseks. Leidsin kodukoha eest endisena. *Peeter käis sageli Leena pool, kuid nende vahekord ei olnud enam endine. H. Sergo.

ergutama ‹37›

1. elavamale, intensiivsemale tegevusele õhutama v. julgustama; innustama, virgutama, hoogu v. indu andma; tagant sundima. Kedagi tööle, aktiivsele tegevusele ergutama. Sõnadega, lubadustega ergutama. Kellegi huvi, uudishimu ergutama. Ergutati üksteist hüüetega, naljatustega. Poolehoidjate kohalolek ergutas teda vaidlust jätkama. Perenaine ergutas külalisi sööma ja jooma. Väsinud aju ergutati kange kohviga. Vihtlemine ergutab vereringet. Kiitused ergutavad õpilasi usinusele. Ergutab teda kõrgemasse kooli astuma. Hobust piitsaga, ohjadega kiiremale käigule ergutama. Ergutava toimega ravim. *Kodu lähedus ergutab Kuura sörgi üsna nobedaks traaviks. M. Raud. *Aga niipea kui põllutöö läks täide hoogu, siis polnud muud kui erguta iseend ja looma tagant, et ei jääks jänni. A. H. Tammsaare.
2. el elektrimasina tööks vajalikku magnetvälja tekitama

erksalt ‹adv›
(< ergas). Publik elas võistlustele erksalt kaasa. Üleskutsele reageeriti erksalt. Jäi erksalt kuulatama. Koera kõrvad olid erksalt kikkis. Kodu lähedust tundev hobune astub erksamalt. Ärkasin erksamalt kui muidu. Kevadloodus rohetab erksalt.

filee1 ‹15› ‹s›
kok pehmeim osa kodu- v. metsloomade lihast mõlemal pool selgroogu; linnu rinnaliha; kala seljaliha; eelnimetatud lihaosadest valmistatud praad
▷ Liitsõnad: kala|filee, kana|filee, vasika|filee, veisefilee.

hani ‹hane 12› ‹s›

1. paksu tiheda sulestikuga suur pikakaelaline (vee)lind, esineb mets- ja koduhanena (Anser). Hanede ränne. Kostis hanede kaagatamist. Jahimees laskis kaks hane. Hanesid karjatama. Rumal nagu hani. Emdeni, hiina, holmogori, tuluusi hani. Suur hall hani. Kohalik valge hani. Praetud hani lisanditega.
▷ Liitsõnad: hall|hani, juht|hani, kodu|hani, lauk|hani, mardi|hani, mets|hani, raba|hani, rasvahani.
2. hlv rumal, lihtsameelne inimene, eeskätt naine. Keda sa haneks pead? Otsi hanesid mujalt! Ta oleks viimane hani, kui sind usuks. *„Siin on elanud keegi kunstihaige hani,” mõtles ta.. A. Kaal.

harimatu ‹1› ‹adj›
ilma hariduseta, väheste teadmistega; ant. haritud. Harimatu inimene, tõusik, mats. Harimatu maa, rahvas, kodu. Harimatusse keelepruuki kuuluv väljend. Ta on peaaegu, üsna, päris, täiesti harimatu.

helisema ‹37›
heledat, kõlavat heli andma; kõlisema. Kitarri-, viiuli-, kandlekeeled helisevad. Laual helises telefon, äratuskell. Hakkasid helisema kirikukellad, vaskkuljused. Kaunilt helisesid kristallpokaalid. Till-till-till, helises kelluke. *Külmunud männioksad helisesid murdes nagu purunevad jääpurikad. L. Metsaalt. || (kaunilt) kõlama. Toas helises rõõmus naer, laul. Lauluviis heliseb kõrvus. Hakkas helisema koori eeslaulja kõrge tenor. Pillimehed panid lood helisema. Tema hääles helises kahetsus, nukrus, vaikne palve. Oma kiitus haiseb, võõra kiitus heliseb. || (vastu) kajama, kaikuma. Õu helises laste rõõmsatest häältest. Kevadel heliseb õhk lindude sillerdustest. *Tänini oli ta ikka kodu all mõistnud põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. A. H. Tammsaare. || piltl (tunnete, meeleolu kohta). Rõõm, õnnetunne heliseb rinnas. *Noorte inimeste saatus peab publikus helisema panema kaastunde ja valu.. O. Tooming.

hiir ‹-e, -t 34› ‹s›

1. väike, saleda keha ja pika sabaga näriline. Väike, suur hiir. Hall, valge hiir. Hiir krõbistab, piiksub. Hiired rikuvad ja hävitavad toiduaineid. Nagu hiir lõksus. Laps oli nurgas vait kui hiir. Hiilib vaikselt, tasa kui hiir. Kui kassi kodus pole, on hiirtel pidu.
▷ Liitsõnad: juttselg|hiir, kaelus|hiir, kodu|hiir, maja|hiir, mets|hiir, pisihiir.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb väikeste hiirt (1. täh.) meenutavate loomade nimetustes
▷ Liitsõnad: nahkhiir.
3. info arvutihiir. Optiline, juhtmeta, traadita hiir. Vajuta hiire parempoolset nuppu.

hing1 ‹-e 22› ‹s›

1. hingamine, hingetõmme; hingeõhk, sisse- v. väljahingatav õhk. Köhahoog, tolm, tuisk matab hinge. Haigel matab jälle hinge. Kuumus, leil, suits, lehk lõi, pani, võttis hinge kinni. Rõõmust, põnevusest, hirmust, ärritusest jäi mul hing (rindu) kinni. Jooksin, köhisin nii et hing (rinnus) kinni. Põgenesin toast, hing ehmatusest kurgus. Tõmbasin sügavalt, kergendatult hinge. Mees tühjendas õllekapa ühe hingega. Ujun juba viis meetrit ühe hingega. Ta pidas vee all mitu minutit hinge kinni. *Vanamees vedas vilinal hinge ja ärgitas uuesti. A. Maripuu. | piltl. Kell seinal tõmbas kähisedes hinge ja lõi raginal kuus pauku. || (vähestes ühendites:) õhk, gaas. Õlu tuleb ankrusse hinge alla 'õhutihedalt kinni' panna. Õlu on vaadis hinge all. Kork ei pea hinge. *Jannsen kahmas oreli sõrmiste järele, et alustada laulu... Kuid orelil polnud hinge sees.. E. Särgava.
2. elu, eluvõime; elujõud, eluvaim. Hinge kallale kippuma. Sul ainult tühipaljas hing, ei muud midagi. Jookse, kui sul hing armas. Mehele jäi hing vaevalt sisse. Surijal on veel hing sees. Tal on hing väljas, välja minemas. Köhib, nutab kas või hinge seest. Ega ta enam hinge tõuse. Keegi ei jäänud, kedagi ei jäetud hinge. Uppunu saadi hinge. Sain, pääsesin hingega tulema. Palgast jätkus ainult selleks, et perel kuidagi hinge sees hoida, pidada. Süüa sai parajasti niipalju, et hing sees seisis. Ussil on visa hing. Pühadeks võeti seal hing välja. Kalamees peab kassi ikka hinges. Ei tulnud peole enam endist hinge sisse.
3. sisemaailm, eelkõige tundmuste ja tahte ala; ka nende kujuteldav asu- ja lähtekoht (sageli mitmesugustes piltlikes väljendites). Hinge ilu, suurus, ülevus. Ta on uhke, alandliku, nurjatu hingega. Otsiva, rahutu, õilsa, ülla hingega inimene. Fantaasiarikka, ilutseva hingega luuletaja. Hing kisendab kellegi, millegi järele. Hing igatseb midagi kaunist. Hing väriseb, on hirmul, ärevil. Mu hing aimab halba. Tema hing ei teadnud pettusest midagi. Jäta, jätke mu hing rahule! Hing jääb millegagi rahule, on millegagi rahul. Sõi ja jõi, mida hing himustas. Hing keeb vihast, raevust. Hinges keeb, käärib viha. Kartus, tusk poeb, jääb hinge. Nukrus, igatsus tükib hinge. Need sõnad läksid hinge, hakkasid hinge (kinni). Teiste naer ja pilge lõikas küürakale hinge. Hinge kogunes sappi, vimma. Pilkest jäi okas hinge. Kes teise hinge näeb. Venna surm jättis ta hinge sügava jälje. Poisi hinges tõusis trots. Hingelt noor, vana. Hingelt haige, muserdatud inimene. Oma hingelt on ta väikekodanlane. Ta hinges valitses rõõm ja rahu. Oma hinge põhjas uskus ta, et kõik pöördub veel heaks. Kahetsen juhtunut hinge põhjast '(üli)väga'. Olin hinge põhjani '(üli)väga' liigutatud, vapustatud. Kurbus, mure ahistab, rõhub, täidab hinge. Kadedus näris ta hinge. See vihje pani hinge kipitama, kripeldama, pakitsema. See jutt kosutas mu hinge. Kirjanik kirjutab sellest, mis hingel (kibeleb). Silmad on hinge peegel. Eidekesel on tüdimatu hing, temast jätkub kõikjale. Mitte igaühel pole sellist kanget hinge 'sellist tugevat tahtejõudu v. iseloomu'. Sel noormehel pole õiget ehitaja hinge. Maainimese hing igatseb põldude ja heinamaade järele. Ise noor tütarlaps, aga kasaka hing rinnus. Võõras ei mõista teise rahva hinge. *Hea raamat ei paljasta looja hinge üksnes lugejale, vaid ka loojale enesele. F. Tuglas. || (südametunnistusest; moraalse vastutuse ja kõlbeliste tõekspidamistega seotud tundemaailmast). Minu hing on sellest puhas, ei tea sellest midagi. Eksimus piinas, koormas, vaevas hinge. See kuritegu lasus tema hingel. Neid patte, seda süüd minu hingel, hinge peal pole. Varastamise pattu ta oma hingele, hinge peale ei võta. Keeldumise korral jääb selle inimese elu teie hingele, hinge peale. Räägib kõik viimseni hingelt, hinge pealt, hinge tagant ära. Paadunud hingega inimene. *Pealegi polnud tema teada Külasoo naistel midagi niisugust hinge taga, mida nad praegu kartma peaksid. A. Hint. || (kirglikust kaasaelamisest; innust, sisemisest põlemisest, (tegevus)õhinast). Näitleja mängus polnud hinge. Laulab, mängib, töötab hingega. Andus täie hingega oma tööle, uuele harrastusele. Ta teeb kõike hingega. Elu ilma elamusteta on hall ja hingeta. Mees juba üle viiekümne, kuid energiat ja hinge nagu noortel. || (kõrvutatuna v. vastandatuna ühelt poolt kehale, füüsilisele, välisele; teiselt poolt kainele mõistusele, vaimule). Reis tuli kasuks ihule ja hingele. Ise vastutan nii oma ihu kui ka hinge eest. Välise asjalikkuse all peitus hell hing. See mees on ju lausa robot: tal pole raasugi hinge. Mõõk tapab ihu, kuid sõna surmab hinge. *Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga: töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge.. A. H. Tammsaare. || piltl (millelegi elutule tema iseloomulikku ilmet andvast eripärast). Igal linnal on oma hing. See omapärane muusika kajastab rohtlate hinge.
4. (filosoofias, religioonis, mütoloogias:) mittemateriaalne surematu ja elustav alge, mis võib eksisteerida ka kehast sõltumatult. a. Hinge surematus. Hingede rändamine, ümberkehastumine. Surmaga arvati hinge kehast lahkuvat. On usutud, nagu võiksid surnute hinged oma endist kodu külastada. b. (ristiusuga seotud kujutlustes). Sul on patune hing. Hing läheb taevasse, põrgusse. Hing saab, läheb hukka. Ära saada oma hinge hukatusse. Kurat püüab, võrgutab hingi. Vanakuri, saatan päris tema hinge. c. (loomade, loodusesemete hingestatusest). Muistne inimene arvas, et igal loomal, linnul, puul, kivil, metsal, veel jne. on oma hing.
5. elusolend, hingeline, hrl. inimene. Ta on kuldne, truu, lihtsameelne, romantiline hing. See rahutu, väsimatu hing ei püsi kusagil paigal. Sa oled õnnetu, kadunud hing. See on üks müüdav, nurjatu, vilets, äraostetav hing. Liina, hea hing, on siin kõik korda seadnud. Tema, vaene hing, ei aimanud midagi. Pastor hurjutas jutluses koguduse eksinud, patuseid hingi. Siin ei tunne meid ükski, mitte ainus hing. Mitte kusagil ainustki elavat hinge. Õues ei olnud (inimese) hingegi. Oleks ta seal ainsatki meesterahva, naisterahva hinge kohanud. Lauda- ja majauksed pärani, aga õues mitte hingegi, välja arvatud koer. Ära räägi sellest ühelegi hingele. Surnud hinged 'mingi organisatsiooni, seltsi passiivsed, töös mitteosalevad liikmed'. || retoorilistes hüüatustes ja küsimustes kõneleja enda kohta, samuti familiaarses, kurjustavas v. retoorilises pöördumises kellegi teise poole. Mis sa hing ütled, kostad! Mis sa hing teed, ette võtad, peale hakkad! Söö, joo, maga niipalju kui soovid – mis sa hing veel tahad! Kuhu sa hing lähed? Kui kaua sa hing ikka kannatad! Kuidas ma, vaene hing, õpin, kui vaikust ei ole? Kuidas sa, armas hing, välja näed! Kus te, saatana hinged, logelesite? *„Armas hing, kuidas sa oma õpetajahärraga räägid!” hüüdis pastor. A. H. Tammsaare. || (hrl. inimeste arvu, hulga väljendamisel). Sissid tapsid majas viimse kui hinge. Tal oli seitse hinge peret. Perekonnas oli kuus hinge. Meid on siin koos mõnikümmend hinge. Mõisnikul oli mitusada hinge talupoegi. Teolisi oli vähemalt poolsada hinge. Vallamaksu võeti kaks ja pool rubla igalt hingelt. *Ja sõrajalgseid, neid lehmi, neid kah mõni mitu-setukümmend hinge... A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: inim|hing, mees|hing, naishing; kaunis|hing, õilishing; kuradi|hing, saatana|hing, vaenlasehing.
6. piltl (kellestki, millestki olulisest, põhilisest, kesksest). a. mingi kollektiivi, organisatsiooni, ettevõtte, ürituse vms. innustaja, eestvedaja, juhtiv isiksus. Ta on seltsi, näiteringi, ettevõtte, ürituse, matka hing. Laudkonna, seltskonna hingeks näib olevat noor neiu. Meie kodu hing on hakkaja ja energiline vanaema. b. lemmikharrastus, -tegevus, huviala, millega tegelemine on kujunenud vajaduseks. Sport ja muusika – need on poisi hing. Aed ja peenrad on eide hing. *Korvpalli oli tal hea mängida ja see oligi ta hing. V. Saar. c. millegi elustav tuum, põhiolemus. Kunsti sisu ja hing on peidetud ta sügavustesse. *Et lühidus on vaimukuse hing, /../ teen lühidalt.. G. Meri (tlk).

hobune ‹-se 4› ‹s›

1. veoks, sõiduks ja ratsutamiseks kõige üldisemalt kasutatav koduloom (Equus caballus). Prževalski, araabia, ardenni, eesti, soome, tori hobune. Külma- ja soojaverelised hobused. Kõrb, raudjas, must, valge, hall, võik hobune. Erk, peru hobune. Hobust rautama, valjastama, saduldama, (saani, vankri) ette rakendama. Hobust nõõtama, kannustama, peatama. Istub hobuse(le) selga. Talutab hobust suu kõrvalt. Jalutab, kõnnitab õues hobust. Hobune hirnub, hingub, korskab, nooskab, ohutab, puristab, turastab. Hobune krõmpsutab kaeru, lingutab kõrvu. Hobune püherdab, perutab, lõhub, raiub takka üles. Pane hobune ette, rakkesse. Hobune on juba vankri ees, rakkes. Võta hobune eest, rakkest lahti. Puhkas hobust, sidus hobuse lasila külge. Hobune on kihutamisest märg, valges vahus, ära v. vahule aetud. Lapsed mängivad hobust. Sul lausa hobuse isu, tervis. Teeb tööd, köhib nagu hobune. Vigureid täis kui mustlase hobune. Naine suur kui hobune. See jutt ajab hobusedki naerma. Hobustega tuleb, härgadega läheb '(haiguse kohta)'. Hobust hoia kui venda ja köida kui varast. || (koos sõiduki v. veokiga, ka hobusemehega). Talle saadeti hobune jaama vastu. Lapsed viidi hobusega kooli. Vanasti käidi hobustega vooris. *Sulane läks poodi, Arno ja Teele jäid hobuse peale ootama. O. Luts.
▷ Liitsõnad: aisa|hobune, juht|hobune, jõude|hobune, kodu|hobune, künni|hobune, küüt|hobune, mets|hobune, mära|hobune, noor|hobune, post|hobune, priipassi|hobune, raskeveo|hobune, ratsa|hobune, ruun|hobune, sõidu|hobune, sõjaväe|hobune, traavi|hobune, tõu|hobune, täkk|hobune, töö|hobune, veo|hobune, voori|hobune, võidusõiduhobune; kepp|hobune, kiik|hobune, mängu|hobune, puuhobune.
2. sport neljajalgne polsterdatud hüppe- ja hooglemisriist. Hüpped üle hobuse. Hobusel hooglemine.

hoidja ‹1›

1. ‹s› (< tgn hoidma). Labidavarre, tüürikangi hoidja. Korra ja puhtuse hoidja. Unustab hoidja, tabab püüdja. *Räägiti, et Martini rattal olid veel sõjaeelsed kummid peal. Ta oli säärane hoidja, et temast suuremat ümberkaudu ei teadnud. V. Ilus. || ‹hrl. liitsõna järelosana› elukutse- v. ametinimetustes, näit. laekahoidja | (lapsehoidja kohta). Kaheaastasele lapsele vajatakse hoidjat. Poiss kiindus oma hoidjasse. || ‹hrl. liitsõna järelosana› hoidev ese, näit. järjehoidja
▷ Liitsõnad: laeka|hoidja, lao|hoidja, lapse|hoidja, maja|hoidja, raamatukogu|hoidja, riide|hoidja, riigi|hoidja, ukse|hoidja, varahoidja; kodu|hoidja, kõrvale|hoidja, naha|hoidja, pesa|hoidja, poolehoidja; järje|hoidja, rinna|hoidja, soki|hoidja, sukahoidja.
2. ‹adj› kõnek kokkuhoidlik, säästlik. Hoidja inimene.
▷ Liitsõnad: kokkuhoidja.

hoidma ‹hoian 45›

1. millestki v. kellestki kinni pidama, seda haardesse jätma, haardest mitte vabastama. Hoiab mappi kaenlas, saapaid näpu otsas, raha peos. Hoia mu kätt (oma käes). Hoidsin last põlvel, kätel, süles. Hoiab piipu hambus, suitsukoni hammaste vahel. Hoidsin hobust ohelikust. Hoidis last käest. Hoidis kassipoega, kassipojal turjast. Hoidsin hammastega nööriotsast ning sikutasin. Palun hoia mu kohvrit. Käsi hoidis kangi, viiulipoognat. Kass hoidis hiirt suus. Kull hoidis saaki küünte vahel. Rooli, tüüri hoidma. Ohje hoidma (hobuse juhtimiseks). *Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole.. A. H. Tammsaare.
2. midagi v. kedagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima, teda sinna jätma. Ema hoidis haiget last terve nädala toas. Mind ei hoitud enam haiglas. Hitlerlased hoidsid teda mitu aastat vanglas, koonduslaagris. Hoidis käed taskus, silmade ees. Tööriistu hoitakse kuuris. Liha hoiti vardaga tulel. Ta hoidis laual poja fotot. Hoian raha harilikult lauasahtlis. Rasked kivid hoiavad paati merepõhjas. Naasklit kotis ei hoia.
3. midagi v. kedagi teat. olukorras, seisundis olla laskma v. olema sundima, teda sellesse jätma. Midagi salajas, saladuses, tallel, enda teada hoidma. Kedagi ahela(i)s, kammitsas, kütkes, vangis hoidma. Kedagi oma mõju, võimu all hoidma. Korras hoidma. Peidus, redus, luku taga hoidma. Vibu pingul, lippu kõrgel hoidma. See juhtum hoidis külarahva hirmul, meeled elevil. Viha hoidis ta oma võimuses. Võõrasema hoidis mõnikord lapsed söömata. Hoia käed minust eemal! Teda hoiti elus vereülekannetega. Lind hoiab oma pesa puhta, puhtana. Tehas tuleb iga hinna eest käigus hoida. Suvel hoidsime aknad lahti, pärani. Konksud hoiavad kardinapuud ülal. *..„Johanna” oli üks neid väheseid laevu, mida firma suutis veel sõidus hoida. A. Hint. || teat. asendis olla laskma v. olema sundima. Hoidis käed rusikas, silmad maas, pea viltu, kuklas. Hoidsin sõrmed harali, laiali. Suutsin end vaevu püsti hoida. Ta hoidis silmad lahti, pilukil. Hoia end tasakaalus! Hoia selg sirge! Hobune hoiab kaela rõngas. Pael hoidis juukseid koos.
4. midagi säilitama, alal hoidma; midagi säästma, säästlikult kulutama v. kasutama. Korda, puhtust hoidma. Distantsi hoidma. Midagi tagavaraks, varuks hoidma. Midagi alles, alal, mälestuseks hoidma. Hoiab saladust, hoiab saladuse endale. Igaüks hoiab oma elu. Hoia oma tervist, oma silmi! Hoia mulle kohta! Hoia see kell endale! Neiu hoiab saledat joont. Ta ei suutnud tasakaalu hoida. Jooksja püüdis tempot hoida. Püüdsin kuidagi jutujärge ülal hoida. Ema hoidis paremad palad laste jaoks. Küpsised hoiame õhtuks. Kartuleid hoitakse kuhjas. Laev hoidis kurssi, suunda Virtsu sadamale. Ta hoiab raha, iga kopikat. Eit hoidis oma kõigest väest. Toas oli pime, sest hoiti küünlaid. Kes hoiab, sel on. *Anni ise oli kohustatud oma häält hoidma pika soolopartii jaoks.. A. Hint. || millegagi (kellegagi) hoolikalt, ettevaatlikult ümber käima, midagi heaperemehelikult kasutama. Ta hoiab oma asju, raamatuid. Uut vaipa hoitakse ikka rohkem kui vana. Aino hoidis soengut, et õhtul teatrisse minna. Hästi hoitud ülikond. Hea peremees hoiab hobust. *Tööd teed sa hästi, autot hoiad nagu iseenda oma. O. Tooming.
5. midagi v. kedagi tagasi hoidma, ohjeldama, tõkestama, pidurdama. Ei teda hoia vihm, tuul ega põhjatu tee. Ta ei suutnud end hoida ja hakkas valjusti laulma. Tüdrukud ei saanud naeru, nuttu hoida. *Hoian hingamist, et see mind ära ei annaks. J. Semper. || midagi ebameeldivat, ebasoovitavat v. ohtlikku vältima, selle teoks saamist takistama. Argus hoidis meest oma kavatsust täide viimast. Sool hoiab toiduaineid riknemast. Mõõdutunne hoidis kunstnikku liialdustesse sattumisest. Kogemused hoidsid teda saatuslikest vigadest. Hoidke tuletikke laste eest! Mart hoiab oma silmi ereda valguse eest. Koer oli nii tige, et lambaid pidi tema eest hoidma.
6. kellegi eest hoolitsema; kellegi, millegi järele valvama. Last hoidma 'lapsehoidja(ks) olema'. Karja hoidma 'karjane, karjaseks olema'. Väike Jüri jäi vanaema hoida. Perekonna vanima lapsena tuli tal hoida nooremaid õdesid-vendi. Ants hoidis põllul lehmi ja lambaid. Vanataat jäeti kodu hoidma. || ettevaatlik olema, hoolt kandma, et midagi halba ei sünniks. Parem hoida kui ohata. *Tihane pidi end nüüd hoolega hoidma päeval kui ka öösel, et lahits teda kätte ei saaks.. R. Roht.
7. kellessegi v. millessegi kiindunud olema, temasse armastuse ja poolehoiuga suhtuma. Hoidsin sind nagu oma last. Poiss ja tüdruk hakkasid teineteist hoidma. Ta hoiab väga kõiki loomi. Piia hoiab eriti väikest sinisilmset nukku. *Ja selleks, et peni oma kodu hoidma hakkaks, pandi ta ketti. E. Krusten.
8. hoiduma (1., 2. täh.). a. Hoidke veidi eemale, kaugemale! Hoidsin kuulide eest suure kivi varju. Hakid hoiavad parvedesse. Teinekord hoiavad metsloomadki inimese lähedusse. Kiiresti käies hoidis ta vimma. Mehe silmad hoidsid kissi. Juuksed hoidsid pisut lainesse, lokki. Ta sõrmed hoidsid konksu. Hoidke vasakule, vasakut kätt! Meil polnud aimugi, kuhupoole hoida, kas läände või itta. Tütred hoidsid alati ema poole. Marguse süda hoidis Tiina poole. Hoidke eest (ära), alt! Hoia metsas ussi eest! Haige peab tervetest eemale, kaugemale hoidma. Hoia isa millegagi vihastamast. *Põhja pool on kodu, aga Vallaste hoiab sinna lääne poole.. J. Parijõgi. b. ‹hrl. imperatiivis, koos eitava et-kõrvallausega›. Hoia, et sa häält ei tee! Hoia, et ema sind siit ei leia! Hoidke, et te sellest kellelegi ei räägi! *..pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. A. H. Tammsaare.

hoolde|kodu
vanurite ja invaliidide hooldusasutus. Vaimupuuetega noorte hooldekodu. Vanamemm viidi hooldekodusse, elab nüüd hooldekodus.

hoolitsema ‹37›

1. kellegi v. millegi vajadusi rahuldama, kellegi v. millegi eest hoolt kandma. a. kellegi jaoks vajalikke olme-, majanduslikke vm. tingimusi looma, kedagi hoolega (1. täh.) ümbritsema. Kellegi eest hästi, halvasti, armastusega, emalikult, püüdlikult hoolitsema. Hoolitseb kui oma lapse eest. Ta hoolitses võimalust mööda ka nooremate õdede-vendade eest. Juba päris noorena pidi ta hakkama ise enda eest hoolitsema. Perekonna eest hoolitses ainuüksi isa. Minu ülesanne on hobuste, katseloomade eest hoolitseda. Hoolitsev abikaasa, poeg, põetaja. Hoolitsev 'hoolitsust väljendav' hääl, pilk. *„On sul külm,” hoolitses mees ja tõmbas naise oma hõlma. L. Hainsalu. b. midagi heas seisundis, korras hoidma, hooldama. Hoolitseb väga oma keha, hammaste, juuste, habeme eest. Mees oli hoolitsetud ja nooruslik. Hoolitsetud välimus, käed, küüned. Tuleb rohkem, paremini hoolitseda aia, lillepeenarde eest. Ema hoolitseb kodu ja majapidamise eest. Kõikjal on tunda perenaise hoolitsevat kätt. *Isegi talvel jätab ta [= Taškent] oma hoolitsetud puude ja põõsastega aia mulje... R. Sirge.
2. tegema, toimima v. korraldama nii, et miski teoks saaks v. olemas oleks; midagi tagama, kindlustama. Puhtuse ja korra eest hoolitsema. Kellegi heaolu, mugavuse eest hoolitsema. Teadusasutused peavad hoolitsema teadlaste järelkasvu eest. Mina hoolitsen söödava-joodava eest. Neiu hoolitses (selle eest), et vaasis oleks alati lilli. *Kurat, ma ise hoolitsen, et seda tööd niiviisi vastu ei võeta! E. Rannet.

hubane ‹-se 4› ‹adj›
koduselt mugav, mõnus, õdus. Hubane ja kaunis kodu. Hubane paik, puhkenurk, miljöö. Hubane jalutuskäik, vestlus, vaikus. Uus lugemissaal, kohvik on väga hubane ja mugav. Laualamp levitab hubast valgust. Mitmekesi on hubasem: aeg kulub kiiremini. Veetsime siin koos nii mõnegi hubase tunnikese. Õhtu möödus hubases meeleolus. Hubane nali, tuju, olemine. Hubane on kohvitassi juures mõtteid vahetada. Seltsis (on) segasem, hulgas hubasem.

hädaldama ‹37›
häda kurtma, häda kaebama, hrl. liialdatult; kaeblema, halama. Ärge hädaldage iga tühja asja pärast! Hakkas, pistis valjusti, suure häälega hädaldama. Mille üle sa hädaldad? „Mis nüüd saab?” hädaldab eit. Nägu, näoilme oli hädaldav. Hädaldav kisa, jutt, hääl, toon. *..läks Jankel koorem küüru otsas kodu poole ja hädaldas, et malka saab. E. Enno. | piltl. *Ümbruses hakkasid hädaldama udusireenid.. P. Rummo.

igatsema ‹37›
igatsust tundma, igatsust tundes midagi soovima, ihkama, ihaldama; (pilgu, häälega jne.) igatsust väljendama. Igatseme vaikust ja rahu. Oma kodu oli ta eluaeg igatsenud. Oi, kuidas ma olen sind igatsenud kõik need pikad aastad! Tüdruk igatseb kallima järele. Igatses oma töölaua, Tartu järele. Igatsen teda näha. Igatseb koju tagasi. Võta kõik, mis süda igatseb! Poiss igatseb endale jalgratast. Igatsen terveks saada, siit välja pääseda. Igatseme tagasi neid ammuseid aegu. Hing igatseb õnne. Maa igatseb vihma. Igatsev pilk, hääl. Igatsevad silmad. Kurb, igatsev meloodia. *Enne nutsin ja igatsesin, enne unistasin ja juurdlesin, praegu aga naeran oma elu üle.. A. Gailit. *Kuidas oli igatsenud, et lõppeksid kord sajud.. V. Saar.

taga igatsema
igatsust tundma kellegi v. millegi kaotatu, minetatu järele. Igatseb taga vanu aegu, oma kodu. Igatses taga oma surnud naist. Küll ma hakkan sind taga igatsema!

igatsus ‹-e 5› ‹s›
nukker, hell tunne, mis sisaldab endas (unistuslikku) soovi, iha millegi v. kellegi järele. Palav, kirglik, valuline igatsus. Armunute igatsus teineteise järele. Igatsus kaugete maade, kevade, millegi tundmatu järele. Tunneb igatsust kodukandi, omaste järele. Süda on täis igatsust. Imelikud igatsused hinges. Vanaemal on kange igatsus näha lapselapsi. Ootan igatsusega haiglast pääsemist. Poisi suur igatsus oli kord sõjameheks saada.
▷ Liitsõnad: armu|igatsus, kodu|igatsus, sala|igatsus, õnneigatsus.

ilus ‹-a 2› ‹adj›

1. esteetiliselt meeldiv, kaunis; kunstielamust pakkuv. Ilus naine, mees, laps, poiss. Ilusaim tüdruk terves linnas, kogu ümbruskonnas. Ilusad silmad, juuksed, käed, liigutused. Ilusa kehaga võimleja. Ilus hobune, hirv, põder. Ilusad lilled, pargipuud. Ilus loodus, maakoht, rand. Ilusad punased õunad. Ilus pilt, maal, vaas. Ilus maja, kodu, mälestussammas. Ilusad tantsud. Ilus hääl, laul, muusika. Aknast avanes ilus vaade. Tegeleb kõige ilusaga. Kui ilus võib seal olla! Kahekümneaastane tüdruk ja kolmeaastane märatsälg on kõige ilusamad. Tõrvakändki on ilus, kui ära ehitad. | (nõrgenenud tähenduses). *Aga siis leidis ta ühel ilusal päeval, et aiaauk ongi juba kinni. A. H. Tammsaare. *Ühel ilusal hommikul oli kõik .. vald kisa täis .. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: ime|ilus, piltilus.
2. praktika, tegeliku elu nõudeile vastav (seetõttu väliseltki kauniks peetav, muljet avaldav). Ilus talvetee. Ilusad põllud, viljad, orased. Ilus rukis, ristik, ädal. Jõhvikad, maasikad olid ilusad. Tükk ilusat läbikasvanud liha. Nad said ilusa suure korteri. Kaasmängija andis ilusa söödu. Valitsevad ilusad 'selged, päikesepaistelised' ilmad. Sel aastal oli ilus suvi, talv.
3. hea, kiiduväärt, tubli, viisakas, kombekohane. Ilus tegu. Pole ilus valetada. Polnud temast ilus teiste häda puhul rõõmu tunda. Väga ilus, et tedagi ei unustatud. *Tüdrukud, need hoidsid endid ikka ühte .. ja just nende hulka minna ei olnud Arno arvates ilus. O. Luts. | iroon. Ilusad tulemused, tagajärjed küll! Ilus sõber, pole midagi ütelda! Ilus kord valitseb selles majas! *Üks töötab ja teine magab, ilus küll! M. Traat. || lahke, sõbralik. Oleksid nad ühegi ilusa sõna öelnud! *„Ma saan ju ilusast jutust ka aru,” pomises ta.. V. Gross.
4. mõnus, meelepärane, tore; õnnelik. Ilus puhkus, olemine. Ilusad kavatsused, lootused. Ilusaid lubadusi on ennegi antud! Mis viga ilusaid sõnu teha. Said ilusat põlve pidada. Ilusad unenäod. Elu on ilus. Ilus oli teda kuulata. Koos veedeti mõned ilusad päevad. || (teatavaksvõtmist, nõustumist väljendava sõnana). *„Sellest jätkuks... enam kui vajagi,” ütles Andres. „Ilus. Ja kui ei jätku, tule tagasi,” ütles onu. A. Jakobson.
5. kõnek kaunis suur v. rohke, tubli, priske, kopsakas, kenake vms. Ilus raha, sissetulek, teenistus. Palk oli ilus. Hind kah ilus! Võiks ilusa kopika kokku ajada. Ilus summake jäi tasku. Said mehed ilusa noosi! Sellest on mõni ilus aasta möödas.

internaat|kodu
hooldamist vajavate vanade ja invaliidide kodu

invaliidide|kodu
hoolekandeasutus, kus invaliidid v. hooldamist vajavad raugad tarbe korral võivad elada, saades riigilt täieliku ülalpidamise