[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

klammerduma ‹37›
kellestki v. millestki tugevasti, kramplikult kinni haarama v. hoidma, kustki kinni hakkama. Merehädalised klammerdusid surmahirmus paadiserva külge. Hakkas ronima, klammerdudes käte ja jalgadega kaljulõhedesse. Ta klammerdus vastase külge ega lasknud enam lahti. Ants tahtis lüüa, kuid keegi klammerdus tema käsivarde. Mehe käed on klammerdunud käsipuu ümber. Liaanid klammerduvad ogadega teiste taimede külge. Puude juured klammerduvad kaljulõhedesse. | piltl. Taganemisel klammerduti iga jalatäie maa külge. Tema pilk klammerdus lähenejasse. Klammerdub iga pääsemisvõimaluse külge.