[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kiiver ‹-vri, -vrit 2› ‹s›

1. metallist v. muust kõvemast materjalist kaitsev peakate. Kaevuri, ehitaja kiiver. Sõdur pani kiivri pähe. Tuletõrjujad, alpinistid olid kiivreis. Inglise politseinikud kannavad kiivreid. Mootorratturi kiiver. Kaitseks troopikapäikese eest kanti spetsiaalseid kiivreid.
▷ Liitsõnad: hoki|kiiver, kaitse|kiiver, paraad|kiiver, troopika|kiiver, tuletõrje|kiiver, tuukrikiiver; hõbe|kiiver, kork|kiiver, kuld|kiiver, metall|kiiver, nahk|kiiver, plastmass|kiiver, pronks|kiiver, raud|kiiver, teras|kiiver, vaskkiiver.
2. ehit eriline tornikatus. Tornile pandi uus kiiver.
▷ Liitsõnad: kuppel|kiiver, telk|kiiver, tornikiiver.