[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

anemomeeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
meteor tehn tuule v. gaasivoolu kiiruse mõõtur

impulss ‹-pulsi 21› ‹s›

1. (äkiline sisemine v. väline) aje, tõuge millegi tegemiseks; tundepuhangu mõjul tehtud hetkeotsus. Viljastav, värskendav impulss. Esimeseks impulsiks oli tüdrukut kõnetada. Impulsse maalimiseks andis loodus. Kunstnik on impulsse saanud impressionistidelt. Uusi impulsse spordi arengule andsid olümpiamängud. Langetas otsuse mingi välise impulsi mõjul.
▷ Liitsõnad: alg|impulss, arengu|impulss, loomis|impulss, mõtte|impulss, sise|impulss, tegutsemis|impulss, tunde|impulss, välisimpulss.
2. millegi lühiajaline mõjumine v. intensiivsuse lühiajaline muutus; el elektrivoolu v. pinge lühiajaline kõrvalekaldumine püsiväärtusest
▷ Liitsõnad: elektri|impulss, magnet|impulss, närvi|impulss, pinge|impulss, valgus|impulss, vooluimpulss.
3. füüs liikuva keha massi ja kiiruse korrutis, liikumishulk
▷ Liitsõnad: pöördeimpulss.

katalüüs ‹-i 21› ‹s›
keem reaktsiooni kiiruse muutumine katalüsaatori(te) toimel. Homogeenne, heterogeenne katalüüs.

kiirendus ‹-e 5› ‹s›

1. kiirendamine; kiirendamisvõime. Kiirendus on sel autol hea. *Lennukid stardivad, teevad kiirenduse, tõusevad maast lahti .. T. Tasa (tlk).
2. füüs kiiruse muutus ajaühikus. Keha vaba langemise kiirendus on 9,8 m/s².
▷ Liitsõnad: nurk|kiirendus, raskuskiirendus.

kiirus|harjutus
sport harjutus kiiruse arendamiseks

kiirus|mõõdik
spidomeeter; seade liiklusvahendi kiiruse mõõtmiseks

kiirus|treening
treening kiiruse arendamiseks. Suusatajate kiirustreeningud.

käigu|vahetus
tehn käigu, kiiruse vahetamine

laine|mõõtur
tehn (veelainete kõrguse, pikkuse, perioodi ja kiiruse määramiseks)

lange|vari [-varju]
vahend langeva keha kiiruse vähendamiseks. Langevarju kuppel, rakmed. Langevarjuga lennukist alla hüppama. Langevari avaneb.

logi ‹11› ‹s›

1. mer riist laeva kiiruse ja läbitud tee pikkuse mõõtmiseks. Logi lasti vette. Mitu sõlme logi näitab?
▷ Liitsõnad: käsilogi.
2. info kronoloogiliselt jäädvustatud sündmuste andmestik, arvuti tegevuse päevik

logi|raamat
mer kindlavormiline laevapäevik, kuhu kantakse andmed laeva kursi, kiiruse, tuule jms. kohta, samuti olulisemad sündmused laeval. Logiraamatut pidama.

piloot|pall
vesinikuga täidetud kummikilest õhupall tuule suuna ja kiiruse ning pilvede kõrguse määramiseks. Pilootpall lasti õhku.

püssi|raud
püssi torukujuline, terasest osa, mille õõnes liikudes kuul saab oma kiiruse ja suuna, püssitoru. Tulelukuga püssiraud. Püssirauda puhastama. Tulistab nii kiiresti, et püssiraud läheb kuumaks. Jahimees pööras püssirauad karu poole. Vaatas, kas metsas jääb mõni lind või loom püssiraua ette. *.. Mari väristas ainult pead nagu surmamõistetu püssiraua ees. K. Saaber.

püstoli|raud
püstoli eesmine torujas osa, mille õõnes liikudes kuul saab oma kiiruse ja suuna, püstolitoru. *.. Ahti haaras relva. Naks-klõks, padrun istus püstolirauas.. A. Kaskneem.

radiaal|kiirus
astr taevakeha kiiruse vaatesuunaline komponent

ralli ‹6› ‹s›
sport autode v. mootorrataste mitmepäevasõit ette määratud keskmise kiiruse ja maastikuliste lisatingimustega. Monte Carlo ralli. Kuus päeva kestnud Alpi ralli. Veoautode ralli. Rallit sõitma. Autosportlased võistlesid rallis. Tänavusel rallil stardib paarkümmend meeskonda.
▷ Liitsõnad: auto|ralli, mootorratta|ralli, romu|ralli, taliralli.

ring|kiirus
tiirlemiskiirus; (vahel kasut. ka esimese kosmilise kiiruse kohta)

spidomeeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
riist sõiduki kiiruse (ja läbitud tee pikkuse) mõõtmiseks, kiirusmõõdik. Auto, mootorratta spidomeeter. Spidomeetri osuti näitab üle saja kilomeetri tunnis. Spidomeetri näit.

sõlm ‹-e 22› ‹s›

1. köi(t)est, nööri(de)st, paelast vms. (seotav) kinnitus v. ühendus. Ühekordne, kahekordne sõlm. Niidis, lõngas on mitu sõlme, sõlm(ed) sees. Tegi õmblema hakates niidile sõlme otsa. Sidus rätiku lõua all sõlme. Keeras juuksed kuklasse sõlme, lopsakaks sõlmeks. Seo, tee, päästa, haruta sõlm lahti! Mees tõmbas kaelasideme sõlme lahti, kõvemini kinni, pingumale. Kingapael oli sõlmest lahti läinud, kõvasti sõlmes. Kinnitas mütsi paelad jooksva sõlmega. Tegi kingipaki paelale ilusa lehviga sõlme. Tegi meeldetuletuseks taskuräti nurka sõlme. Idamaised vaibad on sõlmitud Smürna ja Pärsia sõlmega. | piltl. Nõtke võimleja võis oma keha kas või sõlme väänata. Purjus mehe jalad kippusid vägisi sõlme minema. *Ka jutule polnud nüüd enam sõlme ette tehtud. J. Semper. *Leu karmist köhatusest kohkusid mu häälepaelad tookord sõlme. J. Tuulik. || piltl keeruline olukord, ummikseis, konflikt. Olukord oli väga segane, keegi ei osanud enam sõlme lahti harutada. Sõlme jooksnud rahvusvahelised suhted. Tal on isiklik elu sõlme läinud. *.. missugune idiootlik sõlm mu elusse sisse on keerdunud. J. Kross.
▷ Liitsõnad: aas|sõlm, haard|sõlm, kaheksa|sõlm, kalamehe|sõlm, kangru|sõlm, keerd|sõlm, meremehe|sõlm, paali|sõlm, punus|sõlm, seasõrg|sõlm, soodi|sõlm, stopper|sõlm, topi|sõlm, umbsõlm; lipsusõlm; kõri|sõlm, soolesõlm.
2. ristumiskoht, sõlmpunkt. Tähtis raudteede, mereteede sõlm. *Teisel päeval pidime kokku saama kuskil uulitsate sõlmes. J. Semper.
▷ Liitsõnad: liiklus|sõlm, maantee|sõlm, raudtee|sõlm, transiit|sõlm, transpordisõlm; raadio|sõlm, sanitaar|sõlm, side|sõlm, soojussõlm; lümfi|sõlm, närvisõlm.
3. piltl ringikujuline kõrvalepõige otsesuunast. Põgenedes teeb jänes haake ja sõlmi. || (lennunduses:) vigurlennu element, mille puhul lennuk sooritab õhus vertikaalse ringi
▷ Liitsõnad: surmasõlm.
4. jämenenud koht; med sõlmeke, paapul. Tihked valulikud sõlmed säärtel. *.. paistetavad liikmed, näed, sõrmedel on sõlmed. M. Lepik (tlk).
5. bot varre osa, millele leht kinnitub. Kõrreliste vars koosneb sõlmedest ja õõnsatest sõlmevahedest.
▷ Liitsõnad: kõrre|sõlm, varre|sõlm, võrsumissõlm.
6. tehn mingis suhtes tervikut moodustav detailide kogum, mis on hrl. vahelüliks valmistoote koostamisel. Ekskavaator toodi kohale üksikute sõlmede kaupa. Seadme mõnedes sõlmedes ilmnesid vead. Detailide kokkupanek sõlmedeks, sõlmede kokkupanek tooteks. Unifitseeritud sõlmedega tööpingid.
7. astr. a. kahe taevaskera pinnal asetseva suurringi lõikepunkt b. taevamehaanikas kasutatav taevakeha orbiidi ja seda orbiiti kirjeldava koordinaadistiku põhitasandi lõikepunkt
▷ Liitsõnad: tõusu|sõlm, veerusõlm.
8. füüs seisulaine amplituudi nullpunkt
9. mer laeva kiiruse mõõtühikuna üks meremiil tunnis. Tormisel merel oli laeva kiirus viis sõlme. Laeva kiirus tõusis kümne sõlmeni. *Laev tegi vaikse merega kuus sõlme, pisikese vastulainega neli .. E. Kreem.

sünkronoskoop ‹-koobi 21› ‹s›
el seade sünkroonmasinate käigu kiiruse kontrollimiseks

tahhümeeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
maamõõduriist; riist vee voolamise kiiruse mõõtmiseks

tamp ‹tambi 21› ‹s›

1. tambits. Püssirohuveski tampide müdin. Rasket tampi veeti hobusega üle viljalademe. Segukihti tambiti laiapõhjalise tambiga. Mehaanilisi tampe kasutatakse pinnase tihendamiseks. Tal läksid jalasääred jämedaks kui tambid. *Revolutsiooni tõenäosus rippus tambina õhus. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: puutamp; pudru|tamp, rehe|tamp, savitamp.
2. tampimine. Rööpad põrisesid läheneva kaubarongi tambist. || piltl (pingelise töö, suure koormuse, kiiruse kohta:) press, sõit, mahv (2. täh.), aur; hoog. Sügisel on taluperes niisugune tamp peal, et pole aega süüagi. Seljataha jäi kolm nädalat igavest tampi treeninglaagris. Noorele hobusele ei tohi kohe täit tampi peale panna. Jätame praegu töö pooleli ja hakkame hommikul täie tambiga pihta. Pistis nii hirmsa, kõva tambiga jooksma kui jaksas.
3. ‹liitsõna järelosana› etn mõnedes toidunimetustes
▷ Liitsõnad: herne|tamp, oatamp.

teel|püsivus
sõiduki omadus püsida teel (näit. kurvides, suure kiiruse juures jne.). Testiti auto juhitavust ja teelpüsivust.

tirin2 ‹-a 2› ‹s›

1. kella vm. märguandevahendi tekitatud heledakõlaline pidev vibreeriv heli. Uksekella hele tirin. Koolikella tirin kuulutas esimese tunni algust. Teda äratas mõtetest jalgrattakella tirin. Päev algab äratuskella tirinaga. Telefonis vastati alles pärast viiendat tirinat 'signaali'. Kostis politseivile tirinat. Saan sõitis kuljuste tirinal õue. || (muude samalaadsete mürade v. helide kohta:) klirin, tinin, sirin vms. Kostab puruneva klaasi, sööginõude tirinat. Laulis kitarride ja mandoliinide tirina saatel. Tõmbab kotiluku tirinal kinni. Tirinal rebenev õmblus. Musträhn laskis kuuldavale pika ja valju tirina. *Kui vajutasin päka kuulipilduja pärale, siis polnud muudkui tirin taga. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: kella|tirin, telefoni|tirin, viletirin.
2. piltl (kasut. tegevuse kiiruse v. intensiivuse rõhutamiseks). Kott läks katki ja sibulad veeresid tirinal laiali. Väärt rätsep, laseb kui tirin – juba homme saad ülikonna kätte. Kui Reet ämmaga riidu läheb, on ta nagu tirin kodus tagasi. *Kus sa enam [tulest] jagu saad – heinad kuivad kui tubakas. Läheb mis tirinal! P. Rummo.

tuhin ‹-a 2› ‹s›

1. tugeva õhuvoolu, tule vms. tekitatav kõlatu ühetooniline heli, tuhisemine. Tuule tuhin. Uinusime sügistormi tuhina saatel. Läbi lumetuisu tuhina kostaks justkui pillimängu. Hüüe kustus tule, leekide tuhinasse. Puumaja põles tuhinal, suure tuhinaga.
2. (liikumise v. tegevuse kiiruse v. intensiivsuse kohta:) hoog; möll. Tormituule tuhin tahtis mehe otse ümber lükata. Tööl oli õige tuhin sees. Suures tuhinas sõitsime peatusest mööda. Jookseb sellise tuhinaga, nagu oleksid tagaajajad kannul. Ettevalmistused käisid tulise tuhinaga. Noorusaeg möödub tuhinal. Tundis end rahvapeo suures tuhinas üksi olevat. *.. lahing kutsus tedagi kaasa. Ta vajus uuesti hobuse kaelale ning tormas kingult alla, et minna tuhinasse. E. Kippel.
3. äge (ja hrl. mööduv) tegutsemisind; tundepuhang, vaimustus, õhin vms. Tuhin tantsimist õppida, välismaale sõita. Tuhin hullata. Teda valdas kättemaksu, solvumise tuhin. Tuhin vaibub, raugeb, jahtub. Vaidluste tuhinas ununes kõik muu. Noorusliku tuhinaga asuti asja kallale. Esimeses tuhinas, esimese tuhinaga oleks ta tahtnud keelduda. Paljugi mis suure tuhinaga öeldakse. Raske oli tuhinasse sattunud mehi vaigistada. Vahel tuleb mulle peale kange koristamise tuhin. Naisevõtmise tuhin läks tal kiiresti üle. Ta on oma tuhinais ettenägematu. Nii tähtsat sammu ei maksa astuda silmapilgu tuhina tõukel. Tuhinal haarati sellest mõttest kinni.
▷ Liitsõnad: armu|tuhin, hullamis|tuhin, jooma|tuhin, jutu|tuhin, mängu|tuhin, rõõmu|tuhin, tantsu|tuhin, tegutsemis|tuhin, tunde|tuhin, töö|tuhin, vaidlus|tuhin, viha|tuhin, võitlustuhin; noorus(e)tuhin.

tuline ‹-se 4›

1. ‹adj› leegitsev, tuld täis. Koldes hõõgusid tulised söed. Ahjust lennanud tuline säde süütas põranda. Taevas sähvisid tulised välgud. Päikese tuline kera 'tulekera'. || piltl tulena helendav, särav. Taevas on täis tuliseid tähti. Silme ees keerlesid tulised rõngad. *.. ja nende [= inglite] tuliseid rõivaid märkasid ainult vaimust vaesed .. A. H. Tammsaare.
2. ‹adj› põletavalt, kõrvetavalt kuum, väga kuum. Tuline pliidiraud, keris. Ahi on tuliseks köetud. Mees põletatud tulise rauaga pimedaks. Ajas triikraua tuliseks. Tulistatud nii, et püssiraud tuline. Ründajatele valati müürilt tulist tõrva kaela. Tuline rasv pritsis pannilt näkku. Kartulid pandi tulisesse tuhka küpsema. Rüüpasime tulist teed, kohvi. Tulised pannkoogid. Kompress oli liiga tuline. Tuline rannaliiv kõrvetas jalataldu. Päike on ruumid tuliseks kütnud. *Keskpäev aina lähenes ja päike [= päikesepaiste] muutus aina tulisemaks. J. Nõmm. | piltl. Asjad kipuvad siin tuliseks minema. Tao rauda, kuni raud tuline 'tegutse, toimi õigel ajal'. || temperatuurilt normaalsest v. tavalisest kõrgem, palav. Haige laup, otsaesine on tuline. Ega sul palavikku ei ole, ihu nii tuline? Laps oli üleni tuline ja sonis. Tüdruk tunneb, kuidas tal selle ütluse peale kõrvalehed tuliseks lähevad. Tagusime endal aplodeerides peopesad tuliseks. Tema tuline hingeõhk lõi mulle näkku. Niiske vili võib salvedes tuliseks minna.
▷ Liitsõnad: hõõguv|tuline, keev|tuline, põrgutuline.
3. ‹adj› kõrvetavat tunnet tekitavalt kange (alkoholi kohta). Tuline vägijook, pipraviin, naps. Üsna tulise maitsega vein. Rüüpas pudelist: viin läks tulise joana alla.
4. ‹adj› piltl tugevatest tunnetest, tundmustest lähtuv v. neid sisaldav, väga äge. Tuline soov, tahtmine, himu õppida. Tuline vabadusejanu. Noorte tulised aated. Pidas tulise ning sütitava kõne, ettekande. Pöördus rahva poole tuliste sõnadega, tulise üleskutsega. Puhkesid tulised vaidlused. Ettepanek leidis tulist poolehoidu. Teda tervitati tuliste aplausidega. Koosolek oli tuline 'ägedate sõnavõttudega, tormiline'. See on nende tuline veendumus. Kõike tehti tulise vaimustusega. Ta tegi mulle tuliseid etteheiteid. „Tee, et sa kaod!” karjus eit tulises vihas, täis tulist viha. Mul on sinu tuleku üle tuline heameel. Ta oleks tulisest rõõmust ei tea mis teinud. Teda valdas tuline tusk. Mul on tema pärast tuline mure. Tundis oma sõnade pärast tulist häbi. Eit on täis tulist õelust. Mul on temast tuline kahju. Haigel on tuline hirm lõikuse ees. Missugune tuline elamus! *Aga kunagi tulevikus taltuvad need tulised tunded [= armastus] – ja siis tuleb pikk ning troostitu elu. R. Kaugver. || selliseid tundeid omav, innukas, veendunud; fanaatiline. Tuline rahvuslane, isamaalane, patrioot. Tuline rahvajuht, revolutsionäär. Tuline humanist, katoliiklane. Koolmeister on tuline C. R. Jakobsoni vaadete pooldaja. Uuendusel oli tuliseid poolehoidjaid. Tuline vabadusidee eestvõitleja. Tuline taimetoitluse propageerija. Teda tunti talupoegade õiguste tulise kaitsjana. Poeedil on palju tuliseid austajaid. *Tundsin teda väga hästi, on üks tuline mees, armastab oma rahvast .. E. Särgava.
5. ‹adj› piltl loomult, olemuselt kuumavereline, kergesti süttiv, ka tormakas, taltsutamatu vms. Lõunamaiselt tulised armeenlased. Poiss on veel noor ja tuline. Anne oli tüdrukuist kõige tulisem. Äge ja tuline oled sa ju alati olnud. Majandusjuhiks on ta liiga tuline. Noored on harilikult tulised ja mõtlematud. Tulise loomuga mees, naine. Andresel on tuline iseloom. Tal on tuline süda, hing. Püüa taltsutada oma tulist meelt! Ta läks rääkides, rääkis end tuliseks 'ägestus'. Heitis vastasistujale tulise 'ägeda' pilgu. *Ta esiisad, tulise verega mehed, olid tapnud nii mõnegi oma vastastest .. A. Jakobson. *Clemet oli ju poisikesena üsna tulise peaga [= tulipea] .. H. Sergo. || (tormaka, rahutu looma, hrl. hobuse kohta). Tuline ratsu. Tal on tulised hobused tõlla ees. Kihutas oma tulise täkuga kõigist mööda. Taat ei saa noore tulise loomaga enam hästi hakkama. *See oli noor Sõrgelju, kes sõitis tulise põdraga läbi taiga .. H. Laipaik.
6. ‹adj› (väljendab mingi omaduse v. olukorra ülimat astet). a. väga, äärmiselt suur, kõva. Tulise külmaga ei mindud metsa tööle. Tundis lausa tulist nälga. Majas valitses tuline puudus, vaesus. Me nägime selle asjaga tulist vaeva. Sai selle tehinguga tulist kahju. Töötati tulise hoolega. Poiss oli täis tulist julgust. Neile tehakse tulist ülekohut. Mehed hauvad tulist kättemaksu. Hüüdis appi tulises hädas. Selles asjas, selle koha pealt on Jüril tuline õigus. Miks ma peaksin loobuma, kui mul on pärandusele tuline 'täielik' õigus. Hannu rääkis tulist tõtt. Tuline õnn, et täna sadama ei hakanud. *.. pohlamoos oli talvel tuline hea kala või süldi juurde salatiks võtta. A. Hint. b. (löögi, hoobi, peksmise, ka tulirelvast lasu kohta:) tubli, kõva, mõjuv. Sai paar tulist hoopi, vopsu. Andis, virutas teisele tulise kõrvakiilu. Sähvas hobusele piitsaga tulise siraka. Poiss on oma tempudega isalt tulise keretäie ära teeninud. *Kuid nüüd laskis Tuomas ja saatis tulise [= kõrvetava] kuuli karu koiba. F. Tuglas (tlk). | ‹substantiivselt›. Põrutas püssist paar tulist. c. (valutunde kohta:) terav, kibe. Haav tegi tulist valu. Kannatab tulist hambavalu. Tuline valuhoog käis kehast läbi. Tallaalused, päkad on pikast käimisest tulised 'hellad, valusad'. | ‹substantiivselt›. *.. kobe muld kõditas taldu, kuid küürukoht ajas siiski kibedat tulist välja. H. Väli. d. (võitluse, võistluse kohta:) äge, metsik, pingeline, raske. Puhkes tuline lahing. Mõlema poole kaotused selles tulises tapluses olid suured. Meeste vahel läks tuliseks lööminguks. Poiste tulised pallimängud. Tuline heitlus jalgpallis, jäähokis, males. Möödas oli esimene tuline võistluspäev.
7. ‹adj› (kiiruse, kiirustamise kohta:) tormakas, hoogne; pöörane, kange. Tuline masurka, samba. Tants, pillimeeste mängurütm muutus järjest tulisemaks. Läks lahti tuline sõit kodu poole. Hobune laseb tulist traavi, galoppi. Tulisel sammul tõtatakse tööle. Nüüd oli neil tuline minek. Ruttasin tulise valuga sõbra poole. Lapsed tormavad tulise hooga, tulise tuhinaga uksest sisse. Poiss tormas tulisi jalu 'tulistjalu' minema. Auto kihutas meist tulise ajuga mööda. Ta pani tulise kiiruga jooksu. Riietuti tulise kiiruga. Äraminek, põgenemine sündis tulise kiiru(se)ga, tulise rutuga. Kõigil oli äkki kuhugi tuline rutt. Sul ka kunagi aega ei ole, aina tuline kiire. Nende töödega on tuline kiire (taga). Tulised askeldused, toimetused, asjaajamised. Päevad olid täis tulist tööd. Viljalõikuse tulised päevad.
8. esineb mitmesugustes kirumisvormelites. a. ‹adj› Oh sa tuline kurat! Millega te, tulised kuradid, nüüd hakkama saite! Sa tuline saatan, hinge tahtis välja võtta! Sa tuline mait, mis nüüd juhtus! b. ‹s› Oh sa tuline oma jutuga! Võtku sind tuhat ja tuline! Kuhu ta, tulise päralt, ometi nii kauaks jääb! Tulise pihta, kas see on siis mehetegu! *Tuhat tulist! Kas see poisijõmm, kes mind jääpraost välja tiris, olete tõesti teie?! J. Metua.
9. ‹s› kõnek (valu tekitava löögi kohta): hoop, latakas, sirakas vms. Norijale anti, virutati, valati rusikaga paar tulist vastu vahtimist. Sai kakluses mõne hea tulise. Nähvas piitsaga hobusele paar tulist. Tõmbas hobusele ühe tulise ja kihutas minema. *Kui veel kord tuled minu [= haagikohtuniku] aega viitma, siis saad armetumast kuuskümmend tulist! E. Vilde.
10. ‹s› kõnek viin vm. kangem alkohol. Pani sada grammi tulist hinge alla. *„Katsuge söögi sekka ka Stockholmi tulist, annab hea isu,” pani tüdruk viinanõu keset lauda. H. Sergo.

[kellelgi] (on) tuli rummus
(väga suure kiirustamise v. kiiruse kohta), tuli takus (1. täh.) Kevadtööde ajal traktoristidel kogu aeg tuli rummus. *Mis tuli teil küll rummus on... Istuge, tundke ilusast ilmast mõnu. O. Tooming.

tuule|lipp [-lipu]
tuule suuna (ja kiiruse) määramise riist. Plekist, vaskne tuulelipp. Noole-, kukekujuline tuulelipp. 17. sajandi tuulelipud. Tallinna raekoja tuulelipp on Vana Toomas. Torni tippu paigaldati tuulelipp. Katusele seati üles tuulelipp. Roostes tuulelipp kriiksub, kriuksub katusel. Kirjanik ei tohi olla nagu tuulelipp, mis pöörab iga tuulehoo järgi. || hlv põhimõttekindlusetu inimene; oportunist. Tuulelipp ma ei ole – kui ütlesin täna jaa, siis jään selle juurde ka homme. Valitsusjuht on osutunud poliitiliseks tuulelipuks.

tuule|roos
meteor diagramm, mis iseloomustab tuule suuna ja kiiruse jaotust mingis ajavahemikus. Meteoroloogiajaamade tuuleroosid.

vajutama ‹37›

1. tahtlikult millegi peale suruma, millelegi survet avaldama, pressima, litsuma. Vajutasin lingile ja uks avanes. Vajutas kellanuppu, kellanupule ukse kõrval, sõrmega lülitile. Vajutasin elektri põlema, raadio mängima. Sõdur sihtis ja vajutas päästikule. Autojuht vajutab jalaga (gaasi)pedaalile, (gaasi)pedaali, järsult piduritele. Juht vajutas gaasi põhja 'pani autole suurima kiiruse peale'. Ratsanik vajutab hobusele kannused kubemeisse. Sõudja vajutab kõigest väest aerudele 'sõuab kõigest väest'. Vajutas 'pani, surus' mütsi, kübara pähe ja väljus. Vajutasin korgi pudelile. Vajutas labida mulda 'hakkas kaevama'. Mõnel pool vajutati leivale enne ahjupanekut jäljendeid. Marjad vajutatakse puruks, katki. Mees vajutas sigaretiotsa tuhatoosi laiaks. Näonahka tuleb kuivatamisel kergelt rätikuga vajutada. Poiss vajutas käed sügavale taskutesse. Vajutas käega kergelt vastu ust. Vajutas 'pani' eesistujale käe õlale. Vajutasin hambad õuna sisse, võileivasse. Vajutab tüdruku huultele, põsele suudluse. Kotkas vajutas küüned jänese turja. Ekskavaator vajutas kopa maasse. *„Istu, istu!” Madis vajutas ta poolvägisi istuma .. E. Vetemaa. | piltl. Vajuta see koht, see nimi endale mällu! *Sügavasse, sügavasse oma südamesse tahan ma ta kuju vajutada ning siis minna .. A. Saal.
2. oma raskusega rõhuma, pressima, suruma. Autorattad on vajutanud sügavad rööpad pehmesse pinnasesse. Lumi on puud looka vajutanud. Laine vajutas laeva küljeli. Raske kandam vajutas mehe põlvist nõtku. | piltl. Aastate koorem on eidekese kühmu vajutanud. Elu vajutab sind maadligi. Aeg on vanaduskortse näkku vajutanud. Uni vajutab laugudele. Kurb sõnum vajutas mehe üsna lössi. Vanemate varane surm vajutas laste hingele raske jälje. Elukutse võib vajutada inimese iseloomule oma pitseri. Sõda vajutas rahva ellu oma jäljed. *Nüüd aga vajutas sügisöö raskepärane pimedus maad .. M. Traat.
3. kõnek virutama, äigama. *.. võttis leivalasna ja vajutas sulle sihukese obaduse lagipähe, et hale oli päris vaadata. A. Jakobson.
4. kõnek (kiiresti, hooga) minema, kihutama, kupatama. Poisid vajutavad koju. Kuhu sa nii kärme sammuga vajutad? *Saatanas, Elkku ei jõudnud veel oma juttu lõpetada, kui mina olin „Olympia” seljas ja vajutasin väravast teele. H. Lepik (tlk).

veo|võimsus
tehn veojõu ja sõiduki kiiruse korrutis

virin ‹-a 2›

1. ‹s› (nutune) virisemine, hädaldamine, pirin. Vastsündinu hädine virin. Nii kui midagi ütled, on tüdrukul virin lahti. Puhkes virinal nutma. Süüdlane jooksis suure virinaga uksest välja. Jäta see igavene irin ja virin! *.. härra ei suutnud taluda proua virinat seltskonna puudumise ja igavuse üle. H. Sergo.
2. ‹s› hrl. kiirel liikumisel tekkiv kõrge vibreeriv heli; pirin, tirin, sulin, sirin vms. Sääskede tüütu virin. Kuskilt kostis sae virinat. Mägiojakese virin. Lina kärises virinal, virinaga lõhki. Lõi kivikesed kinganinaga virinal laiali. *Sass tõukas käe alla sattunud pajakaane virinal pliidi tahanurka. R. Janno.
3. ‹s› piltl (kasut. tegevuse kiiruse v. intensiivsuse rõhutamiseks). Külm judin käis virinal üle selgroo. Veeres virinal järsust nõlvast alla. Uksehoidja kahmas mehel kraest kinni ja saatis ta virinal uksest välja. *.. [emis] liigutab naljakalt kärssa, et see nagu telje otsas virinal ringi käib. O. Luts.
4. ‹adj› virisev, viril. Laps on nii virin, tal tulevad vist hambad. Põdur inimene on sageli virin. Paha on vaadata su virinat ilmet.