[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

armanjakk ‹-jaki 21› ‹s›

1. aj palgasõdur keskaja Prantsusmaal
2. Edela-Prantsusmaal Armagnaci piirkonnas toodetav brändi

diptühhon ‹-i, -i 10› ‹s›

1. ‹s› aj kaheosaline kokkukäiv vahatatud sisepindadega kirjutustahvel antiikajal
2. kunst kaheosaline maal; (keskaja kunstis:) kokkukäiv altarimaal v. reljeef

dooria indekl
Dooria murre 'teat. vanakreeka keele murre'. Dooria sammas 'dooria stiilile omane ülespoole ahenev kannelüüridega sammas'. Dooria stiil 'vanim klassikaline arhitektuuristiil, mida iseloomustab lihtne, proportsionaalne ja range vorm'. Dooria helilaad 'Vana-Kreeka, samuti keskaja kirikliku helikunsti tähtsaim diatooniline helilaad'.

etik ‹-u 2› ‹s›
ehit väike trepiastmetega kiviterrass keskaja linnaelamu peaukse ees

hilis|keskaeg
aj keskaja lõpp-periood

kantsoon ‹-i 21› ‹s›

1. kirj 5–10 ühesuguse struktuuriga stroofist ja ühest lühemast lõppstroofist koosnev lüüriline luuletus (levinud eriti keskaja lembeluules). Dante, Petrarca kantsoonid. Trubaduuride kantsoonid.
2. muus lihtne rahvapärane laul v. laulva meloodiaga lüüriline instrumentaalpala

karakk ‹-raki 21› ‹s›
aj mer keskaja kolmemastiline ladina ja raapurjede ning pukspriidiga laev

katapult ‹-puldi 21› ‹s›

1. aj sõj antiik- ja keskaja heitemasin kivide, põleva aine vm. pildumiseks. Vaenlane heitis katapuldiga linnusesse suuri kive.
2. tehn seade laevalt startivale lennukile lisakiirenduse andmiseks. Lennuk startis katapuldi abil.
3. tehn seade lenduri v. kosmonaudi lennuaparaadist katapulteerumise treenimiseks

kirjutus|kool [-i]
aj ped keskaja lõpul tekkinud madalamat tüüpi algkool, kus peale lugemise õpetati ka kirjutamist ja arvutamise algeid

kontseptualism ‹-i 21› ‹s›

1. filos vaade keskaja filosoofias, mille kohaselt universaalid eksisteerivad üksnes üldmõistetena
2. kunst kunstivool, mis peab kunstiteoses kõige tähtsamaks ideed

logos ‹-e 4› ‹s›
filos kirikl mitmes tähenduses käibinud vana- ja keskaja filosoofia, samuti teoloogia termin, eeskätt tähenduses 'sõna, mõte, arenemise põhjus'

loss ‹-i 21› ‹s›
valitseja v. kõrgaadliku uusaegne suur pidulik (pargist ümbritsetud) elu- ja esindushoone; kasut. ka vana- ja keskaja ülikute kindlustatud eluaseme kohta. Versailles', Belvedere, Kadrioru loss. Keiserlikud, kuninglikud lossid. Vastuvõtt presidendi juures lossis. || kõnek uhke elumaja. *„Missugune tore loss!” imestleb Toots, [Raja] elumaja ees seisatades. O. Luts. | iroon. *„Ah see siin ongi su loss!” imetles Salupõld igivana hurtsikut, mis ime läbi näis püsti seisvat. R. Vellend.
▷ Liitsõnad: jahi|loss, keisri|loss, kuninga|loss, ordu|loss, piiskopi|loss, rüütliloss; suve|loss, talveloss; tondiloss; õhuloss.

mašikulii ‹14› ‹s›
ehit eenduv õõntega rinnatis keskaja lossi tornide ja kaitsemüüride ülaosas

medievist ‹-i 21› ‹s›
keskaja ajaloo eriteadlane

medievistika ‹1› ‹s›
aj Lääne-Euroopa keskaja ajalugu; feodaalühiskondade ajalugu

menestrel ‹-i, -i 10› ‹s›
aj keskaja kutseline laulja ning pillimees; rändlaulik ning -moosekant

paleograafia ‹1› ‹s›
aj antiik- ja keskaja käsikirjade kirja arenemist, kirjutusviisi ja materjali uuriv ajaloo abiteadus. Ladina, kreeka paleograafia.

piste|maaker ‹-kri, -krit 2› ‹s›
aj lihtrahvale eeskätt ehteid, ka sadulsepa- ja muud käsitööd teinud ja seda turustanud käsitööline ja pudupoodnik keskaja Tallinnas. *Ja mittesaksa pistemaakritelt võtab raad poeüüri aastas kaksteist marka.. G. Helbemäe.

renessanss ‹-sansi 21› ‹s›
keskaja lõpul Lääne-Euroopa vaimuelu kujundanud ilmalik humanistlik antiikkultuuri väärtustav elukäsitus; sellel põhinevad ühiskonnaelu nähtused (eriti kunsti, teaduse jms. alal). Renessanssi on nimetatud uuestisünniajastuks. Itaalia renessanss. Leonardo da Vinci on suurimaid renessansi kunstnikke. || piltl uuestisünd. Küla kultuurielu renessanss. *Maa kõrval hakkas linn valjult häält tõstma. Tartu ja Tallinna renessanss andis ennenägematu tõuke ühiskondlikule arenemisele. J. Kärner.
▷ Liitsõnad: hilis|renessanss, kõrg|renessanss, vararenessanss.

romaani indekl

1. teat. rooma elementidega Euroopa kunstistiili puutuv v. sellega seotud. Romaani stiil 'esimene keskaja Lääne-Euroopa kunstistiil'. Romaani arhitektuur, kunst.
2. vulgaarladina keelest arenenud v. sellist keelt kõnelev. Romaani keeled kuuluvad indoeuroopa keelkonda. Romaani filoloogia 'romanistika'. Rumeenlased kuuluvad romaani rahvaste hulka.

rööv|rüütel
aj röövretkedest elatuv rüütel (eriti keskaja lõpus Saksamaal). *Pilk ajalukku näitab, et vanasti olid maailma isandateks röövrüütlid ja maadevallutajad, kes valitsesid mõõga abil.. V. Adams.

rüütel ‹-tli, -tlit 2› ‹s›

1. aj rüütliseisusse kuuluv raskerelvastusega ratsasõjamees keskaja Lääne-Euroopas. Rüütli kilp, mõõk, ratsu. Raudrüüs rüütel. Rüütel ja tema südamedaam. Rüütlite kannupoisid, relvakandjad. Rüütlite ratsavägi. Vanas lossis kummitab Must Rüütel. Kuningas Artur ja tema rüütlid. Graali rüütlid. Kurva Kuju rüütel (don Quijote kohta). || vaimuliku ordu liige. 13. sajandil algas saksa rüütlite sissetung eestlaste maile. Malta rüütlid 'johanniidid'.
▷ Liitsõnad: ordu|rüütel, peni|rüütel, raud|rüütel, riigi|rüütel, risti|rüütel, rööv|rüütel, ränd|rüütel, templirüütel; randrüütel.
2. alama astme aadlitiitel Inglismaal ja Prantsusmaal; seda kandev isik. Rüütliks lööma 'noort aadlikku ettenähtud tseremooniatega rüütliseisusse vastu võtma'; piltl kuhugi vastu võtma, mingil alal v. mingiks tegevuseks sobivaks, vastuvõetuks tunnistama. Rüütliks ülendama.
3. piltl heade kommetega, viisakas mees. a. daamide vastu tähelepanelik, aupaklik mees; austaja, kavaler. Meeste hulgas võib siiski leida veel tõelisi rüütleid. Tüdrukud ootasid oma rüütleid. Su rüütel seisab juba ammu maja ees. Näe, seal on Riina oma rüütliga! Ants on Maie ees lausa rüütel. Ei maksa rüütlit mängida. b. (üldisemalt). *Aga ma olen vana kooli rüütel, ehkki olen ainult lihtsa kiviraiuja poeg, mina maaslamajale jalaga ei viruta. O. Tooming.
4. piltl millegi kirglik austaja, harrastaja v. kaitsja. Teaduse, vaimuvabaduse rüütel.
▷ Liitsõnad: priiuse|rüütel, sule|rüütel, vaimurüütel.
vrd kurvakuju|rüütel
vrd võsarüütel

saratseen ‹-i 21› ‹s›, saratseenid pl
aj keskaja Lääne-Euroopas araablaste, ka üldse muhamedlaste üldnimetus

skolastika ‹1› ‹s›

1. filos Euroopa keskaja filosoofia arengujärk ja sellele omane loogilist arutlust kasutav õpetusmeetod
▷ Liitsõnad: hilis|skolastika, kõrg|skolastika, varaskolastika.
2. eluvõõras, viljatu targutamine. Ära lasku skolastikasse, vaid ütle otse, kumba sa pooldad.

triivium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
ped aj keskaja kooli õppeainete esimene kontsenter

triviaal|kool [-i]
alama astme kool keskaja linnades. Käis Hamburgis triviaalkoolis ja gümnaasiumis.

tsekiin ‹-i 21› ‹s›
aj keskaja Veneetsia kuldmünt

vana|muusika
varajane muusika, eriti keskaja ja renessansi muusika

vara|keskaeg
aj keskaja algusperiood

vee|proov

1. proov hrl. vee kvaliteedi määramiseks. Tiigist, jõest, merest, kaevust võetud veeproov.
2. aj katse keskaja kohtus, mis pidi tõestama kaebealuse süü v. süütuse: kes vettevisatuna pinnale jäi, see loeti süüdlaseks (sageli nõiaks)

villaan ‹-i 21› ‹s›
aj feodaalist sõltunud talupoeg keskaja Lääne-Euroopas

värava|torn
aj värava kaitsetorn (keskaja linnuses). Porkuni linnuse, Lühikese jala väravatorn.