[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kepp ‹kepi 21› ‹s›

1. käes hoidmiseks sobiv peenemast puutüvest, oksast vm. materjalist ümmargune varb (toeks, löömiseks, näitamiseks vms.). Kadakast, pihlakast, pilliroost kepp. Kadakane kepp. Pikk, lühike, tugev, jändrik, sile, okslik kepp. Käib kepiga. Vanamees toetus raskelt kepile. Nikerdatud, hõbenupuga kepp käes. Murdis, lõikas endale võsast paraja kepi. Kott kepiga õlal. Teekäijal oli kott seljas ja kepp käes. Liikus ainult kepi abil. Kepiga ähvardama, lööma, peksma. Andis, virutas koerale kepiga. Materdas kepiga ussi. Seisis sirgelt nagu kepp. Tal on jalad nagu kepid all. *.. Huko [oli] Oskarile nagu kepp humalale, kelle ümber keereldes halada .. R. Sirge. || (peksmiseks, kellegi sundimiseks). Sõnakuulmatud said keppi, keppi tunda, maitsta. Kupja kepp tantsis sageli teoliste turjal. Elati sundijate, mõisniku kepi all. Vemmal vaese õigus, kepp kehva kohtumõistja. *Peremees annab keppi ja perenaine sagib juustest. J. Parijõgi.
▷ Liitsõnad: bambus|kepp, kadaka|kepp, kase|kepp, paju|kepp, pihlaka|kepp, pilliroo|kepp, puu|kepp, raudkepp; ameti|kepp, dirigendi|kepp, hoki|kepp, jalutus|kepp, kaardi|kepp, kaeve|kepp, karjuse|kepp, kerja|kepp, kerjuse|kepp, marssali|kepp, matka|kepp, mõõte|kepp, mängu|kepp, nõia|kepp, peksu|kepp, reisi|kepp, sandi|kepp, suusa|kepp, takti|kepp, valitsus|kepp, võimlemiskepp; herne|kepp, lille|kepp, tomati|kepp, tugikepp.
2. vulg seksuaalvahekord. Keppi tahtma, saama. Teevad keppi.

kepp ja kott, kott ja kepp
(kodutuks jäämise, kodutu olemise, hulkurina v. kerjusena elamise kohta). *Üks poiss oleks nüüd jäänud talupidajaks, teistele kepp ja kott. O. Kool. *Ma ei sooviks mitte, et su vaevaga korjatud kopikad tuulde läheksid, et sul aina kott ja kepp varaks oleks .. E. Vilde.