[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kelder ‹-dri, -drit 2› ‹s›

1. hoone esimese korruse alune, harvemini majast eemale (pooleldi) maa sisse ehitatud säilitusruum. Maja kelder. Köögipõranda all on väike kelder. Kelder oli talvevarusid täis. Toob keldrist kartuleid. Keldrist lasti veini juurde tuua. Keldris oli külm. Pime ja rõske nagu keldris. Talu kivist kelder oli keset õue. || ‹hrl. liitsõna järelosana› baar, kõrts keldriruumides. Käisime Karja tänava keldris õlut joomas.
▷ Liitsõnad: juustu|kelder, kartuli|kelder, käärimis|kelder, laagerdus|kelder, laskemoona|kelder, püssirohu|kelder, vangi|kelder, veini|kelder, viina|kelder, õllekelder; jää|kelder, kivi|kelder, külm|kelder, võlvkelder.
2. keldrikorrus. Töökoda on maja keldris. *Elan kellegi kõrtsitubade koristaja eide juures, keldris. R. Sirge.